Emaarmastus on ülim. Jõuliselt hingetungiv teadmine, et keegi on hea või veel parem kui sa ise - see paneb rinna uhkusest kummi.
II koht jutuvõistlusel!!!
Pojal pole kahju lubada teksti ilmale paista:
"TAGASIVÕETAMATU
„Mina jään,“ mõtlen ma, kui tunnen jälle, et miski tahab minna minust eemale ja pooleks.
Hea meelega võtaks selle tagasi, aga ei saa, sest nii see juba looduses on – mis lennus, see läinud.
Pigistan ennast kõigest jõust kokku ja ütlen, et ei tohi, ei tohi, ei tohi.
Kui mul oleksid hambad, siis ma krigistaksin neid, sest niiväga püüan ma ennast tagasi hoida.
Tean, et minu lähikonnas on veel neid, kes jäävad. Sama pingsalt ja sama suure jõuga.
Kuulen teisigi lausumas, et mina jään ja mina jään.
Siin ma siis nüüd olen. Jäänud. Tean, et vahetevahel pannakse mulle kuskilt väljastpoolt mingi toru vastu ja kuulatakse hoolega ning tean, et kellegi murelik hääl ütleb:
„Kuulge, ma ei taha teid muretsema panna, aga siin on midagi veidrat. Ma ei saa sellest aru.“
Ühel hetkel ma tean, et ma polegi üksi jäänud, vaid märkan sarnasust oma läheduses.
Ka mina ei saa sellest aru. Mul on kitsas ja ebamugav, ma tahaks nihutada enanst paremini, aga ei, keegi on siia jäänud minuga koos.
Ühel hetkel aga tunnen, et mind hakkatakse suruma, tunnen, kuidas ma pean kusagile laskuma, kuskilt väljuma, kuhugi jõudma. Ma ei saagi siia jääda.
Tunnen kuidas minuga tuleb keegi või miski kaasa, ma ikka ei mõista, mis see on ja miks see on.
Tahan hüüda, aga ei saa, kuni tunnen mingit puudutust enda vastas, nüüd ma hakkan häälitsema ja samas kuulen kohkumusega, et keegi häälitseb veel.
Ma hingan ja tema hingab, mu süda lööb ja tema süda lööb.
Ma tahaksin midagi teha, aga ei mõista, miks ma teen asja ja kohe tuleb keegi veel kaasa.
Mind antakse kellegi sooja rüppe, ma näen oma ema silmi ja neis on pisarad. Ma näen oma isa kortsus kulmusid ja ehmunud vaadet pilgus.
Ma kraban oma ema sõrmest ja seejärel kuulen ma kedagi ütlemas: „Jah, ema, nii see on, nad on südame ja kopsuga kokku kasvanud.“
„Kas see käib minu pihta?“ mõtlen ma ja püüan tabada oma ema silmi. Ema aga vaatab kedagi, kes on siinsamas, minu läheduses.
Ma ei hoia veel pead ja ma ei mõista, mis lahti. Läheb päris palju tunde mööda, enne kui taban ära, mida mõtles see keegi, kes ütles, et nad on südame ja kopsuga kokku kasvanud. See võttis palju aega ja energiat. Kõik, kuidas saada riidesse ja minna väljakäiku ja õppida ja seista ja sportida ja tantsida.
Aastaid hiljem, kui ma olen järjekordsel tsirkusetuuril, kui rahvas plaksutab, komme, lilli ja väikseid kingitusi viskab, kahetsen oma kunagist otsust jääda. Kahetsen südamest, sest jäämine polnud hea. Alati pole kõik asjad head.
Kui lihtsam oleks elu, aga ma olen kaksik, siiami kaksik."
