Minu blogide loend

pühapäev, 31. jaanuar 2016

Peeglikeelselt


Ma vist pole väga edev inimene. Vähemalt selles mõttes, et ma pean pidevalt kiikama peeglisse või selle ees ennast kuidagi keerutama ja imetlema. Ja peegleid on ju tegelikult palju - poeaknad, nutiseadme läikiv pind, vesi silmapesukausis, jõgi. Vahel tuleb ikka peeglisse vaadata, kuid ma kordan - ma pole edev inimene,  kuigi esimene mälestus endast seostub just peeglisse vaatamisega: ema on pununud mulle väikesed patsid pähe, olen oma uues punases, valgete täppidega põlles ja vaatan ennast. Vähemalt selline see mälestus on. Ma olen selles mälestuses kolmeseks saamas. See oli vanemate magamistoa kolme poolega peegel. Tumedast polüestrist  ja sahtlitega madalal kapil. 
Vanaemadel olid oma kodudes peeglid. Suured ja antiiksed. Üks on tänaseni isakodus alles. Ja üks peegel, minu juuksevärvimise peegel (et keegi ei arvaks, nagu oleks minu tume juus loomulik and). Kolm viimast  kajastajat on elanud ära pikemalt kui mina. Ja see juuksevärvimisepeegel ongi mind toonud praeguse sissekandeni. Vaatasin ennast ja loomulikult märkan kurde silmanurkades ja ohke saatel tõden, et juuksejuured ei paljast välja kasvades mitte enda juukseid, vaid sügavalt halle toone... 
Nojah, eks ma teadsin juba 20 aastat tagasi, et ma ei jää sellesse vanusesse - kus ei pidanud üldsegi mitte kena olema, et kena olla. Luid kattev pingul nahk ja reipus kompenseerisid seda, millega pean praegu ohtralt tegelema. No need libahunditunnid, millest olen kõnelenud. Aga teemaks on minus täna hoopiski see, et nendesse peeglitesse on tegelikult talletatut ikka väga pikk ajalugu.
Neisse on vaadanud nende inimeste silmad, kes on olnud oma ajas oma ruumis ja ilmas MINAD, kes on tajunud sündmusi ja muudatusi ja otsuseid ning kurbust ja õnne ja rõõmu.
Juuksevärvipeegli ostuaega ma tean - see oli 1960. aastal. Kui ma mõtlen, et peegel seisis emapoolse vanaema kodus ja sellel ajal olid elus nii vaarisa kui vaarema, vanaemast ja vanaisast kõnelemata, siis on ilmselt peegel näinud ka nende pilku. NENDE minasid.
Isakodus olev mustaks lakitud puidust peegel saab veel kauemat inimpõlve tagasi vaadata - sinna vaatas isa ja tema ema ja tolle ema ja vaaremaemagi. Milline tohutu vastukajastuste väli seal kaigub..
Peeglid on näinud aegu ja asju, nende müütiline ja maagiline võime on lummanud inimesi sajandeid. Gümnasistide kirjandustundideks valmistudes mõtlen ma tihti - mida nägid inkvisitsiooni läbi viivad paduusklikud? Mida mõtles Thomas More, kui vaatas viimastel eluminutitel silmapesukaussi (ma eeldan, et isegi surmamõistetu sai seda teha)? Kas Marie Antoinette tundis hirmu, kui revolutsionäärid ta peegliküllasest paleest minema viisid? Kas eilse sünniaastapäevalaps Anton heitis pilgu söögituppa minnes ja saatuslikuks osutunud viimast õhtusööki ammutades? Mida ta seal nägi?
Milliseid veidrusi heietas Hitler enda peas, kui ta kaubamärgiks ja negatiivselt ainult temaga seostuvaid vuntse võidis? Marie Curie Nobelit vastu võtmas? Ohh, see on tegelikult väga meeliköitev teema. 
Tundub, et peeglikeelselt saaks lugusid jutustada mitmeti. Ja kõik need maagilised tähendused, mis peegliga seostuvad: peegli purunedes seitse aastat õnnetut armastust; pärast surma tuleb kadunu majas peegel katta; muinaslood rääkivast peeglist ning tegevustest, mis leiavad aset peeglitaguses maailmas.
Ning spioonid, kes on peeglist peegeldust luurates näinud asju...
Ja kui huvitavalt kõlab sõna mitmetes keeltes: Spiegle (sks); espejo (hisp); spogulis (läti); veidrodis (leedu); mirror (ingl); огледало (bulgaaria); peili (soome); зеркало (vene); whakaata (maori); specchio (itaalia); cermin (indoneesia); digi (yoruba); ayna (türgi).
Kunagi ohkan peeglisse vaadates: "Sina seal seina peal - kuhu sa kulutasid kogu aja ja ruumi ja energia, mis nüüd minu järeltulevas põlves kajastub?"
________________________________________
*Peegli ajalugu ka:
https://et.wikipedia.org/wiki/Peegel 

Kommentaare ei ole: