"[---] Meeldis, et ta ei hakanud tühje sõnu tegema. "Ainus lohutus," lausus ta, "et kõige halvem, mis meiega juhtuda võib, on sul nüüd möödas. Teist korda meil vanemaid matta ei tule." [---] " (Luik 1989: 98).
Jah, vanemaid tuleb tõesti matta ainult korra, kuid see teadmine, et sul neid enam pole - see mõjub tühjalt? Ei, 'tühi' pole õige sõna, selleks peab leidma täiesti uue sõna, väljendi, mis kannaks endas ruumi, kuhu hüüdes kuuled ainult kumedat kaja, mis põrkab tagasi seintelt, lagedelt ja hüüdjast endastki...
"[---] Kes on surm? Oled sa kunagi tundnud surma kohalolu? Tema sõrmeviibutust endast nii lähedalt möödumas, et juuksed liiguvad meelekohtadel? Surmakutsar mustal hobusel on olnud sinu koduväravas ja sa oled tundnud sõõrmetes kalmu ja hauamulla lõhna? Tajunud tema olemasolu just siin ja praegu ning näinud tema vikatitõmmet napilt kuklast mööduvat? Arvanud, et käes on viimane eluhetk, ja sulgenud silmad, sest nüüd ta on siin ja lihtsalt võtab su kaasa? Kõnnib su kõrval, kitsal näol võidurõõm, kuid samas ka kohe kaotusvalu. Oled sa näinud inimese silmis seda pilku, kus elu lahkub kohe ning sa haistad iga oma keharakuga, et Surm on siin, astub sisse, tuleb juurde ja viipab ning viib kaasa? Oled sa tundnud leina? Oled sa olnud nii raske südamega, et sa ei tea enam, mida teha, sest läks minema keegi, kes oli nii oluline, nii vajalik, nii sinu?
Ei ole?
Mõned on...
Surma palge oleme võrdsed, alasti, nähtavalt nähtamatud ja nähtamatult nähtavad, paigal ning ei lähe enam kuhugi. Otsa on lõppenud kiirus, rutt, aeg ja elu. See, millel veel eile oli tähtsust, on muutunud ebaoluliseks. Jäävad maha mõtted ja mälestused, teod ja asjad – raamatud, albumid, plaadid, rõivad. Tool, millel armastasid istuda, tass, millest juua. Pole enam oluline sinu lemmikvärv ega lilleõis, sest sa oled surmaga silmitsi. Võrdsena seisad sa tema ees, võrdsena kes tahes suurkujuga, kes iganes siin poleks elanud.
Sinu tegu lõppeb ja saab endaks ja olemiseks aineses nimega Maa, mis jätkab sinust olenemata oma kulgemist, sest keegi teine hingab ja elab, astub ja asjatab. Nii see on, sinuga ei muutu midagi, sina ei muuda midagi ja sinu surm ei jäta elu seisma. Või jätab küll sinu elu seisma, kuid oma igikestvas ahelas toimib edasi.
Nii lihtsalt on ja läheb ja jääb. Vähemalt seni, kuni pole leitud vahendit selle igikestvuse peatamiseks, katkestamiseks. Kuid mis on surm? Või pigem – kes ta on? Vaieldamatult ainult ja ainult elusa ja elavaga seotuna on temagi vast elus? Kuidas saadakse aru temast, tema olemusest, olemisest, teost?
Teatmeteosed on surma teemal ühesed ja mõistlikud – surm on organismi elu lõppemine. Elu ja surm, antagonistid, tõmbavad ja tõukavad, üks järgneb teisele.
Alatiseks. Igaveseks. Miski on läbi. Nõrgad südamelöögid ületavad tööpiiri ja lõpetavad tegevuse. Tahtele allumatult, nagu iga vähegi anatoomiat ja füsioloogiat õppinud inimene teab – keha jahtumine, vere ümberpaiknemine keha madalamatesse piirkondadesse, koolnulaigud ja lihaskangestus. Süda ei pumpa enam verd, hingamine puudub, pupill ei reageeri valgusele. Algab lagunemine. Lihtne ja loogiline.
Elu ja surm kui sagedused, mis oma füüsikalise ja bioloogilise kestvusega vahelduvad, sagedused, mis eksisteerivad looduses korraga, kuid mida saab kogeda pelgalt nähes, katsudes ja puudutades.
Loomulik on karta seda, mida inimene ei näe. Ning kuna surm võib napsata sealt, kus teda kõige vähem oodata osatakse, siis on inimomane, et selle ees tuntakse surmahirmu. Surmaimet.
Pühitsetakse ju mõlemat, sündi ja surma, kuid ainult inimlapse saabumine on see, mida mõistetakse, surma mitte. Surm viib lõpule asjad, mille pärast sünd ja elu nii väga võistlesid ja surmaga oma pidevat elulist kahevõitlust pidasid.
Surm pole ühemõtteline. See pole mitte ainult elu puudumine, vaid elu hääbumine seni elavas organismis üldse. Surm pole pelgalt ajahetk, kindel piir, millest astutakse üle kas ühele või teisele poole, vaid protsess, mille ajal elusolendi organism on erisugustes terminaalsetes seisundites.
Suremine iseenesest võib olla loomulik ja mitteloomulik. Esimest mõistetakse tavaliselt surmana, mille põhjustabki loomulik tegur – haigus, tüsistus, aga ka vanus. Vananemist ei tunnistata teaduslikult surma põhjuseks, sest alati eksisteerib otsesem põhjus. Otsene põhjus ei pruugi alati selguda, kuna tegu võib olla ühega mitmest vananemisega seotud haigusest. Vananedes kulub keha läbi ja organid võivad organsüsteemide kaupa lihtsalt üles öelda.
[---]
Surm. Suremine.
Aga elavad? Mida teevad need, kes jäävad siia surmaga leppima? Lein, kurbus, lootusetus? Oli inimene, kes tähendas midagi enamat kui lihtsalt tuttav. Keegi, keda sa armastasid kogu südamest. Keegi, kelle olemasolematus märgib ära kogu ülejäänud elu.
Siinsamas oli inimene, vahest vaevahigis, valudes, hooldatav ja põetatav, tegemas viimaseid hingetõmbeid, surmaheitlusest laup lige. Keegi, kelle kätt sa hoidsid, kelle kuivavaid huuli niisutasid, keegi, kelle nahka pesid. Keegi, kellele püüdsid anda õiget asendit, sest tema valud ei lasknud enam elada ega olla. Kuid ometigi – ta oli veel selsamal hetkel olemas. Hingitsemas, hingeldamas. Ära teadvuse teispoolsuses, ära sellest maailmast.
Surma siirdumisel, näo lõtvumisel, viimasel hingetõmbel olid juures ja siis... saabus vaikus. Vaikus ja jahedus. Kadunu muutus. Tema seni veel soe keha hakkas jahtuma. Sa pidid tegutsema. Surm teostab ennast tihti öösel, sinu ümber lasub pimedus ja helitus. Kuidagi tuleb toimetada, kuidagi saada olla hommikuni.
Peab kutsuma arsti, kiirabi, politseiniku, et teha kindlaks, kas lahkuti omal soovil, ja seejärel tegutsema, sest lahkunu vajab oma viimast rituaali, viimast saatmist, toonelasse viimist. Matused, peied, lahkunu lähedastele teatamine. Riided, jalatsid. Missuguseid matuseid lahkunu soovis, keda tahtis ärasaatmisel näha. Muusika, millega surnut austada.
Hommiku saabudes, kui lahkunu on ära viidud ja sa seisad tühjas toas, ära lõigatud väga kallist inimesest, sa tunned, et enam polegi võimalik nutta, sest pisarad said lihtsalt otsa. Punapaistes silmad, tursunud laud, isutus, olematus. Vaja on ajada korda matuserituaalid. Vahetada inimese isikutunnistus lakoonilise paberi vastu – surmatõend. Minna matusebüroosse, tellida urn või kirst, hauaplats ja auto. Lilled, hauakivi, matuselehed. Viia lahkunu riided ja valida see helipala, mida arvad kadunule kõige enam sobivat.
Palju telefonikõnesid, teatada neile ja neile ning veel sinna ja sinna. Panna kuulutus ajalehte napisõnaliselt, et jäädavalt lahkunud see ja see. Valida matusepäevaks tumedad riided, kui tead, et sinu leina peaks näitama mustast veelgi mustem värv – päikesepaistetu maa-aluse koopa külm, niiske, porine must, sest vaid nii saaksid sa oma leinavalu värvidesse valada.
