Liiv, Kaplinski, Alliksaar, Runnel

Need on minu luuletajad. Adun, kuidas "Päikesepillaja"; "Helmemänni"; "Punaste õhtute purpuri" või  "Rändaja" sõnad minus elama löövad, seesmiselt põlema sunnivad ja ohkama ajavad, et miks mina siis luulekeeli ennast sedasi mõtestada ei oska....

Nende kirjutatud read hingaksid kuidagi eriliselt karget õhku mägedes, mis oma lumevärskusega külvavad päevatõusu reipust ja meeleolusid. Tundmusi väga mitmest paletist.

Vahel ma lausa tunnen füüsiliselt Liivi luuletuste minoorseid toone, kurbust, mida ta oma närvivapustatud silmaga nägi ja koges, lumesajust ekseldes vaevumärgatavat tulukest hoomas....
Kuulen, kuidas Alliksaar ridu paberile pillas ja seejärel neid trükitsi paljundada lasi ja lausa näen, kuidas Tallinna kohvikutes tema käsikirjad ringlesid.
Runneli poeedioskused lõid valla oma tillukesi poegi ja tütreid vaadates, abikaasaga aega veetes, tööd tehes...
Kaplinskit aga näen ma tasaselt huvitumas kõige ja kõigi vastu, mis inimkonda haarab ning heakõlaline ja õige sõna poetub heakõlalise sõna järel kogumikesse..
See on õnn, valu, hukk, armastus, viha, olemine ja tulemine - kõik korraga ja samas eraldi.
See on KULTUUR JA LUULE 

Anekdoodid

Vist tuleb hakata sellele mõtlema, et peaksin koguma kokku kõik räägitavad anekdoodid kokku koguma ja nendest ühes lobisemispusa tegema. FB grupiga liitusin ja ülla-ülla, enamikke nendest ka laigitakse ning naerdakse ja jagatakse.

Mõned aastad tagasi sai meremeestega pisut ..noh..eee.. napsu võetud (oli suvi ja väljas oli 25 kraadi öösel, Võrtsjärv kaikus nii sumedalt ja see oli liiga hea, et mitte kasutada ära eriliselt suvist õhtut) ja nemad siis vangutasid punastades päid - anekdoodid olla liigagi kõrbedad. Mõned olid pisut tagasihoidlikumad ka. 
-------------------------------------------------------------
1. Väidetavalt tõestisündinud lugu kunagisest Emajõe sovhoosist. 
Talvine aeg, kõva pakane. Brigadir Ahven leiab, et peaks tegelema erinevate sõiduriistade korrastamisega: teada elutõde - rege rauta suvel, vankrit talvel. Läheb siis uurima, kas kõik olemas. Selgub, et keevitamisel kasutatav hapnik on otsa saanud. Helistab Tartusse varustuskontorisse:
"Tervist, siin Ahven Emajõelt, meil sai hapnik otsa."
Varustuskontori ametnik põrnitseb veidi telefonitoru ja käratab sinna pahaselt:
"Raiuge siis auk jäässe!"

2. Pärast II ms kusagil Venemaal. Kool on alles alanud. Õpetaja,närviline, kõhn ja uhke, küsib õpilastelt, kuidas nad ikkagi aitasid kangelaslikel vägedel sõda võita.
"Meie küpsetasime vanaemaga leiba ja viisime sõduritele," teatab Petja
"Meie kudusime vanaemaga kindaid ja sokke ja viisime sõduritele," ütleb Maša.
"Aga Vova, mida sina tegid?" uurib õpetaja seni vaikselt uudistanud poisilt
"Mina viisin sõduritele püsse ja padruneid," ütleb Vova ja kõik ümberrringi vakatavad.
Õpetaja kohendab prille ning sõnab siis kiitvalt:
"Tubli Vova, sa oled ju lausa kangleane meil. Mida sõdurid sulle siis ütlesid?"
"Gut, Valdemar, gut!" 

