Minu blogide loend

teisipäev, 1. november 2016

Kuklale suunatud vastutusteravik

Umbes 14. eluaastast mäletan ma sõna 'vastutus' olulisust. 
"Sa vastutad oma õpingute ja oma tervise eest, " mäletan ema lausuvat.
"Seni, kuni sa minu majas elad, vastutan mina sinu elu eest, seega sa välja ei lähe ja jutt on lõppenud."
Ning veel nii mõnigi kord suisa ahistava kitsendusena mõjunud väljendid vastutuse ja selle kandmise ja tegemise ees...
Vastutus - selline sisukas- põnev tähekooslus: kohustus tagada millegi ladus toimimine, kellegi hea käekäik, õige käitumine vms.; kohustus enda v. kellegi teise tegevuse tagajärgedest aru anda (EKSS)
16-aastaselt hakkasin lisaks õpingutele vastutama ka tööasjade eest ning tuleb tunnistada - see polnud teps mitte lihtne asi. Mäletan opitoa seinte küürimise ajal korduvalt kurgus olnud nuttu ja soovi mitte seda tööd teha, aga nagu ütleb üks moodsam vanasõna: "Kui tahad kindraliprouaks saada, vaata et siis sõduriga abiellud"
Vstutust lisandus aja jooksul siit ja sealt ning lõpuks saab vaadata suurt hulka mitmelaadset kohustust millegi või kelelgi ees suisa mitukümnest aspektist, eriti aastate lisandudes: kodu, pojad, töö, katkestatud õpingud, majapidamine, lähisugulaseks või partneriks olemine, võetud otsuste lõpule viimine. Vastutus oma sõnade ja tegude eest, missugused need siis ka poleks.
Ühe eriti mahuka vastutusala sain ma nii 13 aastat tagasi, eksole? Emadusest ma suuremat kohustust kelelgi ees ei tea ning tõepoolest on inimeseks kasvatamine keeruline ning järjekindlat tegevust nõudev protsess, mille tulemusena peaksin ma laskma viie aasta pärast oma täisikka jõudnud lastel ahakata ise avstutama oma elu ja tegemiste eest 100%-lt. See muidugi ei tähenda, et kaoks ära emaliku hoole efekt - nende poiste emaks jään ma ka siis, kui olen 97-aastane (nemad on siis 70 ;) ). 
Ja sellest emadusest rääkides - ühel päeval surfates ja klikkides jõudsin ma mingisugusele lehele, kus rääkisid kuulsad naised, miks neil pole lapsi. Üks nendest tõi põhjenduseks, et tema meelest oleks ülimalt egoistlik lapsi sünnitada, sest maailmas on tuhandeid lapsi, kes vajaksid kodu (naisel pole mitte ühtegi last lapsendatud ega muul moel perekonda täiendatud). 
Üks naine väitis, et ta pole võimeline kellegi teise eest peale iseenda vastutama, sest kõik "see lapsega seonduv on nii suur ja hirmutav". 
Üks kuulsustest lausus, et ta on väga avatud sellele, kuidas tema ellu lapsed tulevad, ta ei pea tingimata alluma ühiskondlikule survele saada lapsi....
Ühtepidi tunduvad need põhjendused olevat kaunis loogilised - inimesed ei soovi ülerahvastatud maailma omapoolselt kurnata. Leiavad, et pole vastutuseks valmis, aga... kas see kõik pole mitte ettevalmistus, et üleüldse mitte millegi eest vastutada. No üks uitmõtte virvendustest: miks ma peaksin vastutama, kui on teisi, kes seda teha saavad. Lisaks jääb paraku ka kumamam mulje, et võrdlemisi hedonistlik eluviisi on armsam, kui oma laps(ed). 
Mõtlesin oma emapoolsele vaaremale, naisele, kellelt pärineb kõrge büst, tedretäpp, hea vaist ja kaksikute saamine (ilmselt nii see on, sest tema isaemaemal olid kaksikud poisid, tal endal kaksikud tüdrukud, minul kaksikud ja tema ühel tütretütretütrel ka kaskikud). Ta sünnitas seitse last, esimese vahetult enne esimest ilmasõda, teise, kolmanda ja neljanda ilmasõja ajal ja viienda ilmasõja lõpus (minu vanaema) ja kaks viimast esimese vabariigi keerukuses. 
Mõnes mõttes tolle ajastu naiste traagika, kus seksile lihtslat järgnes laps, aga  mamma ei pagenud selle eest kusagile, ta tegi talutöid edasi, kasvatas lapsi ja ei halanud, et kuhu ta vastutuse lükkab, et on koleraske ja nii edasi. Ta oli ema ja perenaine ja põetas oma vanemaid ja mattis oma eluajal seitsmest lapsest viis ning tõenäoliselt oskas ta aimata, et võib olla ka teistsugune elu, kuid mitte selline ehdonsitlik viljelus, nagu avalikkusele propageeritakse.
Kuhu siis ikkagi lükata vastutus? Kellele? Teiste inimeste järeltulijatele, sest ise polda 'piisavalt küps'?
Ma ei teagi, seda vastutamisega seotud värki kuuleb igapäevaselt ning vahel ma kahtlen endas ja kõiges, mille eest olen kohustatud hoolt kandma, aga ma ei page ega jookse minema



Kommentaare ei ole: