Õtsekohe!!

Tõenäoliselt kardab iga ema isegi täiskasvanud lapse puhul, et temaga võib midagi juhtuda. 

Ema muretseb oma lapse pärast. Loogish. 

Nüüd, taas juhtunud traagiliste sündmuste valguses, meenusid mulle aga oma kadunud vanaema väga tõhusad nipid. Me olime tädilastega suviti vanaema juures, kuid vanaema, kelle olid lehmad ja sibulapõllud, juurviljad, maja ja selle pidamine, heinategu ja küttepuud, tõttas oma nääpsukese kehaga kogu aeg ringi, pidevalt toimetamas, tööd süle ja seljaga. 

Kas tal oli aega seista kõrval ja vaadata, et midagi ei juhtuks? Loomulikult mitte. Ta tegi ülitõhusat selgitustööd. 

1. NT: et me täditütrega kaevuraketel ei kõõluks ja sügavasse ja jääkülma kaevu ei kukuks, rääkis vanaema loo naaberkülas elanud lapses, kes kaevuraketel kõõlus ja kaevu sisse kukkus ning oli "õtsekohe surnud!" (sellega kaasnes dramaatiline käelöök õhus ning sinupoolne võpatus)

2. NT: et me rehe alt vikateid seinal ei näpiks, rääkis vanaema naaberküla lapsest, kes näppis rehe alla vikatit, see olevat tollele kaela kukkunud ning laps olevat "õtsekohe surnud!" (sellega kaasnes dramaatiline käelöök õhus ning sinupoolne võpatus)

Ühesõnaga - vanaema oskas meis äratada ellujäämisinstinkti enneolematu tugevusega ning meil puudus vajadus teha midagi sellist, mis oli keelatud. 

Nojah, see ei aita traagiliste sündmuste juures muul moel, kui kõlab targutusena.

Aga hea nipp oli. 

Oma poegade puhul jäi mulle ema õpetustest meelde üks väga hea lause: "Kui väikese lapsega juhtub õnnetus, siis on süüdi ainult ja ainult lapsevanem, sest tema ei osanud riski niimoodi maandada, et lapsega midagi ei juhtuks."

Mul on neid hetki olnud, kus süda jääb sekundiks seisma, aga need on piirdunud siiski haava peale plaastri panemisega. 

Peagi on saabumas aeg, kus saan ainult loota, et ehk olen neile lapsepõlvevigastuste eest hoides suutnud luua aluse, kus teismeea lollused maanduvad minimaalse kahjuga (sest mingeid asju teevad KÕIK teismelised, pole vaja endale luua illusiooni, et minu lapsega seda ei juhtu)

Raadio vaakum

Hiljuti viitasin TV tühjusele ning sain mitmeid vastuseid. Üldjoontes oldi pigem vastu kui poolt. Minu mõttekäikudele siis. Et vahel tuleb väärtfilme ka.

Aga ma siin mõlgutasin mõtteid ning avastasin, et ka raadio on sama tühi.

Väga üksikud kanalid annavad väga üksikutel hetkedel väga üksikuid häid saateid.

Vahel tuustin ma arhiivides ning näpu alla satub ühte ja teist. Mõned annavad mõtteid, vahel kasutan mõnda asja tunnis, vahel mõneks loomevahendiks.

Aga üldiselt küll, kui juhtungi raadiot kuulama, siis mõtlen - kas selle teksti vahendamiseks on vaja üldse osata rääkida (kusjuures ma tunnistan, et raadiodiktorite- ja saatejuhtide diktsioon on reeglina suurepärane, süntaks hea, kõne korrektne, aga see tekst, tekst, tekst...).

Eriti valusalt riivavad mul kõrva need saated, kus mitte nii hea kõnesokuse ja hääldamisega, koolitamata häälega tavainimesed kas õnne soovivad või arvamust avaldavad.

Raadioga seonduvad mulle vanavanemad, eriti vanaisa, kes "Ameerika häält" laupäeviti kuulas ja vanaema, kes uudiste lõppedes alati kõik "Vaik, vaik!" kamandas, sest ilmateade oli maaainimesele eluliselt oluline.

Muidugi on see ülikriitiline talumatus ilmselt ka lihtsalt stressist tingitud - siis olen ma alati tõrges ja tige ning miski ei meeldi, aga no... proovige eelarvamuste vabalt kuulata mõnda hommikusaadet.

Kuula ja sa kuuled, vaata ja sa märkad. 

9. märtsi seostumised

Lapsepõlv möödus mul Kadriorus. Mulle meeldis seal. Ühel hoovil elas terve läbilõige eesti ühiskonnast: tehasedirektorist asotsiaalsete joodikuteni välja.

Mõned vanemad mutikesed lobisesid vahel  pesu kuivama pannes ning mõned heietasid ka sõjaajast. 

Näiteks tean ma, et Vesiväravat mööda liikunud raudteelt tõsteti rongidelt kunagise Hirchi sanatooriumi õuele virnade viisi haavtuid; et minu maja keldris lasti maha maja endine omanik; et kunagi oli keset hoovi väike pargitaoline õueala.

Lisaks tean ma ühte naljakat lugu seoses etendusega "Kratt", mis on tihedalt seotud tegelikult tänasest kuupäevast rääkimisega.

Inimkonna mälu peaks mahutama väga palju ning see kõvaketas, mis meil kuklas kollektiivselt olemas on, et tohiks kunagi unustada, mida tundsid need inimesed, kes 9. märtsi kargesse ja selgesse taevasse vaatasid ning lennukeid nägid. Tundub, et mõned kuupäevad lihtsalt on need, mis jäävad. 

Kusagil 90.ndate alguses oli mingi ajaleht, mis oli kopeerinud 11. ja 12. märtsi surmakuulutuste lehekülgi.. Seal kirjutas ka naine oma mälestustest. Sõnasõnaliselt ma seda ei meenuta, aga rääkis üks ema, kes otsustas oma 10-aastase pojaga minna õhtul Nõmmele tuttavate juurde, nad suundusid rongijaama, kui kõrval käis kärgatus, miski varises ja ta tõmbas poja enda vastu ning varjus mingi hoone seina äärde. Ta hoidis poega süles ja temast kinni (ma ei oskagi kirjeldada, aga selline emalik haare), kuni tundis, kuidas käed muutuvad järjest niiskemaks. Ta poeg oli saanud meelekohta hoobi ning ema ootas pommitamise lõppu, järjest jahedamaks muutuv laps tema põse vastas...
Ma vahel mõtlen, et elu ei saa selliseid asju inimesele teha, ei kujutaks ette, kuidas ma suudaks edasi hingata. Aga linn taastus, inimesed elasid edasi ning - me oleme pagana visa rahvas.
_____________________________________
Pildid internetist*

Millest algab allakäik?

Pesematusest, pesematusest algab allakäik. 

Millest saab aga alguse suutmatus/tahtmatus ennast pesta? Laiskusest.

Laiskus viib milleni? 

Pauside tekkimisele järjepidevuses. 

Milleni viib pauside tekkimine järjepidevuses?

See viib lünkadeni.

Mis viib lünkadest edasi?

Rumalus.

Mis järgneb rumalusele?

Pidetus ja vead.

Mis saab vigade ja pidetusega?

Elusuured prohmakad ja muud jamad. Missugused võivad olla elusuured prohmakad ja muud jamad?

Vaatame: varajane suguelu, varajane sigimine, lollusest kaasaminek kuritegevusega, droogid ja joogid, vahelejäämised, koolist puudumised, haridustee katkemine, madalapalgalisele ja mustatööle minek, sest kes tahaks nt algharidusega ja pururumalat, teismelisena knocked  up beibe tööliseks võtta. Sest ta on ju  piiratud ja vägagi ebastabiilne tegelane.

Aga enda meelest hullult lahe tutt. 

Meeldib poistele ja on pop, seda ju näitavad ka loendamatud selfid ning punane pardisuu. Lisaks hüsteerilised emotikonid iga postituse juures, igal ajal, igas sotsiaalmeedia võimaluses (hahahaa)

Ja pesematuse all ei pea ma silmas sugugi füüsilist kasimatust, vaid ka moraalset ja emotsionaalset normide, teeside ja kreedode rästikupulmakera sarnast pundardit, mis on noore inimese hukka ja punesse ajanud.

Poeg astub ema jälgedes

Emaarmastus on ülim. Jõuliselt hingetungiv teadmine, et keegi on hea või veel parem kui sa ise - see paneb rinna uhkusest kummi. 

II koht jutuvõistlusel!!!

Pojal pole kahju lubada teksti ilmale paista:

"TAGASIVÕETAMATU

„Mina jään,“ mõtlen ma, kui tunnen jälle, et miski tahab minna minust eemale ja pooleks. 

Hea meelega võtaks selle tagasi, aga ei saa, sest nii see juba looduses on – mis lennus,  see läinud. 

Pigistan ennast kõigest jõust kokku ja ütlen, et ei tohi, ei tohi, ei tohi.

Kui mul oleksid hambad, siis ma krigistaksin neid, sest niiväga püüan ma ennast tagasi hoida.

Tean, et minu lähikonnas on veel neid, kes jäävad. Sama pingsalt ja sama suure jõuga.

Kuulen teisigi lausumas, et mina jään ja mina jään.

Siin ma siis nüüd olen. Jäänud. Tean, et vahetevahel pannakse mulle kuskilt väljastpoolt mingi toru vastu ja kuulatakse hoolega ning tean, et kellegi murelik hääl ütleb:

„Kuulge, ma ei taha teid muretsema panna, aga siin on midagi veidrat. Ma ei saa sellest aru.“

Ühel hetkel ma tean, et ma polegi üksi jäänud, vaid märkan sarnasust oma läheduses.

Ka mina ei saa sellest aru. Mul on kitsas ja ebamugav, ma tahaks nihutada enanst paremini, aga ei, keegi on siia jäänud minuga koos.

Ühel hetkel aga tunnen, et mind hakkatakse suruma, tunnen, kuidas ma pean kusagile laskuma, kuskilt väljuma, kuhugi jõudma. Ma ei saagi siia jääda.

Tunnen kuidas minuga tuleb keegi või miski kaasa, ma ikka ei mõista, mis see on ja miks see on.

Tahan hüüda, aga ei saa, kuni tunnen mingit puudutust enda vastas, nüüd ma hakkan häälitsema ja samas kuulen kohkumusega, et keegi häälitseb veel.

Ma hingan ja tema hingab, mu süda lööb ja tema süda lööb.

Ma tahaksin midagi teha, aga ei mõista, miks ma teen asja ja kohe tuleb keegi veel kaasa.

Mind antakse kellegi sooja rüppe, ma näen oma ema silmi ja neis on pisarad. Ma näen oma isa kortsus kulmusid ja ehmunud vaadet pilgus.

Ma kraban oma ema sõrmest ja seejärel kuulen ma kedagi ütlemas: „Jah, ema, nii see on, nad on südame ja kopsuga kokku kasvanud.“

„Kas see käib minu pihta?“ mõtlen ma  ja püüan tabada oma ema silmi. Ema aga vaatab kedagi, kes on siinsamas, minu läheduses.

Ma ei hoia veel pead ja ma ei mõista, mis lahti. Läheb päris palju tunde mööda, enne kui taban ära, mida mõtles see keegi, kes ütles, et  nad on südame ja kopsuga kokku kasvanud. See võttis palju aega ja energiat. Kõik, kuidas saada riidesse ja minna väljakäiku ja õppida ja seista ja sportida ja tantsida. 

Aastaid hiljem, kui ma olen järjekordsel tsirkusetuuril, kui rahvas plaksutab, komme, lilli ja väikseid kingitusi viskab, kahetsen oma kunagist otsust jääda. Kahetsen südamest, sest jäämine polnud hea. Alati pole kõik asjad head. 

Kui lihtsam oleks elu, aga ma olen kaksik, siiami kaksik."

"Kaetud lauad" Aino Pervikult

Asjade sorteerimine on üllatavalt filosoofiline tegevus. Esiteks saab juurde ruumi; tulemus on esteetiliste väärtustega ning - sorteerimise käigus kerkib üles huvitavaid mõtteid, mälestusi, asju ja hetki. Suhtevaba inimsena saan ma öelda, et veedan oma sülearvutiga ja sülearvutis palju aega. Nüüdki, unetuna oma faile korrastades avastasin ma ühe aine raames analüüsitud raamatukese ja mõtlesin koolmeisterlikult lugeja silmaringi laiendamisele. 
"Vaadeldav teos,  Aino Perviku "Kaetud lauad" (1979), kõneleb äsja ülikooli lõpetanud Eba Kummelist ja tema tegemistest.  Noore naise psühholoogiline, emotsionaalne ja sotsiaalne areng lõhutud ajaplaaniga jutustuses haarab endaga kaasa kirjutamisaegsse olmeruumi, kus segunevad Eba ja tema muuseumikaaslaste Viivi (jõukate vanemate ainus laps, kes armastab elada vallalise keevalist elu ning kes ei pea suuremat lugu ajast); Inese (küps ja eneseteadlik muuseumidirektor, kes raamatu jooksul kaitseb väitekirja ning saab 50) ja Meeri (muuseumis erinevaid töid tegev, raseduse tõttu abiellu kohustatud, kuid seal üpris kummaliseks muutuv naine, kes lõpuks ilmutab üllatavat ärisoont) elud. Need lõimuvad ja põimuvad ning mõjuvad kuidagi kergelt irratsionaalsetena – Viivi, Eba ja Joeli osalemine armukolmnurgas ning Eba tinglik harjumine Viivi ja Joeli abiellumisega. 

Lukku on sissekirjutatud omamoodi fiktiivse Eesti kultuuritegelase, õpetlase, elu ja ilma näinud Johanna Kenti uurimisobjektiks olemine – Ebe ja tema kaaslased on Kadriorus asuva muusemi töötajad, Ebe teeb Johanna elu kohta avastusi, selgitades tema kaasaegsetega vesteldes välja tegeliku surmaaja ning matmiskoha; Ebe soov kirjutada oma dissertatsioon Johannast ning avastus, et ainest pole piisavalt seda lõplikult valmis kirjutada. Johanna Kent tundub olevat sümbioos Lilli Suburgist, A.H. Tammsaarest, Fridebert Tuglasest ning lisaks võib täheldada teatud sarnaseid jooni Ado Reinvaldi tütre Liisa Perandi eluga. Need mõtted on aga pigem mulje kui tegelikkus.

Eba on igati kaasaegne: haritud, oma koduga (milleks osutub ema ja tolle onutütre Klaara turul äritsemisest saadavate tuludega soetatud kooperatiivkorter – väga kõva sõna tolle aja kohta), ihade, soovide, keeldude ja vastakate tunnete võrgus siplev inimene. Ilmselt võluva välimusega ning väga tegus naine, kellele meeldib käia hästi riides, olla hügieeniliselt korrektne, süüa toekalt ning kes armastab kohvi juua. Ebe karakteris joonistub välja teatud turvatunde vajamine oma isa järele ja sellega seonduvalt tekkivad keeruliselt ruudulised meessuhted – olles joobunud vabamõtlejast ja – jooksjast Haraldist (tema esimene seksuaalkogemus), olles kummastavalt segamini ja armastuseta muusiku Joeli võrgus (näib, et mingil määral hindab Ebe just Joeli musikaalseid omadusi, ei enamat) ning lõpuks alfaisase käitumisega abielus Gunnari armuke, kes naudib Ebe iseseisvust ja võimalust temaga lõõgastuda.

Et kunagine süütegu teda katkestatud rasedusest närib, selgub alles jutustuse viimastel lehekülgedel. Kuid pidevalt sidet, kontakti, hingelise tühimiku täita sooviva Ebe hing näib saavat rahu just tütre sünniga, kus ta mitte just kõige esimeses nooruses olevana selle kõige suurema siduja sünnitab.
Omamoodi paeluvaks on ka ühtepidi tuttav ja samas ometigi muutunud Tallinn kirjandusliku ruumina - selles liiguvad kõik tegelased, kohad ja paigad on tuntavad ning mis üllatuslik - tänaseni alles. 
Kokkuvõtvalt on tegemist napisõnaliselt huvitava olmeromaaniga, mis annab aimu tavaliste inimeste harilikest toimetamistest ladusas keeles ja intrigeerivalt lihtsa loo mitmete kihtide vahel."

TV on pelk tühjus

Tegelikult ka. 

Mistahes kanalit ei vaataks, siis tulevad sealt sellised valikud:

*tõsielusarjad moeloojatest, kokkajatest, leiutajatest, tegelikest koduperenaistest, puuraiduritest, rasketest teedest, keerulistest autodest

*kuritegu, kuritegu, kuritegu

*sari vampiiridest, huntidest, vampiirhuntidest, tulnukatest, nüüdisjumalatest, vanadest jumalatest, tulnukhuntidest või kõikidest muudest tulnukalikest eluvormidest

*üleloomulike võimetega ja paralleelmaailmas elavad inimsööjad

*kordus (laulu, näo, tantsu)saated

*türgi, itaalia, hispaania sarjad

*äärmuseni mõttetud multikad

*äärmuseni mõttetud pallimängud ja vormelid.

Miks on  harva midagi tegelikult head? 

Teet, Kallas Teet

Olen korduvalt tsiteerinud öökapikat "Nigulistet". Tunnistan ausalt, et ma isegi ei tea, miks ma sellesse raamatusse nii ülepeakaela kunagi sukeldusin. Ilmselt oli see üks esimesi avastusi nostalgiast, mida ma võisin teada, inimeste kohta, kes võisid olla olemas.

Kasutasin postmodernismi kursusel teost uurimisobjektina ning selle raames ma otsisin üles ka kirjaniku enda. Pärastlõuna tema hädavaevu mööblit ja mind mahutavas töökambris oli aüllatuslikult põnev. Milleks ma oleksingi pidanud siis valmis olema, kui mitte huvitavuseks?

Neli sõpra kirjandusliku ruumina 60. ndate Tallinnas. Muide avastasin selle nelja sõbra motiivi Teet Kallase venna, Olimar Kallase koomiksitest. Kui ma kirjanikult küsisin, miks neli sõpra, ei osanud kirjanik kohe vastata, mõtles pikalt ja ütles, et ju siis nii see lihtsalt oli.

Ühel õhtul ma sõrmitsesin taas "Nigulistet" ja püüdsin mõtestada teose lumma.  Noored ja vihased mehed, vabameelsus, kunst, kultuuriringkond, põnev olmeline askeldus ja muidugi  - armastus. Õigemini hüljatud armastus. 

Läbi vilksatavad tegelased nagu Enn Vetemaa, Teet Kallas ise, näitleja Kose Peep (Jaan Saul?), lastekirjanik Malm (Eno Raud), Ave Alavainu, Eve Kivi ja Ants Antson 

Küsisin  tookord Avo  ema korteri kohta - tuli välja, et see on praeguseni üks selline kommuunikorter, mida kasutavad näite- ja kunstitudengid, kes alles alustavad pealinlikke eluviise.

See oleks nagu põlvkonnaromaan, kerge viide sõjaaegselt sündinud laste kasvamisele kolhooside vaimus, linnakividele sattumisest, nooreks olemisest, ahastamisest, leidmisest, otsimisest, kaotamisest, tunnetest, mõtetest. Ning seda laialilõhutud aja ning jutustamisviisi poolest.

Igatahes ma vahel tunnen füüsiliselt sellest teosest kumavaid lõhnu ja maitseid, hetki ja meeleolusid.

Meeldib, kuidas autor on kirjeldanud augustiorkaani (mitmes teoses läbiv teema); kuidas käsitlenud ja lähenenud vanade talude olemasolule (kah mitmes töös vallandunud motiiv).

Toomas Randmaa on väga põgusaks põikekarakteriks "Eiseni tänavas" (Kunderi tänav ilmselt). 

Nad on filmilikult mõnusad, jutulikult lahedad, siin, minu kõrvaltänavas. Teate küll, eks?

Aja taha minek

Ikka ja jälle jõuab inimene mõttekäikudes hetke, mida meenutades ta mäletab täpselt kõike: ilma väljas, inimesi ruumis,  ruumi kujundust, kes mida ütles, mis kellelgi seljas oli. Kuidas keegi käitus ja missugune käekell kellelgi olemas oli. 

Miks?

Sest tihti on üks viiv,  mille jooksul paisatakse sinu teadvus, mõte, hing, süda, tunded segi ja kontiinium voolaks nagu täiesti muust materjalist sinust eemale, mööda, kaugele.

Nagu Lucy, kes käivitab 100% ajust ning hakkab oma kehaga manipuleerima, suudab peatada aja, suudab kiirendada aega, näeb puudes toimuvat ainevahetust.

Kujutan ette, et Lucyga toimuv haakub omal moel Bahtini kronotoobiga - ajapaigaga - ning  sa tõesti tunnetad, kuidas kellegi välja öeldud sõnad lendavad sinust mööda  analoogselt  Matrixi kuulidele: sihikindla hävitamisega, kuid aegluubis, leides üle oma aja ja paiga, sekundi, mil ta tekitab oma kahju või pöördub trajektoorist kõrvale või tabab midagi muud või kukub lihtsalt maha.

Nii kuulsin ma kaheksa aastat tagasi kuskil vabariigi aastapäevajärgse päeva kanti ema kohta - ruum ja aeg peatusid ning hakkasid seejärel meeleheitlikul kappama.

Täna, aasta tagasi, istusime isaga keskmise suurusega uuringuteruumis, ümber kaheksa arsti ning isa sai halastamatu sõnumi. Nagu kuul, mis tabas ühe sihiga ja täiesti üheselt mõistetavalt.

Täna, aasta tagasi, ma veel ei teadnud, et....

Nüüd aasta hiljem ütlen - mul oli hea isa. 

Analüüsiga puhe

Jaa, pealkirjas olev puhe on sõna puusse lühike illatiiv analoogselt sõnadele öö, töö ja soo.

Mitte minestada.

Aga...olen alati olnud mõõdukalt üllatunud sellest, kuidas inimesed võivad tigedusest kumisevate sõnadega mulle kohta kätte näidata ja tõestada, et minu analüüsioskus ja vaatlustulemused on pehmelt öelda nii mööda, et ma peaksin ilmselt kõik oma kalli koolituse tulemina saadud teadmised andma tagasi kõikidele nondele õppejõududele, kes nägid vaeva ja püüdsid minust haritud naist teha. 

Sõnaga, ma sain mõned kirjad-kommentaarid, sest kuidas mina, kirjandusteadlane, olen julgenud kiita Browni-sugust...eee...kirjanikutaolist moodustist. See olevat küündimatuse uus tase, et ma üldse olen puudutanud ajalooliselt ebatäpset udu ning selle põhjal mingeid sissekandeid korraldanud. 

Põhimõtteliselt võis mõnest suunatud kirjutisest välja lugeda, et olen saastam saast, kui saast ise ja võiksin põleda ereda leegiga. 

Sest mitte ükski endast lugupidav ja lugeda armastav isik ei loe taolist jama.

Hahahahahaha.

Jama on määrsõnadest pungil kiim pehmekaanelistes kiirteostes, mida saab hulgi ja odavalt osta, kuigi ka nende hulgas on olnud üllatavaid leidusid. Selliseid, mis oma sisult peaksid olema pigem kuskil põnevike juures, kuid trükilt on igakülgselt kokku hoitud. 

Mary Higgins Clarki "Armastab muusikat, armastab tantsida" ning "Karje öös" on vahest veidi nõrkade ja skemaatiliste karakteritega, kuid tunnistan ausalt hoogsa lennuga kirjutatud ja kujutatud. Filmilikult, ma ütleks isegi. 

Nagu kadunud Toomas Liiv loengutesse tulles avas oma portfelli ning sealt Õhtulehe või Kroonika välja võttis ning neid luges, vaatamata sellele, et ta tegelikkuses oli tunnustatud kirjandusteadlane -ja kriitik.

Lugu saab kõikjal näha ning see kuri kommenteerija unustas ära - Dan Brown kirjutas fiktiivse loo.

Kooliaasta pikemaks ja suvevaheaeg lühemaks?

Ok, siin pole enam midagi vehelda, sest otsus on tehtud, aga juhtusime siiski vaidlema sellel teemal ning üks lapsevanem ütles, et  suvise koolivaheaja peaks veelgi lühemaks tegema. Et tema ei jaksa oma lapsele nii pikka suvevaheaega sisustada ja parem oleks, kui laps oleks kontrolli all, sest kui niisama passib, siis hakkab pättusi tegema. Sest enam ei saavat lapsi koolivaheaegadeks maale saata ja laagrid on kallid ja mida need lapsed siis linnakividel ikka teevad.

Mina seepeale, et miks peab lapsele suve organiseerima igaks päevaks ära? Kas laps pole ise suuteline midagi välja mõtlema või tegema?

Seejärel selgus, et ka õpetajatel on väljateenimatult pikk puhkus, õppeaasta sees ei peaks 9 kuu jooksul nii palju pingutama, vaid tuleb pinge jaotada 10 kuu peale ja siis kaks puhkavad nii lapsed kui õpetajad....

Tahtsin hakata nuge, kahvleid, taldrikuid loopima...

Meie niigi olematut rohelist ja valget aega ära võtma, lühendama, vähendama?!

Ainult 12 aastat oma elust saavad noored elada suvel nii vabalt kui vähegi tahavad, ülejäänud elu tuleb arvestada töötamise ja töö iseloomust tulenevate võimalustega, mis reeglina on üpris napid. 

Uiii, mul hakkas peas kohisema ja pahisema...

Milline nartsissistlik kasvatamine on praegu moes.. Millise karuteene lapsevanemad oma edukultuses teevad....

Kas lastelt ikka küsiti, kuidas nemad oma kooliaegu tahaksid liigendada? 
Ei taha hästi uskuda, et nad vaimustusest kiljuvad, mis sest, et saab lobjasel ja vastiku ilmaga arvutis istuda (palju neid vanemaid on, kes üle-eestiliselt saavad minna suusatama kuskile suusakuurortisse?)
Mitte üht sekundit ei annaks ma suvekuudest ära, aga et nüüd peavad õpilased 12. juunini põhimõtteliselt venitatud koolitegevuses osalema... 

Inferno

Arukatele inimestele meeldivad intelligentsed nähtused. Raamatud, muusikapalad, kunstišedöövrid, jõulised leiutised, omanäolised teooriad.

Mulle meeldib Dan Brown. Tema tööde puhul olen tihti kadestanud oskust näha suurmeistrite töödesse peidetud sõnumeid (mis on arusaadavalt pelgalt tõlgendamise küsimused) ning neid siis nüüdsiaegssesse maailma paisates lasta olla rahvusvaheliste vandenõuteooriate keskmes.

Need on huvitavad ideed. Jeesuse järeltulijad, antiained, vabamüürlus, ülerahvastatud maailma "korrigeerimine" viirusega...

Mulle meeldib Tom Hanks. Sest olgem ausad  - tema pisut kohtlane Forrest Gump, aidsihaige advokaat, merineitsiga sebiv meesisik, robinsoni kaasaegne versioon või eideetilise  mäluga semiootik ja alalõpmata jooksus olev Robert Langdon - need on kõik kardinaalselt erinevad tegelased ja kui inimene mängib nii mitmepalgelise kehastumisoskusega, mis toob kaks aastat järjest parima meesnäitleja tiitli,  võin julgelt välja öelda, et põhjust meeldimiseks on küll ja enamgi veel. 
Vahepeale mahub veel suur hulk rolle ja täitmisi, mis on naljakad, kurvad, põnevad, lõbusad, meeleheitlikud.

Mis aga mind enim nende kahe mehe juures paelub, on tõik, et ühe geniaalne (olgema ausad, kirjanik, kes lugeja naelutab raamatu ette ja saab seekaudu miljonäriks - iga eesti kirjaniku tõeline unelm - on geniaalne) oskus jutustada lugu vallandub teise, erakordselt andeka näitleja käsitluses efektsusega, mis on omane vähestele (kuigi filmitööstus on mõnes mõttes kirjaniku geniaalust kohitsenud)

Tõsiküll - see on mõneti ambivalentne (siin peaks olema üks teine sõna, keele peal on, aga meelde ei tule: seotud nt sellega, et kuidas saab kirjandusteoses juhtuda alati siis mõrv, kui miss Marple või detektiiv Poirot on seal läheduses), et Robert peab alati mööda ilma seegama, tõlkima vanu termineid, leidma kive, kujusid, märke, marke, pilte, puid ja väravaid (tundub, et tema peas töötab nii geograafiline, ajalooline, arhitektuuriline, bioloogiline GPS igasuguste tõrgeteta isegi siis, kui sa oled uinuteid igast otsast täis topitud), aga ju see siis nii ikkagi on, sest kõik need jooksud, kuhu on kaasatud noor, brünett naine (kes jookseb 24/7 söömata ja joomata kõrgetel kontsadel, meik näos, magamiseks aega pole, mingeid käekotte tavaliselt pole, aga see-eest on krüptograafiast kuni mitokondri üksikasjaliku kirjalduseni kõik asjad peas ja selged, ainult tõlgendada märke ei oska ;) ) toimivad ja toimuvad.

Aga Browni teosed eeldavad teatavat lugemust, nägemust ja kogemust, sest muidu ei saa raamatutest ega filmidest sotti. Kuigi "Infernos" jäi üks selgusetu seik silma - Sienna ja Robert on Christoph Bouchard'ga rongis ja nad vaatavad varastatud Dante surimaski. Seal siis tekib rüselemine, Sienna ja Robert põgenevad rongist ja nad jooksevad tühjade kätega, ometigi tagastab Robert Dante surimaski....
Hüva, vahest oli see minu kiiks.

Aga igatahes oli lahe vaatamine ja pakkus natuke põnevust ning rohkem mõtlemist, ebaloogilisuste mõtestamist ning vahel on hea end lõdvaks lasta. Tunne, mis tekib, kui oled lõpetanud vaatamise ning mõistad asja tervikpilti :)

________________________________________

Pildid veebised

I või II või.. III Eesti - meie ööbik etc...

Kellelegi ei tule üllatuseks, mis on I, mis II ja mis III Eesti. Vabandan juba ette, sest üks nali, mis I ja II Eesti olemust hästi mõtestab, on kõlalt snobistlik: "I Eesti teab, et on saade "Võsareporter"; II Eesti vaatab saadet "Võsareporter" ning III Eesti osaleb saates "Võsareporter"."

Vabariigi aastapäeva tähistamine on iseenesest selline rahvuslik ja kodanikutundega tehtav, kontserdi vaatamine käib asja juurde.

Tunnistan ausalt, et igal aastal on tekkinud tugev emotsioon, sest kes ka seda etendust ei lavastaks, siis saavad nad alati suurepäraselt hakkama vähemalt ühe asjaga - inimesed,  I, II või III Eestiks olemata, mõtlevad nähtu üle.

Üldjoontes on arvamused umbes taolised:

I Eesti:

* Rahvusriigi ülesehitamine on habras, kuid põlvkondadevahelise sidemega on see õnnestunud.

Tuleb lugu pidada oma keelest, ükskõik, mis murdes see kõnelemine käib.

Pärdi “Ukuaru valss” oli ilmselt mitmekihiline valik – Ukuaru Minna on eesti kirjanduses üks neid väga tugevatest naistest, kes tuli väga mitmete keerukustega toime, ilmselt väike viide meie presidendiprouale, kui naisjuhile, kes peab tulema mitmete keerukustega toime.

Lisaks on Pärt kõige tuntum eestlane maailmas, selle kaudu ka tõenäoline valik sellele palale.

*Minu meelest oli seal ilmselge lugu, mille adumiseks ei olnud üldse vaja teleka ees väänelda: riigi ülesehitamine (pappkastidest majad, külad), kõik olid noored, kaasa arvatud riik ise, lootusrikkad. Siis tuli hirm ja õud okupatsiooni, küüditamise näol, kõik jäi soiku. Eestlust aitas alles hoida see, et hoiti oma keelt ja kultuuri (ööbikulaused eri murretes). Taasiseseisvumisajaks olid kunagised noored vanad, seos oli ka Siberist naasmisega, tuldi kodudesse tagasi, hakati riigile ja kodule uuesti hinge sisse puhuma. Noorte ja vanade teineteise poole vaatamise hetk päris lõpus sümboliseeris soovi ületada põlvkondade vaheline lõhe ja samuti järjepidevust, kestmist kõige kiuste.

* Mulle tohutult meeldis see ööbiku-osa. Lausa külmajudinad jooksid üle selja. Meile on vahel vaja meeldetuletust kui rikas ja eripalgeline on (või tuleks öelda, et on olnud) meie keel. Lausa kahju, et me oleme niivõrd surutud põhjaeestikeelsetesse raamidesse. Kasvõi siit on näha kohest mahamaterdamist kui keegi julgeb välja tulla mõne murdekeelse sõnaga, kasutada tohib ainult kirjakeelt.

II Eesti: 

*Iga jumala aasta vähkren teleka ees, püüdes kontserdi sisu aduda. No ei adu. Ja siis mõtlen, et mida veel minust vähem kultuuri tarbivad ja raamatuid lugevad inimesed sellest kontserdist võiks aru saada. MIKS peab vabariigi aastapäeva, riigi aasta nr 1 kontsert olema nii tapvalt keeruline, kui see on mõeldud kogu rahvale, mitte NO99 eksklusiivse maitsega publikule?

*Aitah neile, kes viitsisid kontserti lahti seletada. Siiski jään arvamusele, et see oli liiga sünge, eriti Sisaski laul. Teiseks, väga suurele osale eestlastest jäi see kindlasti väga kaugeks ja mitte nauditavaks - lapsed, vanurid, kirjanduskauged inimesed jne. Minu arust peaks EV aastapäevakontsert ikkagi teistsugune olema. Väga meeldis Nüganeni loodu.

III Eesti: 

*Täiesti õudne oli! Sellest saavad aru ja “naudivad” seda jura ilmselgelt vanemad ja kunstiinimesed. Tavainimese jaoks oli see ikka üüüratu jama. Nii jama, et olin sunnitud vahepeal kanalit vahetama. Mida iganes, meie keel ja pärand, millleks meili neid murdeid vaja? Aru keegi ei saa, lisaks oleks tegemist nagu täiesti metsast pärit inimestega. Pigem piinlik kui lahe.

*Mina selle ideest igatahes aru ei saanud ja tunnistan ausalt, et minu jaoks oli kontsert täielik möga. Sünge ja melanhoolne. Ma ei saa aru, miks peab aastapäeva tähistamisel matusemeeleolu tekitama.

Minu vastus on siin nende seas peidus ;)
Ja pakun välja, et sellel aastal kasutavad inimesed vast enim väljendit: "Meie ööbik on tänavu mujale läinud."

_______________________________________________________________________________

Arvamused kopeeritud perekoolist

Pildid laenatud veebist

Mutistumine

Mutt on eesti keeli üks lahe sõna, sest homnüümne ring selle lekseemiga (ilmselt mõni lugev lingvist ja keeleteadlane minestab) on suisa viiekaudne:

1. mutt  - tiheda sametja musta karvkatte ning labidjate eesjäsemetega peam. maasse rajatud käikudes elav putuktoiduline loom 

2. mutt  - eit. a. eakas naine. 

3. mutt - tiibade ja kotitaolise päraga hrl. endisaegne võrkpüünis, nooda eriliik. 

4. mutt - kaardimäng 2–6 isikule tihide võtmisega 15 silmast allamängimiseks.

5. mutt - rõngas laeva purje äärel nööri läbitõmbamiseks

Praegu me räägime mutist nr 2.

Tõenäoliselt mõtleb iga naine mõnad vanemat naisisikut nähes, et vaata kui kena ja noor ma veel välja näen ning õudne küll on ikka vanaks muutuda. 

Mis tegelikult ongi natukene kurb, sest iga kenadus muutub kunagi küpseks, see järel aga mälestusterohkeks. Ja me ei saa sinna midagi parata, sest nii need asjad lihtsalt on.

Vananemist karta on mõttetu, sest milleks haakuda eemalelibisevate noorusaastate turja, kui saab kohaneda kõigega mis on ja lisaks on Vladimir Krupini "Eluvees" üks tegelane Natalja (?), kes mingisugusel hetkel ütleb filosoofilise rahuga: "Ma jään alati kellestki 10 aastat nooremaks". 

Ning ma ei usu, et enamik naisi nii primitiivselt endast mõtlevad, et kas nad on ikka jätkuvalt tarvitatavad raamid või mitte.

Aga märkan teatavat laadi mutistumist: kael peab soojas olema, sest külm tuul puhub ebamugavalt sealt sisse; mõte õhtusest väljaminekust pole sugugi meelitav (ja kunagi oli sooviks, et reede õhtud oleksid ilmtingimata vabad, linnatuled kutsusid ja teadsin peast klubides soovilugusid, sest hitte tuli ju ühtejutti), muusika on vahel liiga kõva ning vihastun, kui inimesed ei tea kõige elementaarsemaid eesti filme (minu jaoks elementaarseid ja minu meelest kõikidele kättesaadavaid).

Aga loodan, et mõned asjad jäävad siiski veel sinna .. 15-20-aastasesse tulevikku.

Samas on mõned asjad huumoriga võetavad ning laialokilised soengud, suured plussprillid, tugikepp, käekott ja pidev kudumine on asjade üks äärmus ning  kunagistest poppidest TV sarjadest "Nanny", "The golden girls", "Hot in Cleveland" tuntud vanemad prouad oma elukogemuse, põnevate juttude ning vürtsika sõnavaraga on teine äärmus.

Lisaks kõik need nõiad, ennustajad, kaardimoorid - alates kreeka mütoloogiaga ning meie enda kirjanduse tähtteeostega lõpetades.

Et karta pole vaja mitte vananemist, vaid mutistumist?
_______________________________________
Pildid veebist

Haridusetus viib..

