Varjamatu 38 saabumine

Mõnes mõttes nagu unenägu. 38 aastat olen ma igal hommikul ärganud, märganud, tärganud.

Mõned asjad on südantpuudutavalt muutlikud.  
Pojad

viisid sünnipäevakingitusena vanalinnas vahakujude näitusele (polnud sarnasust, halva kvaliteediga, kuid mõjusid ikkagi häirivalt oma inimsuuruse ja kuju poolest. Poolhämarad ruumid, kahtlane muusika ). Nemad polnud käinud, kuid mina olin läbinud need "Kuulsused" ja "Friigid". Lisandunud olid multifilmidetegelased (Shrek,  ja Eesel; Jääaja Virsik ja üks Opossumitest) ja  filmitegelased ("Kariibi mere piraadid" ja "Harry Potter").

Mõtteis lendlen ma aga mälestustelademe vahel (mul pidi olema absoluutselt hämmastav mälu - hiljutisel koolikokkutulekul olin võimeline mäletama täpselt isegi seda, kus keegi istus, millal koolivorm enam kohustuslik polnud ja kes kokandustundides nn peresid moodustasid) - pisikestele postkaartidele on talletatud tohutud teabehulgad ning nende vahel sõites meenutan ma ühte või teist, mis kunagi oli või on olnud või oli olnud: sõltuvalt sellest, kaugele aeg tegelikust hetkeajast jääb.

Lapsepõlv ja kooliskäik, treeningud ja rahvatants, põlatud nipeldus (selle alla koondan ma kõik käsitööga seonduva ning ei halvusta üldsegi, neid kes seda teevad, vaid kommenteerin enda suutmatust tegeleda naiselike meisterdusprotseduuridega), põgusad kohtinugud, esimesed armumised, mõningad reisid, seiklused, uued õpingud. Uued armumised, pojad. Nende kasvuaeg. Vaidlused, talgud, majapidamine.

Lugemine; kirjutamine; lugemisest kirjutamine; kirjutamisest lugemine.

38 aastat.

Ühe ajaloo jaoks on seda vähe, universumi jaoks peaaegu nanosekund (kui nt arvestada, et uue liigi areng kestab nii 200 aastat (?), siis olen mina hetkel sellises keskmises algme staadiumis), kuid ühe inimese jaoks on seda mõõdukas maht. Välimus ja tervis pole veel kuhtunud, kuid mõistuses esineb perioodiliselt säravaid hetki ning elukogemus annab igal sekundil endast rohkem märku.

Nii ma siis õnnitlen, sina, mina.