Matusepäev. Sõitmine lahkumiskohta. Võtta vastu kaastundeavaldusi. Tegelikult on sõnad tobedad. Lihtsalt käepigistusest ja kallistusest piisab. Tseremoonia algab ning kurb meloodia, mille teadsid olevat kadunu lemmik, saadab viiulil matusekõneleja madala baritoniga lausutud sõnu. Tekst, mille sa kadunule koostasid. Viimane puudutus lahkunu külmale põsele. See on kalk ja julm, aga see on sinu lähedane, kes seal lebab – vaba kõigest ümbritsevast, kõigest, mis varem oli oluline, piinas, painas.
Need lõpetamata teod, mis tast maha jäävad, rulluvad üle sinu, kui sa lähedasele surilina näole sead. Üks viimane puudutus veel. Sa suudled oma sõrmi ja libistad siis need lahkunu kahvatutele huultele. Sätid vaikides lilled tema kirstu ümber ja libistad saepurupadja alla tema prillid. Nagu atavistliku lepitusannina, et tal oleks seal teispool olemas miski, mis kuulus kadunule.
Kirst laskub alla kremeerimisruumi. Sa viipad pisaratest märja käega talle järele ning söövitad alatiseks mäluplaadile selle pildi: valged kallad, krüsanteemid, roosid, astrid, nelgid ümbritsemas kirstu.
Peied. Lahkunu jaoks, tema mälestuseks. Olgugi et sünge sündmus, suudavad peielised mõned naljad meelde tuletada, mäletades sinu lähedast kuidagi teisti, kuidagi omamoodi, kuidagi heleda seigana.
Urn lahkunu tuhaga. Mida sellega teha? Jätta alles? Matta mulda? Viia kuhugi? Ei tea...
Vaja on kuidagi mööda saata need esimesed tunnid, päevad, nädalad ja kuud.
Leinamisel pole reegleid, on vaid üldised teadmised. Tuleb oodata, kuni ängistavast ja põletavast valust saab krooniline sähvatus. Tuleb oodata ära need kõik esimesed – esimene sünnipäev lahkunuta, esimesed jõulud, esimene sünniaastapäev, esimene talv, kevad ja suvi ja sügis temata.
Ootamatult saab aasta täis. Terve aasta pole see inimene olnud enam elus, kuid sina oled. Sa oled naernud ja nutnud, majandanud ja kasvatanud, töötanud, puhanud, päevitanud, arveid tasunud, armastanud, armatsenud, kuid teda ikkagi pole.
Vahel tabad ennast mõnest situatsioonist ja tahaksid helistada, aga kellele? Teispoolsuses pole ju kõneliine. Jääb üle loota, et kadunu sulle unes ilmutab, et sa saaksid temaga rääkida, ütelda talle midagi. Loodad, et ta võtab unenäos sinu põsed oma pihkude vahele ja ütleb, et kõik saab korda, ta ei karda seal olla, sest teispoolsuses on ta noor, terve, seal on need, keda tema oma elus armastas, kõik need, kes kunagi lahkusid, jättes tema ellu tühiku, mida sa tema kõrval leinates täitsid.
See on kaduvikuline, igavene ring. Sina elad ja lahkunu elab sinus edasi. Oma mälestustes sa meenutad teda ainult parimaga. Tema asju pakkides, sorteerides, kokku pannes, taaskasutusele annetades nutad sa iga väiksemagi eseme pärast. Vahest jääb sulle pihku lahkunu rahakott ning sa tunned selles tema lõhna. Ikka veel tundub ta olevat siin ja sinuga.
Ta tuleb igas hetkes sinu juurde. Kadunu andis sulle nii palju – elu, õpetused, tõekspidamised,
oskused. Nii palju, mille eest tänulik olla, mille eest lahkunut alati mäletada.
Sa tunned ennast üksi, ilmajäänuna. Sa seisad silmitsi sellega, milleks sind ei õpetatud, sa tunnistad ja tunnustad surma ja leina. Tahtmatult mõtiskled elamise ja suremise üle. Antagonistid. Tõmbuvad ja tõukavad. Sünni ime, eluvõlu, surmahirm. [---]" (Hiiemäe 2012: 13-19)
________________________________________________________________________________
Edaspidi üritan olla pisut vähem morbiidne. Aga kirjutades paiskan endast südametäkkeid ja see võtab hingamise kergemaks.
