Vahel tasub mõelda oma isiklike ebaõnnestumistele mingisugustki endast mitteolenevat põhjust leides, et ehk oli see Looduse ja Tahte kuri käsi, mis blokeeris võimalikud õnnestumised.
Et lähevad järjest lörri mingid inimsuhted ja saatused, et peost lipsab miski, mida oleks võinud nimetada eluvõimaluseks?
Et on siis hüva kellelegi näpuga osutada ja leida, et hahaa, see polnud määratud nii minema.
Et ühe ukse sulgedes läheb teine lahti?
Vahel lükatakse avali rehealus ukselaiuselt ja sõida või kombainiga treppi, vahel tuleb nukralt tõdeda, et mutiuru välisuks on paotuseks liigagi väike. Oodatud avanemist ei toimu.
Sest tegelikult kuidas sa neid uksi ei lükkaks ja tõmbaks, kinni ei prahviks või praole ei veigeldaks - see, kes ja mis sa oled, sõltub ikka inimesest endast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar