Minu blogide loend

pühapäev, 5. aprill 2015

Viimast võmmi jälgides - ja mitte ainult!!

Tänane päev oli võrdlemisi huvitav. Vähe sellest, et ma hommikust alates poegadel aitasin Läti-teemalist ettekannet kokku panna (mis õnnestus) ja suures küpsetustuhinas otsustasin läti rahvusköögi porgandikorpe meisterdada (mis ei õnnestunud, sest sisetunnet eirates tuli välja mingi totaalne käkker-mäkker, mida ei söndanud kellelegi pakkuda. Retseptis tundus olevat väga palju imelikke ebakõlasid ning oma ema kõrvalt kokkamist õppinuna tekitas see mitmel korral kahtlust, kuid ma ignoreerisin, kuni lõpptulemuseks oli häving), sattusin ma kuskil pärastlõunasel ajal aknast välja vaatama, et hmm.. veidralt tuttavad kujud kõnnivad diagonaalis üle tee.
Robert Annus, keda ma esiti üheks selleks ameerika usukuulutajaks pidasin ja seejärel Üllar Saaremäe. Tükk aega käis maja vastas üle tee asjade seadmine ja sehkendamine ning siis oli võimalik märgata kohtuarst Mõisnikku korduvalt punasest autost küürutavat kogu ning uurijapaari valgest masinast korda viis väljumist. Võttepaik lokaliseerus vastasparklaga ning ilmselt segamatuna tavalisest ümberolevast elust tehti võte ära. Püüdisin uudishimulikku nina toas hoida, kuid see on naisterahval ikka nõrk külg olnud. Võrdlemisi vahva oli vaadata.
samas polnud aga sugugi nii vahva näha ennast muusikavideost, mis lõpptulemusena, vaatamata eklektiliselt kulgenud filmimisele siiski päris põnevalt linale jäi. Aga ma saan aru enamikest näitlejatest (kuigi ma seda ise pole), kui nad ütlevad, et ei taha ennast linal vaadata. Mina ka ei taha. Et ma telegeeniline pole, seda tean ammu, kuid et see nii võimsalt välja paistab.... Nojah.
Mune sai värvitud, majapidamises hullumeelne suurpuhastus tehtud. Puhatud, loetud, söödud ja joodud.
Lisaks ahastan käsikirja kohal, see raamat, eee... igatahes ei kirjuta ma mitte ühtegi monograafiat enam. Lillil oli õigus - kui tahad kannatustevaba elu, siis ära hakka kirjanikuks. Kõikide närvid ei pea vastu. Minu omad igatahes narmendavad juba. Aga samas tahaks ikkagi sellise kirjandusteadusliku tekstiga ühele poole saada, millele pole häbi oma nime alla kirjutada. Ühesõnaga - las siis küpseb ja seedub see käsikiri, mida on rehitsenud keeletoimetaja ja nüüd sisutoimetaja ja üldse tasub mul tegelikult  õnnelik olla, et ma juba teise raamatulepingu võrdlemisi väikese vaevaga endale rüppe sain.

Rīgas pils
Klāvs Veinbahs 2004
Ahjaa, kolmandat kirjutan praegu ka. Idee tekkis võrdlemisi juhuslikult - nagu ikka. Isaga uuest raamatust kõneldes sain mõtteid veelgi juurde ning nüüd on juba mitmed visandid paigas.
Elu on tegelt tore.
Ma ei teagi, kas see grammatiliselt korrektsena kõlab, aga Läti-ettekande jaoks õppisid pojad ütlema tere ja täname kuulamast.
Sveiki! Paldies klausoties! 
Püsides veel Läti lainel, siis kunstist üks lisand ka.



    
 
 

Kommentaare ei ole: