Oodatuim hetk aastas...

Tahaks ka oma kodulinna mahtuda

Tööalased koolitused on siis mõnusad, kui nad toimuvad väljaspool ja teises keskkonnas, enda valitud teemadel.
Ning uudsuse kogemus, huvitavalt pakutud maitsvad toidud ja paljud muud osised sinna juurde, aga...juba eelmisel suvel tajusin ma seda, et meie vanalinnaga vist juhtub varsti pea sama, mis Veneetsiagagi - turistide rohkus hakkab vastupidist efekti andma ning kivi kivilt lahkneb ammuehitatu olematusse.
Mõistan, miks suurte kruiisidelaevade grupid vanalinnas on - sadamalähedus etc, aga eile oli tõesti nii, et pisikesi ja mustapäiseid.. eeee.. jaapanlasi?, hiinlasi? oli terve Viru tänav pilgeni täis ja tundub, et omalinlased enam oodatud polegi....

Moehullus või hullusemood?

Püüdmata oma mõttemaailma inimvaenulikuna esitada, aga vägisi tundub, et mida depressiivsem ja psühhodeenilisem on inimese olemus, seda moodsam ta on. 

Päris tõsiselt. Nagu 19. sajandi kirjanduslikus aegruumis või kohata saledaid, säravate (palavikust läikivatega pigem siiski) silmade ja tiisikusest lõkendavate põskedega tumedapäiseid mehi ja naisi, siis nüüdne aegruum suisa karjub mingisuguse psüühikahäire järele, sest muidu pole piisavalt deep.

Ja sinna juurde käivad muud asjad ka. Läbitöötamata teemad, sügavad sisemised hirmud, kartus/julgus/huvi/huvi puudumine enesesse vaatamisel ja mittevaatamisel. 

Aga ma läheneksin pisut teisalt - mitte, et  ei peaks või ei tohiks või ei saaks kõikidest nendest asjadest rääkida, siis mu meelest on pigem asi selles, et nendest on moes rääkida. 

Tihti pole nagu põhjust (ok lahkuminek, lähedasega juhtunud õnnetus, majanduslikud raskused, lähedase haigus ja surm - seal on emotsioonid arusaadavad), aga tervel ja tegusal inimesel, kellel on arukas mõtlemine, toetav ringkond ümber, käed-jalad otsas, kodu, töö,- reisi-, sõna,-ja mõtlemisvabadus, on hingeliselt nii puntras, et tekib ärevushäire ja siis juba muud häired ja siis veel ja veel ja veel (Haa - vaat kes räägib oma orgaanilise insomniaga!!!)

Ei mäleta täpselt, millises filmis või sarjas see oli, aga nii 80-aastane ema küsib oma nii 60-aastase tütre käest, et miks nemad kunagi nooremana sideme loomise ja  kvaliteetajaga ei tegelenud. Tütar lausub seepeale, et nemad tulevad teisest ajast,  sidemeloomise ja kvaliteetaja veetmise-eelsest perioodist, sest siis oldi koos mitte seetõttu, et tahtsid koos olla, vaid seetõttu, et sa pidid koos olema - muud võimalust lihtsalt polnud. Mulle tundub, et mitte ainult võimalust polnud,  aga ka aega ei olnud. 

"Tahaksin tõmmata suurräti ümber, istuda tugitooli, juua omakorjatud vaarikavartest teed, vaadata tuld ja analüüsida läbi kõik mõtted, tunded, hetked, pilgud, sekundid, kalorid, liigutused, sõnad, kübemed, pudemed, ebemed..."

Seda võib ju teha, aga kas peab sellega alalõpmata tegelema?

Ilmselt tundub nii mõnelegi, et kuidas need seotud on? Kui sedasi tunde ja tunde tegeleda oma sisemaailmaga, siis loogish, et kerkivad mingid läbielamata teemad üles.

Kui võtad psüühikahäirete registri ette, siis tulevad nii mõnedki asjad ette enesesleiduvatena. 
Eitamata vaimuhaiguste pikka ajalugu ja olemist, tean neid, olen õppinud ja näinud neid, aga kas see on siis tänapäevane moekõlks? Vajalikkus endal ja endas näha psüühilisi ebakõlasid?

Millest see tuleb?

Aga - peab ikka inimesel palju aega olema, et lakkamatu süüviga tegelda....

Ärgem unustagem, et sissekanne on üldistav. 

Hundirattaid viskama!!

Üks oodatumaid päevi kooliõpilasele ning ausalt - ka lapsevanemale. Ei pea hommikuti vara üles tõusma, et korraldada üks tugev eine, ei pea tuletama meelde õppmisvajadust ning tegutsemisnimekirju.

Pole vaja kontrollida koolivorme, vahetusjalatseid, õpilaspileteid, kirjapulki, kehalise riideid, maksma trenniarveid. Kuni sügiseni.

Ning lõpetatud saab 7. klass. EDUKALT, kusjuures. Matemaatikas ja geograafias, muusikas ja keeltes, kunstis ja loodusesõpetuses, kehalises ja kirjanduses, eesti keeles ja bioloogias, ajaloos ja ühsikonnaõpetuses. Vot sedasi. Mida nüüd eksfaktor ütleb?

Keelekohvikusse või keele kohvikusse?

No nii, suveperioodiks, mis võib vahest pikakski venida, tuleb ikka lisatööd kah leida. Reisimine, rakettide ees poseerimine ning suvelaagrite rõngastreeningud ja stripiposti poleerimised blankidest ja blankimata ei saa ju olla ainsaks asjaks, millega nt tegutseda, eks ole?

Novot, tuli pakkumine ja sai kinni haaratud üsnagi uuest keeleõppe lähenemisest kohviku kaude ja mina pean seal ka suhtlushetki. Täitsa vahva oli.

Noorendusnipid

Hea ööuni, pesemine, tervislik toit, liikumine - esmatasand (siinpuhul pole midagi öelda - TERVIS!!)

Korralik tervisekontroll (perearst ja günekoloog), vajadusel vitamiinide võtmine, tasakaalustatud puhkus ja töö - teine tasand.

Juuksur (sobiv lõikus ja värv), pediküür, maniküür, kosmeetika, kvaliteetne meik, korralikud ja hästi istuvad rõivad, sirge kõnnak, naeratus - kolmas tasand.

Siia ja sinna tehtavad botoxid, rindade korrigeerimine, kõhunaha plastika - neljas tasand ning mõnes mõttes arusaadav.

Näo ringlõikus, rasvaimu igalt poolt, naha lõikamine veel ja veel ja veel ja veel - viies tasand.

Ning viimased uudised - vagiina noorendus, kui loodusravi usku naised endale  herilasepesa või selle osiseid tuppe pistavad.

WTF???

Ja mis teema selle noorendusega on?
Ja mitmes tasand see on?

Miks muuseumid?

Iga käidud koht poetab inimese sisse hetki, mis sinna jäävad. Mõni mäletab eredalt kohalikku kööki, mõni poode, kus müüakse pseudoarhailisi esemeid. Mõni uudistab hoolega rõivaid, mõni arhitektuurilisi detaile, mõni aga keskendub lihtsal mõnusale ajale perega. Osad isikud valivad reisi sihtkohti tõenäoliselt selle põhjal, kas läheduses saab teha midagi ekstreemset. 

Olen ka tähele pannud, et mulle meeldib sihtkohastajuda atmosfääri, näha, kuidas lihtsalt inimesed igapäevaselt tegutsevad ning... mulle meeldivad muuseumid, näitused, keskused

Tõesti meeldivad. Kõik linnused on Eestis läbi käidud, erinevates lossides olen tolknenud, isikumuuseumites viibinud. 

 Pildikaste vaadates on oldud siin ja seal ning ühte ning teist nähtud, kuuldud, vaadatud.

Meelde on jäänud Maarjamäelt see, et tookord seal käies oli "Eesti Film 100" näitus ning taas kord veidral viisil sepp, kes meid lubas relvakambrise. 

Meeles on Narva kindlusest, et kõige üleval oli

üks mees, kes kontrollis, ega me akendest vene piiri ei pildista, Haapsalus Evald Okase muuseumis ei tohtinud isegi mitte värvitud taburette jäädvustada.

Alatskivi lossis oli teenijate koridor omanäoline, Tallinna Linnamuuseumis on tänaseni vahvad nii keskaegne osa kui ka nõukaaegsed riiulid. Kunagi muuseumiööl sai Vilde juures fotojahil kõik objektid üles leitud ning Viljandis ma koperdasin lihtsalt äärepiirdesse.  Tartus ERM - see oli aga veel eraldi lugu. Sinna tahan suvel poegadega minna veel korra....

Ühesõnaga - oma sellise käimisharrastuse võlgnen ma täielikult oma vanematele, kes mind kõikjale tarisid ja vaatamist õpetasid. 

Sotsiaalsed pädevused Viljandist

Suure osa kooliaegsetest mäletsustest moodustavad mitte ainult tunnid ja kool, vaid ka selle, ida sai kuskil kaaslastega teha kooliürituste raames ja mida mitte.

Minu seitsmendikud on hämmastavad - nad tulevad kaasa enamike asjadega (va avalik esinemine), on nõus tegelema. 

Mõtisklen - mida me klassiga tegime lisaks kooliüritustele: kolm klassiõhtut, kaks teatriskäiku, üks näitusekülastus, liuväli, botaanikaaed, õppekäik Viljandisse.

Viimane kujunes jääkülmale ilmale vaatamata üpris asjalikuks sotsiaalstete pädevuste arendamiseks.

Varahommikune rong ja rõõmsad lapsed, ühiselt Viljandi ordulossini minek ja seejärel said õpilased jaotuda gruppidesse ning sisustada aega kuni kolmeni, mil tuli uuesti kohtuda. 

Seejärgne häng kaubakeskuses. Muuseas - ka minul on spinner. :)

Sõit oli tagasi lahe, õpilased olid lõbusad, kõhud olid tühjad ja jalad käisid risti-rästi all.

Üks reisiga haakuvaid huvitavamaid episoode aga selgus alles Tallinn-Väikse perroonil. 

Meiega väljus peatuses üks mees, kes selja tagant oli nii mu isa moodi - õlakas, mütsiserva alt paistev  tume ja lokkis juuksepahmak, tugev kõnnak, üle õla hooga heidetud kott.

Keegi väga mehelik mees. Talle üsna lähedale jõudes selgus, et see mees on sepp. 

Minu sepp. Ta oli terve päeva veetnud Viljandis. Veetnud on lihtne sõna, ta oli olnud vist akadeemias komisjonis ja hindamas mingeid asju. Aga täiesti müstiline, et taas juhtusime olema ühel ja samal päeval, ühel ja samas kohas, igasuguse kokkuleppeta. Uskumatu, mitmes kord see meil sedasi kohtuda on.

"Kuhu Schenkenberg nii kauaks jääb?"

Eakaaslastele ja nõks vanematele ning nõks noorematele pole vaja üldse ka vihjeid anda, et teada, millega tegu ja miks.

Ilmselt oskab anda situatsiooni enne ja pärast ning mõtleb kõige kuulsamale (loe: aastate jooksul tõenäoliselt enim tsiteeritud ja parodeeritud) tingvõtmes Eesti filmile.

Miks täna ja miks Schenkenberg?

Sest lisaks lastekaitsepäevale ja minu nimepäevale ei küsinud ükski tartlane täna 439 aastat tagasi, et kuhu Schenkenberg nii kauaks jääb, kui tema väesalk ("Ja sina teostad oma vabadust röövlikarja eesotsas!") põletas maha Tartu eeslinna vene aguleid. Ning läks tagasi Tallinna, mõtlemata miks, kas, kuidas, kes etc. Ja jätkas oma maameeste lipkonnaga tegevusi.

Tõepoolest, ta polnud just sõbralik mees, kirjeldatakse teda väga vastuoluliselt ning nimigi on kõnekas: Andjamägi. Haa

Enesealalhoid korrelatsioonis kangekaelsusega

Visalt millegi oma juures püsiv inimene pole kindlasti kellegi suhtes tore nähtus.

Aga - on hetki, kus tasub mitte taganeda ning jääda öeldule kindlaks. 

Tekib efekt, kus targem annab järele, ent enesealalhoiu instinkt on seotud selle sama kangekaelsusega. Püüdes pidevalt mõista, toetada, aru saada, tgeleda ja poputada kedagi, kes sulle kasu ei too - see tundub nii mõttetu, sest ma ei ole enam õde, ma ei ole psühhiaatria personal ning ma pole erivajaduste pedagoog, vaid lihtne kirjandusteadlane, lihtne ema, lihtne naine, lihtne kirjanik....

Imetabasus

Miski ei köida mu meeli paremini kui mai ja juuni varahommikud oma värskuses, karguses, linnulaulurohkuses.

Selles kõiges on mingi poeetiline selgus, mingi seletamatu seitsmes aisting. 

Ta (loe: loodus) kannab endas parimaid hetki, ja ta on nõus neid lahkelt sinuga jagama, et need talletuksid sinusse, kui sa nt detsembrikülmuses sedasama kaske kiikad või närbunud lehtede viimaseid virvendusi adud. 

Parim on tulemas. Soojus on tulemas. Suvi on tulemas...

Vitsaväärt ajaraisk

Ning käib see aadressil, mis puudutab kooliaasta lõpetamist.

Urr.. järgmisel aastal pidada meil lausa juuni keskpaigani kool olema, sest lapsevanemad tahavad lisavaheaega aprilli lõpus, sest muidu ei pea nende lapsed vastu.. 

Millele ei pea vastu?

Ning ma olen sellest korra kõnelenud (ja ma teen seda hetkel lapsevanemana, mitte õpetajana) - katkematute kummide venitamisele?

Peaaegu tühi

Mis vahe on peaaegu kullaga keskkooli lõpetama ja kullaga keskkooli lõpetama?

See vahe, et kullaga lõpetamisel saab medalit peos hoida ja teisel juhul on pihk tühi. 

Isegi sisutus on parem kui tühjus.

Sisutus annab aimu, et midagi ikkagi oli, lihtsalt sisu puudub, tühjus aga ütleb justkui tummalt tammudes, et ei ole midagi ja ei tule ka midagi.

Dante Alighieri, Dante

752 aastat tagasi piinles Bella prisket poeglast sünnitades ja ilmselt aimamata, et see, kes valu ja vaevaga ilmale tuleb, on edaspidi paljude kirjanduslugudes räägitud autor, tema poja kirjutatud "Jumalik komöödia" aga pakub tõlgendamist ja loomeväljundeid sajandeid ja sajandeid ja sajandeid.

Paavstivõimu pooldajana ning lahinguski keiser versus paavst võidelnud Dante (paavstivõim võitis) astus arstide ja apteekrite gildi ning võttis Firenze küsimustes paljuski sõna, aga mil määral, seda katab ajaloo sudu. Aga jagunes võidupool omakorda kaheks ja ajas oma otsustega  Dante meele mõruks, sest ta jäi ilma nii varandusest kui võimalusest kodulinna naasta - poliitikaga tegi Dante siis otsustava lõpu.

Ringi rännates jõudis Dante Ravennasse, kus kirjutas sajast laulust koosneva poeemi kolmest hauatagusest maailmast - Põrgust, Purgatooriumist ja Taevast.

12-aastaselt kihlatud, kuid terve elu Beatrice't armastanud Dante oskas anda ülevaadet keskaja inimese uskumustest. Ning oma emakeelele tõi ta juurde uuendusi, tuntust ning kaustusvõimalusi.

Kuigi tuleb tõdeda, et pole tema peateost tervenisti lugenud, olen sellega kursis. 

Võimsalt oma ajast üle elanud teost peaks aga iga vähegi haritud inimene oskama seostada ajastu, autori ning temaatikaga.

Mida peaks teadma morgensternist ja tapperist

Keskaja asjatundjad ilmselt tabavad kohe, millega tegu. Aga:

Morgenstern on keskaegne relv, ogaline sõjanui.

Morgenstern oli 20–100 cm pikk raskejalaväe relv, mis kaalus 1–5 kilo. Morgensternidel oli tavaliselt 10–15 cm pikkused ogad relva otsas. Tavalistel morgensternidel oli 4–16 oga, need olid 3-10 cm pikad. Mõned morgensternid olid 1 ogaga.

Tapper ehk sõjakirves ehk võitluskirves on endisaegne jalaväe poolt lähivõitluses kasutatud löögirelv.

Milleks neist kõnelda?

Sest mu pojad valmistasid üks morgensterni ja teine tapperi.

Kaitsesid tööd ära ka. Viiele.

Nende käed on sama lahtised, kui arstist isalgi.

Kuid tema ei tohi nendest mitte kunagi midagi teada, eks?

Atlantise hukk

Nojah.. see pole ilmselgelt esmakordne, kui Atlantis ja hukk on ühes lauses koos...aga selles Emajõe äärses ööklubis, endises Kaunases (mu meelest on selle interjöör näha "Keskea rõõmudes"; tartlastel olnud ütelus laupäevade kohta, et kes läheb sauna, kes kauna) on endalgi tantsu keerutatud.

Suisa nii, et aastaid tagasi Tartus elades olin Atlantises üsna sage külaline. Ikka selline, et turvamees tundis Tartu turul ära ja küsis, kas nädalavahetusel ka näeme.

Neid alguseid ja lõppe, mis seal toimusid, alt kapatud kontsi (20. sünnipäeva tähistasin  seal, hittlooks oli "Mu hobune on tilluke" ja jalas olid mul toona platvormid -  arvake ära, mis siis juhtus ;)  ), kukkumisi, suudluseid, flirte, kokteile, kuramaaže ja põnevust. 

Ja nüüd pannakse see koht kinni....
Miski ei kesta igavesti.Atlantiseid on tulnud ja läinud. Maailmu on tekkinud ja kadunud...

Suhteline uudsus koerte fitnessiga

Võimalused, mugavused, üllatused, imestused, vaatamised ja silmade korduvpilgutamised, sest loetu tundub kuidagi liiga jabur, et see tõeline saaks olla.

Treenerite, toitumisnõustajate etc rohkusest saab lugeda varasematest postitustest. Neid on tõesti palju ja iga nurga peal. Hüva, nutiajastatud inimestele on vahest vaja tõesti personaaltreenerit, sest iseseisvalt pole võimalik ju. Raamatuid selle kohta pole, videoid ei näidata, kuidas liikuda ja elada - kõigeks on vaja nõustajat/treenerit/spetsialisti 

Kunagi tuli lugeda Nicolas Carri artiklit "Kas Google muudab meid lolliks" ning selle põhjal olnud arutelu käigus tuli ka mõtiskleda abituse fenomenide üle.

Ning nüüd -  koerte fitness - kas see pole nagu abitus või nii? 

Koeratreenereid ma olen küll näinud - neid, kes õpetavad välja pimedate juhtkoeri, politseikoeri, narkokoeri etc, aga nende õpete eesmärk tundub olevat teine. 

Ka olen ma näinud distsiplineerimistreenereid - no kui koer sõna ei kuula ja kuidas kõrval käia ja palju muudki sellist.

Mõistan ka selle treeningu olemust, aga ma ei teagi, kas asi sarnaneb sellisele manhattonlikule jõulupuudekoraatorile ja riidekapigraafikule (mõlemad mõisted olid kasutuses "Lapsehoidja päevikutes") või on tõepoolest koeral lihastoonuse parendamiseks ja oma keha optimaalseks kasutamiseks vajalik fitness. Kas see peab olema nimetusega fitness? Kas see lihtsalt treener ei või olla?

Ühesõnaga üks kõrvalpilguga märgatud silt teel ning mitu mõtet peas. 

Moodasas maailmas on palju...eee... erinevusi.

Tüdimuse ruumala

Tüdima pidi tähendama EKSS põhjal, et millestki või kellestki on isu täis saanud. 

Igasuguse valehäbita tuleb tõdeda, et hetkel on tööst tüdimus kuubis tuppa astunud.

Ja sinna seisma jäänud.

Kuigi asja on üks suur võlu juures. 16 päeva pärast algab puhkus.

Ja seda on vaja. Kohe tõsiselt. Kahe käsipiduriga sõidetud kooliaasta on viinud kõik varud, mis sügisel kenasti kogunenud olid.

Nüüdsed ilmad soosivad puhkust.

Ning viimastel päevadel on mul küsitud täiesti erinevatest kanalisest, et kes on E ja kes on sepp? Haa, las see jääda, eks?

Teaduste kompleksiga elusloodusest käsikäes

Rahvusvahelisel bioloogilise mitmekesisuse päeval on hea ennast rahustada, et kui elu absurditeater lööb oma eesriideid valla, siis on lubatud lavale lasta ka kõige veidramaid isikuid.

Elu on külluslik, mitmetes värvides, varieeruv  ja võimalusterohke, nüansirikas, detailikoormatud, selgitav, normeeriv, deklareeriv, eksponeeriv, magnetiseeriv, oksüdeeriv, generaliseeriv, poseeriv, skitseeriv, illustreeriv, imiteeriv, manipuleeriv, ekstraheeriv, debüteeriv, diplomeeriv, maksimeeriv, kultiveeriv, konsulteeriv, artikuleeriv, kasvõi masturbeeriv ja onaneeriv, aga - kindlasti üldiselt kontakteeriv

Terve mutsuga versus poole mutsuga

Kellelgi pole õigust teise kohta öelda, kas ta on rumal  või mitte, kuigi tihtipeale on need ise poolemutsulised väga kergekäeliselt andma hinnanguid nendele, kes taipamatust arukamad on.

Aga ometigi on see vahe selgelt olemas. 

Sõnasisult juba:

Tark - selge, terava mõistusega, lahtise peaga, rohkete vaimuannetega, arukas, taibukas; intelligentne

Rumal  -  piiratud mõistusega, raske taibuga, väheste vaimuannetega, kõva peaga, juhm, loll, ebaintelligentne; lihtsameelne.

Nende asjade juures on muidugi oluline ka lahti mõtestada omandatud tarkuse motiivid, sest minu arusaama põhjal jaguneb see kaheks: koolis õpitud tarkus, mida  rakendatakse igapäevases elus ja mis on tõhusaks abiks ka nt uue loomisel ning eluajal kogutud tarkus, mis on abistanud igapäevaeluga toime tulla ning andnud kullakaaluga kogemusi. 

Aga keda targaks ikkagi pidada? Mõtlesin sellele pikalt ning jõudsid järeldusele, et inimene, kes on erialaliselt pädev (mistahes eriala see siis on: alates kartulisorteerijast ning lõpetades stringiteoreetikutega), oskab erialalisi teadmisi kasutada spetsialiteedist väljaspool, mõistab teiste erialade olemust ning ei heida pidevalt kriitikanooli tema arvumusega mitte ühtivate inimeste väljaütlemiste suunas ning mõistab üldiselt kehtestatud moraalinõuete tagamaid, oskab argumenteerida, analüüsida, sünteesida seostada ja järeldada,  oskab leida allikaid ja nendest vajalikku teavet, tegutseb harmoonilise isikuna argipäevas ning võtab ümbritsevat sellisena nagu see on - äkki kõik kokku moodustabki targa inimese?

Metroloogiapäeva täpsus

Nii, 142 aastat tagasi toimus Meetrikonventsioon, millega meeter sai rahvusvaheliseks pikkuse mõõtühikuks ja kilogramm rahvusvaheliseks massi mõõtühikuks. 

Metroloogid tähistavad seda päeva praegugi. Huvitav täitsa. 

On suisa eraldi teadusharu - metroloogia. 

Siis head metroloogiapäeva?! 

Megasuutlikkus

Mmm..eee..mis asja?

Palju aastaid tagasi juhtus ühel kevadisel ajal nii, et vanem poja nutt ja sellele järgnev igakülgselt lahtine haigestumine haakus sisuliselt kohe noorema poja nutu ja igakülgselt lahtise haigestumisega. 

Kahe korraga haige lapsega oli üsna keeruline toime tulla. Ja mitte seetõttu, et ei jaksanud poegasid põetada, vaid linad said otsa. Ja pessu pandud ei kuivanud nii kiiresti ära.

Tookordne heitumuse ja loitumuse tunne aga pole võrreldav näiteks situatsiooniga, kus inimene peab s****ma, sõeluma, n****ma, nõeluma, keevitama ja tegema sepatööd kõike korraga ja järgemööda.

Vahel tasub mõelda ja ennast tunnustada - näe saabki hakkama. 

Aga mis hinnaga?

Seltskonnamäng "Küsi paremalt"

Keegi peab olema mängujuht.

1) Vali mingi teema (mistahes teema)

2) Võta paber, pliiatsid, käärid

3) Koosta kolmeliikmelised meeskonnad

4) Lase meeskonnal koostada 12-15 teemaga seotud küsimust

5) Küsimused tuleb kirjutada paberile, samma sulgudesse lisada vastus

6) Lõika küsimused välja ning markeeri paberil üks nurkadest - kas vasakul või paremal.

7) Anna küsimused ühiskatlasse (müts, kübar, kauss vms)

8) Moodustage ring

9) Võta pimeloosiga küsimus ning esita see endast kas vasakul või paremal istuvale inimesele

10)Iga vastuse korral  saad teha vastavalt vanusele, mängukooslusele ja tahtmisele erinevaid asju (nt loomahäälitsusi, laulma, võtma väikese klõmmi, kõhvi vms - oleneb, kes mängivad)

Eales poleks teadnud - antikythera mehhanism

Antikythera mehhanism on iidne mehhaaniline arvuti, mis oli konstrueeritud arvutama ja osutama astronoomia nähtuseid, nt kuu- ja päikesevarjutused, kuufaasid, planeetide liikumine tähistaevas jne. Arvatakse, et see ehitati 150–100 eKr. Mehhanismi jäänused leidsid merepõhjast 1900. aastal käsnakogujad koos laevavrakiga Antikýthira saare lähedalt.

Antikythera mehhanismi võib omalaadseks sümboliks, mis märgib varakeskajal unustusse kadunud teadmisi. 

Kuigi osa selle moodustavatest detailidest on tänaseks kaotsi läinud, võib oletada, et sellel oli umbes 37 hammasratast, mille käitamisel sai ennustada ilmnevaid päikese- ja kuuvarjutusi, olümpiaade ning Kuu, Päikese ja toonaseks tuntud planeetide asukohti.

Vat siis. 

________________________________________

Pildid ja teave kõik puha netist

Petrogradi ehitus

Mida Tallinnas kuulukse?

Tähista Tallinna päeva ja tähista perepäeva. Täna. 

Inimlikult olulised mõlemad - sünnikoht, kasvukeskond, perekond. 

Maailma mõistes pisikene linn, aga minu jaoks koht, kus ma tegin esimesed hingetõmbed, sammud, märkamised, õppimised, tööd, lapsed ja armastused.

Tallinnat kasutasin ma kirjandusliku ruumina mõlemas romaanis ning kuigi minu uurimisobjekt liikus palju ringi, siis temagi oli kasvanud Tallinnas ning tundis neid tänavaid risti ja põiki.

MINU linn.

________________________________________

Pildid FB-st (Ulakas plika) ja delfi piltidest

Emana õnnelik

Elu suurim õppetund on olnud emaks olemine. Ja tegelt on õppetund vale sõna, sest emadus pole mitte mingi ajutine asi, mis võib olla jääb ja võib olla ei jää terveks eluks meelde.

Emadus on seisund või nähtus või elustiil või tegelikult on see lihtsalt kokku üks suur ja vahva, vahel tüütu, kuid enamasti äärmiselt lustiline teekond, mis algab lõbusate hetkedega kunagi minevikust ja lõppeb siis, kui emast saab mälestus.

Head emadepäeva!!

Maine

Haa ja mitte ses mõttes, et kas mu pea hõljub pilvedes või mitte. 

Pigem on asi selles, et maal veedetav nädalalõpp on nii... inglaslik.

Vaikne, rahulik, looduslik, rustikaalne. 

Mõnus, lõõgastav ja samas ka veidi nukker. 

Aga kevad on maal tore.

Linnas muidugi ka, kuid siin pääseb mai kuidagi hoosgamalt löögile.

Igatahes ühe rästapaari jagelusi kuulates tuli silme ette noorpaari kodu sisustamine....

Õu, valges kitlis näitsik - jäta siia käed, mis mul tervise tõid...

Valges kitlis näitsik
Ühesõnaga 12.05 ja ilusat õdedepäeva, head endised kolleegid ja üldse blogilugejad, see sissekanne on mõeldud teile:

*kes te arsti määratud ravi KORRALDATE

*kes te näitate üles tohtutut kannatlikkust, rahulikkust, ja meelekindlust

*kes te suudate töötada 12 tundi järgepanu (mäletate - 10 km päevas!!!)

*kes te tunnete õendusdiagnoose, protseduure, ravimeid, (tee lahtistiga pole ilmselt väga maitsev ;) )

*kes te nõustate peresid ja nende lähedasi

*kes te pesete, kusete ja kammite patsiente

*kes te armastate oma tööd

*kes te järgite kõikide inimlike reeglite võrdlemisi ebainimlikke ilminguid (surm, elustamine etc,

etc, etc)

*kes te olete mulle olemas olnud alates 1992. aasta oktoobrist ning  kes te mind ITK-s inimeseks kasvatasite

*kelle kõrval ma parimad elukogemused sain

HEAD ÕDEDEPÄEVA!!!!

________________________________

!!! ÕENDUSEST eesti kirjanduses:

Luise Vaher "Rindeõde"

Lilli Promet "Tüdrukud taevast"

Raimond Kaugver "Vana mees tahab koju"

Sirly Hiiemäe "Elu hinnakiri" (neid on veel, aga mainitud teostes on õendus täitsa kesksel kohal)

!!! Põnev fakt: Raimond Valgre laul "Helmi"  on kirjutatud II MS meditsiinipataljoni kuulunud Helmi Kurbasest, kes päästis Peningi lähedal haavatud Paul Kuusbergi

Õigustades õigustamatut

Mis maani on inimesel õigus mõelda ainult endale ja mitte ühelegi muule nähtusele/isikule vms enda kõrval?

Kas inimene tohib endale käe külge panna?

On ta seejuures nõrk isiksus või tugev isiksus?

Perioodiliselt lahvatavad mõtteavaldused, kus olen selgelt vähemäärmuses, sest leian, et inimesel pole kelleltki õigus elu võtta, sealjuures endalt.

Sest see keegi (ka sa ise), on seotud paljude inimestega ning mitte miski pole nii oluline, et selle nimel enda eksisteerimine vabatahtlikult lõpetada. 

Koolides peaks olema võimalus kuulata fakultatiivseid aineid, millest üks sisaldab lühiajalist praktilist tööd morgis ja/või õppuritele näidatakse elusaid inimesi, kes on saanud üledoose ning elustatud ja söödanaerina nüüd kõrvalisest abist sõltuvad.

Või siis "ekstreemsportlasi", kellel on väikene asi valesti läinud ning nüüd ollakse kaelast halvatuna ratastoolis.

Kujutan ette, kuidas praegune sissekanne lugejaid tagajalgadele ajab....