Ikka juhtub, et inimesel jääb mingil põhjusel haridustee poolikuks: sõda, haigus, rasked majanduslikud olud. Kõik ühel või teisel viisil arusaadavad.

Aga üllatuslikult jääb haridustee ka pooleli seetõttu, et inimene eelistab selget litsilöömist ja aelemist vanemate meesterahvaste kõhu all. Või noh, ma arvan, et need tüdrukud, kes kooli mingil põhjusel ei jõua, eelistavad oma kogu väljaarenemata naiselikkusega mehi "meepotile" kutsuda.

Poistega on asi vist nii, et nad tegutsevad mingites kahtlastes puntides, kes prassivad ja varastavad.

Mulle meenub mingi veneaegne lasteraamat, äkki oli Holger Puki "Jüri", kus poisil sureb ema ning ta satub oma tädi, piimavabrikus töötava ja kasuahne naise juurde, kes parseldab maha Jüri kodu ja tolle ema asjad ning sunnib Jürit võivargile, mis omakorda viib Jüri ootamatustesse oludesse, kus ta tutvub ühe pätipoisiga ja tegutseb mõnda aega selles pundis, kuni satub mõrva tunnistajaks.

Ma kujutan kohe ette, kuidas need tänapäevased JÜRID leiavad, et nii saab paremini, kui koolis ei käi, murrame sisse, viime minema, realiseerime, saame pappi, joome ja süstime, n***me tüdrukuid, kes meil valvata aitavad. Kõike ainult selleks, et häbi on olla tavaline, normaalne, haritud.

Hüva, vahest on mõnel puhul keskkond süüdi - üksikvanema laps (haa, vaat, kes nüüd räägib, eks?); piirkond, kus tööd pole; rahvas kerjab ja joob, sest muud lihtsalt pole teha; peres on väga palju lapsi; vanemad on joodikud etc, etc.. 

Aga kui kodu on olemas, vanemad on olemas, elatakse linnas, kool on sealsamas maja lähedal, siis jääb arusaamatuks, miks on parem olla hariduseta kõhualune, kui et haridusega korralik inimene. 

Teise äärmuse moodustavad muidugi need kastist välja mõtlemisega ja totaalselt teistsugused isikud, kes juba üheksandas klassis näitasid välja meie haridussüsteemile sobimatust, kes nüüd on rahvusvahelise etetvõtte multimiljonärist ja eriti laia silmaringiga põnevus kuubis persoonid.

Vaevalt oma lapse sünnitamise juures mõtles ema, et nii vahva, minu lapsest saab lits ja päevavarast või et oi nii lahe, niipea kui poeg kõndima hakkab, õpetan esimesed taskuvarga trikid selgeks.

Kuid samas ja täiesti teise nurga pealt vaadates - kas peakski oma pead väga vaevama, et saada halvale teele keeranud isik õigele suunale? Mõnes mõttes on taoline tegevus ressursside raiskamine ju. Lõpp on sisuliselt ette teada....

Aga humaansed tungid meis ei lase nii talitada. Millest on tegelikkuses pisut kahju...

Head vabariigitamist

Maakera/-ilma olemuslikkus

Analüüsimiste käigus, isegi kogenud tegijana märkan ma vahel omapäraseid ja uusi asju.

Näiteks üks stseen seoses "Kevadega".

Punane maakera, mille Toots Teelele kingib. Alles ükspäev aga jäin ma mõtesse - kuivõrd allusiooniderohke see punase maakera kinkimine küll oli....

Punane kui armastuse, kire ja tugeva tunde värv. Lubad kinkida armastatule terve maailm...

Ning mitte unustada Tootsi lubadust: "Ma hakkan ise Raja Teelega plaani pidama."

Kui palju mõttearendusi näiliselt pisikeses stseenis....

Nii nagu maailmas üldse....

*Märka maailma ja maailm märkab sind.

*Peatage maailm, ma soovin maha minna.

*Siis kui vale on jõudnud maailmale tiiru peale teha, astub tõde alles esimestel teedel

ETC, ETC, ETC

Ja ilmselt ikkagi leidub meie maailmaga sarnast mujalgi - nagu NASA räägib.

Mida siis ajalooliselt kuulukse?

Kiikasin kanalitesse ning leidsin, et 22.02 on ajaloos olnud mõnes mõttes erakordselt vägivaldne päev.

Tegin noppeid:

1576 – Liivi sõda: Läänemaale tunginud Vene väed vallutasid Haapsalu.

1680 – Pariisis põletati oma aja kuulsamaid mürgitajaid Catherine Montvoisin, hüüdnimega La Voisin.

1744 – Austria pärilussõda: Vahemerel leidis aset Touloni lahing Prantsuse-Hispaania ja Suurbritannia laevastike vahel. Jose Navarro 27 laevast koosnev ühendlaevastik sundis 24. veebruariks 30 laevast koosneva Briti laevastiku taganema Itaaliasse.

1797 – viimane sissetung Briti saartele, kui prantsuse väed randusid Walesis.

1848 – Pariisis puhkes ülestõus Juulimonarhia vastu.

1859 – karistati Mahtra sõjas osalenud talupoegi. Kadalipust aeti läbi 44 meest, kellest enamik saadeti Siberisse kas sunnitööle (2 meest 20 aastaks) või asumisele*.

1901 – heideti vene kirjanik Lev Tolstoi jumalateotuse eest õigeusu kirikust välja.

1915 – Esimene maailmasõda: Saksamaa alustas piiramatut allveesõda, mis tähendas vastaste kaubalaevade ette hoiatamata uputamist allveelaevade poolt.

1943 – Saksamaal Münchenis mõisteti surma ja hukati vastupanuliikumise "Valge Roos" (Weiβe Rose) liikmed Hans Scholl, Sophie Scholl ja Christoph Probst.

Lisaks sain teada, et sellel päeval sündis Jānis Endzelīns, läti keeleteadlane. Endzelīns oli tunnustatud balti keelte uurija ja ajaloolis-võrdleva keeleteaduse eriteadlane. Avaldanud põhjapanevaid uurimusi läti keele ajaloo, murrete, grammatika ja sõnavara alalt. Lõpetanud ja avaldanud K. Mīlenbahsi „Läti keele sõnaraamatu“. Uurinud ka soome-ugri ja balti keelte suhteid.

Ka vennad Tuulikud sündisid täna.

14 aastat tagasi olin rase, hüljatud, õnnetu.

Täna olen ma lahe, vahe ja mahe :)

____________________________________

*Kadalipp (rts gatlopp 'tänavajooks') oli ihunuhtluse liik, kus karistatav aeti läbi kahte vastamisi ritta seatud sõdurite vahelt, kes igaüks andis karistatavale hoobi pika vitsa või kepiga.

Erinevalt teistest ihunuhtluse liikidest ei loetud kadalippu häbistavaks, kuna seda saatsid täide sõdurid, mitte timukas.

Kadalipus seisis 100–500 soldatit ja karistusprotsessi läbiti olenevalt toime pandud süüteost kuni üheksa korda. Kadalipp oli levinud karistus talurahvaülestõusust osavõtjatele.

Rahvasuus "kadalippu läbima" tähendab mingit rasket, pingutust nõudvat teekonda läbima (vikipeedia.ee)

Edevus, julgus - ühtekokku või eraldi?

EKSS andmetel märgib adjektiiv edev tähelepanu või imetlust äratada püüdevat; edvistavat, kenitlevat, koketeerivat; sellisele isikule omast käitumist.

Juhtusin avaplaanidelt nägema, et need, kes blogisid peavad, kannatavad tähelepanuvajaduse all (on edevad inimesed). 

Tõenäoliselt see nii ongi.  

Ohtralt inimesi on tegelikkuses edevad (effbeetamine, tviterdamine, näitlejatel laval olemine, õpetajatel teiste ees esinemine, avaliku elu tegelased teles, raadios etc), kuid samas on selle edevuse kanaliseerimiseks vaja suurt hulka südikust. 

On ju nii, et  mehine eneseületus võimaldab lasta teistel lugeda sinu poetet sõna, sinu mõtet, sinu tundeid ja hingeseisundit, tegu ja tahet.

Tõsiküll, minu puhul on julgusel (mida on jäänud oluliselt vähemaks, sest on asju, mida ma ikkagi kõigele vaatamata teha ei söanda - benji-hüpe, tarantli käes hoidmine, uuesti armumine) oma koht olnud üsna tillukesest peale. Ema onunaine ütles kunagi, et tema pole sellist last näinud, kes kunagi ei võõrasta, surub korralikult kätt, vaatab silma ja avaldab arvamust. 

Jah, võõras seltskonnas olen ma kohanenud tavaliselt ruttu, ma julgen teha ja julgen vastutada, julgen tunnistada, kui olen valesti käitunud, ma ei pelga nutta avalikult. 

Samuel Langhorne Clemens on öelnud, et julgus on vastupanu hirmule, mitte hirmu puudumine - nii ja naa, igas olukorras see ei kehti, aga ma julgen sõna poetada. Kas see teeb mind edevaks? 
________________________________________
Pilt on veebist ja pisut töödeldud

Arvulised kajastused

Kunagi oli üks Keno Loto reklaam. Indrek Taalmaa ja Tõnu Aavaga peaosades. 

Seal läheb mees (Aav) arsti (Taalmaa) juurde ja kurdab, et teda ajavad numbrid higistama. Suuri numbreid nägevat ta ka unes. Mispeale arst kirjutab mehele Keno loto kui remeediumi numbrihirmust üle saamiseks. Pagan võtaks, miks ma seda reklaami üles ei leia? 

Kiikasin statistikaid ning sealsed numbrid panid mind imestama. Näib, et olen 2017. aasta jaanuarist alates  teinud rohkem postitusi, kui mõnel vahepealsel aastal terves ulatuses. 

Hmm, näis kaua ma veel  vinnin.

No kindlasti seni, kuni avalikud vapsikulaadsed seegamised seegatud saavad. 
Ahjaa, E saab täna 38. Palju õnne sulle!!!
_______________________________________
Pilt ikka veebine ja pisut töödeldud

Nõustajate buum

Pidevalt räägib kuskil mingi nõustaja - perenõustaja, kasvatusnõustaja, paarinõustaja, leinanõustaja, toidunõustaja, moenõustajat, stiilinõustaja. Eriti hullud on igat sorti treeningnõustajad ja seksinõustajad

Olen arvamusel, et seda nõustamist on liiga palju. 

Leinanõustaja on üks neid spetsialiste, kelle puhul ma olen abi saanud - pärast ema surma ja nüüd pärast isa surma ka. Need olid  väljaõppinud psühholoogid, kes oskasid tõesti rajada väikeste vahenditega praktilise pinna leinaga toimetulekuks ning igapäevaseks eluks. Sellised erakordsed olukorrad, kus inimene ei toimi tavaliselt, vaid mingile piirile piitsutatuna peab edasi tegutsema.

Aga poolte nende nõustajate puhul on jäänud mulje, et neis on teatav hulk amatöörlikkust siiski sees.

Ma arvan, et see stseen tuleb teile tuttav ette:

"Vaata, Maarika, kui viiulikunstis on määrav poognatõmme, pizzicato, crescendo, siis vaibakunstis väljendab kunstnik ennast värvilise lõnga ja nõela abil."

"Ma olen teid juba neli minutit kuulanud, kas teie mind saaksite ühe minuti kuulata?"

"Tütarlaps, seltsimees kunstiteadlast oleme me nõus kuulama tundide kaupa!"

Mõnikord, nähes jälle mõnda nõustajat (ja millal lisandub sinna Eestis ülipopulaarne 'staar'?) ...eee...avalikkuse ees soovitamas, missugust kleiti kanda ja kuidas saab ikkagi endal kolme nädalaga keskkoha trimmi ja kuidas peaks oma toitumist planeerima ja kuidas oleks ikkagi ühe väikese õuetreeninguga metsade keskel või mõnda silmnähtavalt aseksapiilset naist seksi vallas kõnelemas (eriti, kui üks ma ei teagi, mis tšakraid see blondu  avas  ja lausus, et kui pea ikka valutab, peab seksima... MY ASS!!), siis tahaks öelda selle fraasi kunstiteadlaseks olemise kohta, aga pisut iroonilise köhatusega sõna alguses...

Samas ei ütle ma ühtegi paha sõna juriidilise nõustaja, tervishoiuspetsialisti vms tõesti asja sügavuti õppinud asjatundja kohta. Nemad on vajalikud. Igas olukorras. 

Sest kui nt oleks midagi ühiskondlikul tasemel suuremat, siis toiduabi järjekorda satuksid vist need amatöörlikud iluabi, sisekujunduse ja trenninõustajad esmajärtsus?
____________________________________
/treeningnõustajatel mitte pikka viha pidada, mida üks kirjandusteadlane asjast teab ;)/