;)

Märjast asfaldist

Mistahes meele puudumine inimesel on tõenäoliselt vägagi kurnav, kuid teades inimese adapteerumisvõimeid ja teiste meelte teravnemist, kuna üks ellujäämiseks vajalik teatud liiki aistingute vastuvõtu ja eristamise võime on puudulik, siis võib arvata, et miski võib muutuda.

Lõhnad, maitsed, helid, puudutused, kõik nägemisega seotu annab inimesele kõike eluks vajalikku ning olemuslikku. 

Kõik need  meie aistingutest ja seejärel tajudest koosnev välismaailm (ma tänan taevast, et inimesel on olemas see mingi kattekile vms kusagil sisekõrvas, mis hoiab ära organismist endast tulevate tuksumiste, voolamiste, kahinate, mürinate, ragisemiste jms pideva jõudmise inimteadvusesse ja kujutan ette, et ilmselt on nii  mõnigi inimene hulluks tembeldatud, kuna ta kuulis kõiki hääli enda seest) kõlab vahel, aga ka vahel mitte.

Väga ebameeldivaid helisid on ka, neid ma ei taha üldsegi mitte loetleda, aga üks  ajab mind alati suisa marru - märja asfaldi heli. 

See viitab üheselt lögale, vihmale vms ja ma tõesti põlgan seda pagana märgust, mis ilmselt siis kohe saabumas on.

Põlgan, põlgan, põlgan!!!

Hei hoogu uuele poolaastale!!

Nii nii, Täna kirjutasin tahvlile numbrid 9 ja 5. Üheksakümmend viis päev. See peaks olema nüüd vist enam-vähem õige number suvevaheaja alguseni. 95 koolipäeva õpilastel (õpetajatel pisut rohkem) .

Vaatame, kuidas siis läheb. 

Mis hakkab toimuma.

Kuidas hakkab toimuma.

Miks hakkab toimuma. 

Pärast pikka pausi (kokku 17 päeva) on keeruline ennast töölainele lülitada... 

Kütte panema

Esimesi värisevaid sammukesi filoloogia sõnakünklikul ja veaohtral maastikul kõndides küsisin ma kord õppejõu Martin Ehala käest, mis fraas on kütte panema? Just see vorm -  'kütte'. Tajusin juba nüansse, aga määratleda sõnaliiki ei osanud, ammuksi veel sõna etümoloogilisest päritolust midagi teada.

Sain vastuseks, et see on määrsõna e adverb ja täpsemalt viisi- ja seisundi määrsõna ning taolised sõnad märgivad sündmuse toimumise viisi või sündmuses osaleja seisundit või asendit ning vastavad tavaliselt küsimusele kuidas? Seisundimäärsõnad võivad moodustada kaheliikmelisi sarju, mille üks liige väljendab seisundisse või asendisse sattumist, teine seal olemist, nt vajus kössi – oli kössis; jäi purju – oli purjus. 

Toona jäin selle vastusega rahule ning enamat ei soovinudki. 

Ükspäev aga, kui ma siis kaminasse tuld tegin, meenus mulle see vestlus ning ma hakkasin juurde uurima, sest sõna 'küte' ja 'küdema' on just neid sõnu, mille puhul võib ka kõige rahumeelsema inimese hulluks ajada.

No kuna see sõnatüvi ju tuleb kusagilt ja verb küdema pöördub igasuguse loogikata hoopis teisiti (ma köen, sa köed, ta köeb; me köeme; te köete, nad köevad) ja mulle meenus õpinguteaegne komistuskivi - morfoloogia...

Mõnda asja konspektidest üle vaadates tulvasid mägikosena võõrsõnadest pungil leksikoloogia ja süntaks, kirjandusteaduse historiograafia, häälikulugu, sõnavaraajalugu, ajalooline morfoloogia, erikursus nüümiatest minu mõtlemisse. Mõtlemisesse, kui olla nüüd korrektsem..

Aastalinnud on turteltuvid

Koolis töötamise juures on väga palju plusse: korralik palk, head töötunnid, mõnus orienteeritus oma valdkonnas, oskus suhelda (jah, ma tean, et pole selles kõige tugevam, kuid ma püüan areneda); pikk ja korralik puhkus, meeldivad kolleegid. Miinuseid on ka, aga see on selline mööduv ja perioodiline, mitte märkimisväärne igatahes. 

Üks suuri plusse seisneb tõigas, et koolis on väga paljude erinevate teadusharude esindajad ning mitmekesisus teadupärast rikastab.
Ei uuri ühekülgselt äigepreparaate või ei määra markereid vereanalüüsist ning ei pea sinna juurde leidma igapäevast töövälist huvitegevust ning seda siis tviitima ja teeseldud õnnelikkust sealjuures näole manama. Või kuvandama ennast õnneliku võõrasemana (hahahahahaha). 

Sõnaga, mitme eriala inimesed annavad väga eripalgelist teavet mitmete asjade kohta. Bioloogilt kuulsin juba mitmeid aegu tagasi, et on aasta lill ja kala ja loom ja lind. Iga-aastaselt valitakse. 

Ma polnud ausalt öelda sellele kunagi erilist tähelepanu pööranud, kuid nüüd siis lugesin uudistest, et aasta 2017 linnuks  valiti tutreltuvi(d).

Nendele, kes kavatsevad abielluda ja pesa punuda, neile on see suisa oomenlik?

Vahva, vaatab, kuidas koolitöhe tutreltuvisid tasalülitatakse. 

Mustemast tumedam

Must on värvus, mis tekib, kui nähtava valguse spektriosa neeldub täielikult.

Must sümboliseerib valdavalt negatiivset, nagu hirmu, kurbust, kahetsust, leina, tühjust, viha ja surma. Samas on must ka ametlikkuse, elegantsi, väärikuse ja moodsuse värv, see sümboliseerib ka jõudu, elujõudu, viljakust, tundmatust, salapära, tarkust, rikkust, keerukust, anonüümsust, mitmetähenduslikkust ja sügavust.

Must mõjub raskemana kui teised värvid.

(vikipeedia.ee)

Keegi raamatukangelastest ohkab kuskil surematus teoses, et ta peab leinamiseks panema selga midagi mustast süngemat ja tumedamat, sest see ei kanna veel piisavalt tema ängi välja.

Täna peaksin ka panema midagi nii sünget ja tumedat, mis on mustast veel raskem, veel kaugemale nägematum, veelgi helitum, neeldunum...

Täna saadan ära oma ema õe. Kuigi olen raamatu surmast ja suremisest kirjutanud ja tehtud uurimuse käigus olid erinevatel religioonidel, piirkondadel, inimestel erinevad mõistmised sellest sõnast ja nähtusest, ei tea ma ikkagi, mis toimub.

Olen oma kaotustega ise jõudnud arusaamisele, et miski suremises on seotud energia jäävuse seadusega ja kõikide eelnevate suguvõsaliikmete geneetilise jalajäljega allesolijatele.

Tädi (mulle taoline sõna tegelikult ei meeldi absoluutselt ka) läks oma teele, täna on meie, allesolijate, hüvastijätt. 
Rituaal, mida on vaja...

"Elus on oluline tervis, kõik muu me ostame"

Nii ütleb üks gruusia vanasõna. 

Ja see on tõsi. Pole midagi jubedamat, kui olla tõbine. Tunda ebamugavust, iiveldust, väsimust, olla viie põletiku tunnusega seotud (rubor, calor, tumor, dolor, functio laesa), olla halvatud, kiilakas, pime, kurt ja tumm, jalutu vms...

Olen füüsilist ebamugavust tundnud - raseduse ajal, kipsiga pikali, migreenihoogude ajal (mis on muide kõige jubedamad asjad, mida kehaliselt kogeda), aga üldjoontes ...noh..eee... ptüi-ptüi-ptüi.

Liigu mõõdukalt, toitu tervislikult, ära joo ja suitseta, maga piisavalt, tööta ja puhka vaheldumisi - tohutult lihtsad tõed.

Lisaks veel omad tähelepanekud - kõik, mis ballastiks, tuleb üle pakkpoordi heita. 

Ja seda ma ka tegin. Inimesed, kes mind vaevavad, enam minu päevakorda ei kuulu. Kõik. Finito. Pole vaja. 

Vaatan, kas see lisab tuge tervise nurgakivvi.

Tuleb veel meelde, et kui sa 25-aastaselt oled ilus, siis sa oled ilus, kui sa 35-aastaselt oled tark, siis sa oled tark, kui 45-aastaselt terve, siis terve ja 55-aastaselt rikas, siis oled rikas.

Vahel muidugi asjad pöörduvad sinust olenematutel põhjustel, kuid....

Siga istus suure seinakella all...

Kunagi sõitsime tädi ja tädimehe valge Žiguli-03 Tartumaalt Tallinnasse. Viisipidajast tädi ja samamusikaalne ema hakkasid ajaviiteks laululma. Vanaema, kellelt nad mõlemad oma helisuutlikku poole olid pärinud, õpetas neile juba noorena selle laulu selgeks ning kui õeksed olid pärissalmidega ühele poole jõudnud, siis hakkasid nad salme juurde tegema. Sõnu ma enam ei mäleta (millest on siiralt kahju), aga seda meeleolu, mis autos sõidu ajal valitses,  küll. Kordumatu. Naerune, lõbus. Salmid lõppesid umbes Ravila kandis, sest sõnad said otsa... 
Pärast ema surma küsisin tädilt, kas ta sõnu mäletab, ütles, et kahjuks mitte, aga päeva mäletab küll.
Iseenesest hakkas mind kogu see lauluasi huvitama, nagu ikka, kui tahetakse teada teksti ümbritsevaid asjaolusid. 
Ja guugeldamine aitab. Ühest asjalikust foorumist leidsin sõnad (minu omad on pisut muudetud, sest kirjutasin üles nii, nagu ema ja tädi laulsid) ja päris selged viited laulule ning tõdesin üllatusega, et tegemist on üle 150 aasta vanuse ameerika rahvalauluga, mille viisi on sõnastanud osaliselt kunagine popbänd Boney M, loole Holiday:
https://www.youtube.com/watch?v=uJkrA6DtDgQ 

Laulu ajaloost endast siit: 

https://en.wikipedia.org/wiki/Polly_Wolly_Doodle

Ligilähedaselt lapsepõlvemaigulisest laulust: 

https://www.youtube.com/watch?v=-dKLQSjxWHI

Ja sõnad siis samuti - nii nagu ma mäletan oma ema ja ta õde laulmas:
1. Siga istus suure seinakella all, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja mõtles mis on seinakella sees, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
Laulis nii, laulis naa, laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja kui lööma hakkas kell, jooksis siga nagu hull, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
2. Jänes istus  raudteerööpa peal, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja mõtles, mis teeb siga  seal, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
Laulis nii, laulis naa, laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja kui kostsid rongihääled, tegi jänes pikad sääred, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
3. Kukk istus kanapesa serva peal,
  laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja mõtles, mis teeb kana seal, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
Laulis nii, laulis naa, laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja  kui pesast veeres muna, kuke palgel tõusis puna, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
4. Poiss istus tüdruku voodiserva peal, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja mõtles, mis on teki all, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
Laulis nii, laulis naa, laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja kui teki alla nägi, läks poisi pea segi,
laulis ali bali tudi ludi lei. 

Kui õed saavad kokku....

Mul pole kunagi õde olnud. 

Ma ei kujuta ette, mis tunne see võiks olla. Ilmselt on sul siis parim sõbratar ja lähim usaldusisik samas ruumis, samas majas, samas keskkonnas, kus sinagi.

Mu vanaemal oli õde. Lähedane, sest vanusevahe oli väike ja tegutseti ühes ja samas ajas ja ruumis. Kui vanaema poeg sõja ajal suri, siis vanaema õde pani oma pärast sõda sündinud pojale õepoja mälestuseks sama nime...See on lähedus.

Ema rääkis oma õest. Neil oli väga suur vanusevahe, 12 aastat, aga nad olid täpselt niipalju lähedased, kui pidi. Tädi hoidis mu ema, kui too oli tilluke, nad elasid mõnda aega koos, kui mu ema Tallinnasse õppima asus ja kui kumbki omas peres elas, siis ei muutunud nende kontaktid sugugi väiksemaks. Suviti käidi ema juures talgutel, õdede lapsed (mina, mu vend, tädilapsed) olime koolivaheaegadel maal. Kälid said läbi nagu kälid ikka, nendel oli ju mõningane vanusevahe, aga ühteviisi armastatud olid nad ämma juures küll. 

Kui mu ägedaloomulisel isal ja kolm korda tulisemal emal ütlemiseks läks, siis oli ema õde see, kes lepitas tülitsejad, pakkus harmooniat, pööras asju naljaks ja üldse.. hankis altleti asju, juhtis maja ja elusid, tegi uuel ajal firma ja sai õigel ajal igati jalad alla. 

Tädi parimad aastad langesid nendele aegadele, mida võib nimetada kuldseteks kuuekümnendateks. 
Kujutan ette, missugune periood see oli. Öökapikas "Niguliste" räägib peamiselt 60ndatest ja tädi mälestused, albumid on analoogselt kirjelduvad. Teatavat laadi muretus, teatud vabadus. Mõelda, et mu tädi abiellus augustiorkaani õhtul.

Sellel aastal oleks neil olnud kuldpulmad...

Just nimelt oleks....

Eile helistas tädilaps...
Mu ema õde on lahkunud. Kurja palet hakkas uus aasta näitama. Kohe.

Ainult see teadmine lohutab, et lahkumine oli kerge ja nüüd on nad koos. Õed on koos. Ema näeb oma tütreid. Tädi saab koos olla oma vennaga, kellega ühisolemist olid napid kuud. 

Nad on nüüd koos. Seal. Kuskil koos....

Igast päevast võtta maksimumi

Proovin sellel aastal teha taas nii, et iga päev üks tilluke sissekanne. Mitte aruandeks, vaid lihtsalt teadmiseks ja tõdemuseks, et igas päevas peab olema üks selline seik, mis jääb meelde. On selleks päeva sõna, pilk, hetk, värv, lõhn vms.

Iga päev midagi. Vanemate surm on näidanud, et kõik momendid on võrdselt kaalukad, sekundeid ei tohi raisku lasta ja enda suhtes tuleb ausaks jääda. 

Proovin siis taas. 

Blogi on kusjuures jumala hea vahend oma elu üle vaatamiseks. Kontrollimiseks ja teada saamiseks, et seda loetakse, kommenteeritakse ja selle vasta tuntakse huvi. Vahel isegi haiglast, aga see selleks. Igasse päeva midagi harivat, põnevat, tasakaalukat, toekat ja vahvat.

Tänasesse päeva - mul on maailma parimad pojad. 
Mõni mees võib ju öelda, et iga asja jaoks on oma aeg; sinu aeg, E, on nende suhtes absoluutselt otsas ja sa ei saa nendega kunagi mingit kontakti - M I T T E    K U N A G I.
Kas sa tead, mida pojad ütlesid selle laeva kohtumise kohta? Sa ei taha seda tegelt teada....

Ja tänase päeva uus sõna on nurama - ei saa nurada...

No tere, siis 2017!!

2016 - pika paine lõpp - jumalaga sulle!!

Ei viitsi pikalt keerutada - head aega, aasta 2016. 

Võtan väga lühidalt kõik kokku:

* jaanuar - õnnetus R-ga; MISA vastuvõtt; klassiga uisuplatsil; isal mingi haigus; otsus hakata iganädalaselt ujumas käima; jutuvõistlusest osavõtt, isa suundumine uuringutele

* veebruar - väga palju kooliga seotud tegemisi: sõbranädalal laste Play boxiks treenimine; vabariigi aastapäeva aktuste sõnalise osa ettevalmistus; esimest korda klassiga teatris; igal nädalal ujumas

* märts - sekundid, mis muutsid isa elu; jutuvõistluse lõppemine; isa haiglas ja tema kolimine minu juurde; askeldused voodi hankimise ja isa tuttavatega; A Eestis, teatreid ja põgus kuramaaž temaga

* aprill - isa vaheldumisi haiglas ja kodus; möll kiirabiga; isa kuhtumine; mõned teatrikülastused; klassiga õppekäigul

* mai - erakordselt palavad ilmad, ohtralt tööd koolis; isa haiglates; tema seisundi silmnähtav halvenemine; klassieksursioon Jõgevamaale

* juuni - otsus isal jääda õendusravisse, privaatpalatisse; puhkuse algus; kolmepäevane Tartu tripp; kursuse kokkutulek; A taas Eestis, suhete selginemine; Krugeri tulek, jaanipäev, mõned rannaskäigud

* juuli - minu 40-sünnipäev ja isa lahkumine, matused; reis Rakverre; mõned rannaskäigud, käsikirjaga tegelemine; sõidutunnid; erinevad muuseumid siin ja seal; magistrantuuri astumine; pojad laagris; hauakivide tellimine

* august - reis Haapsallu; suitsetamisest loobumine, pärandusega tegelemine; käsikirja lõpetamine; kooli algus; töö algus; käsikirja saatmine kirjastusele, sõidutunnid

* september - kool (loengud ja praktikumid) ja töö, pojad ja eratunnid, teatrid, kaos endas; hauakivide kätte saamine

* oktoober - kool ja töö ning otsus võtta akadeemiline; sügisvaheaeg; pojad maal; esimene lumi; kahepäevane koolitus mööda Eestit; teatrid, tõdemus läbipõlemisest; isa maamulda matmine; klassiga rahvasteteemalise klassiõhtu pidamine

* november - töö ja teatrid, leinaaja algus; huvitav ja lühiajaline keeleõpetamise kogemus erinevatele rahvastele 

*detsember   - jõuluga seotud üritused; vaheaeg; kirjandusteadlaste jõuluistumine; Toomas Liivi 70 sünniaastapäevale pühendatud istumine;  aasta lõpp...
Ja tõepoolest. Pimedusse mähitud..
Aitab nüüd, mine ära.

Mina kui narratiiv

Lugude armastajana olen ma mõneti nagu filmi "Big fish" peategelane - olen elu ajal räägitavas loos lugu, mis räägib veel mõnda lugu. Umbes sellisena kirjutasin ma ka "Bucket listist", kus peategelane räägibki oma bucket listist ning lugudest moodustub üks suur tervik. Narratiiv.

Hiljuti mainis mulle ka sõber seda, et kui mind oleks vaja kuidagi kirjeldada, siis võiks mind kokku võtta napisõnaliselt: olen kui narratiiv.

Tihti on mõne asja kohta kõnelda mõni lugu, tõmmata paralleele mõne kuuldud/nähtud/loetud jutuga või siis tuleb mõnda lugu parafraseerida või tuleb mõnest loost kokkuvõte teha.
Mõtlesin kunagi kirja panna enda ja L sõbrunemise, sõpruse ja "kuulsate kustutamiste" ajaloo, anda midagi lugejale ehedat ja tõelist (tänapäeva kirjanduslik ilm näib soosivat pigem  igasugust paralleelses ajas/ruumis/universumis/maailmas elamist, kus ollakse üksi; vampiir; tulnukas; vampiirtulnukas; nõid; hunt; kütt etc või siis räägitakse II ms aegset asja või nagu olen täheldanud, pärast II ms aegset asja või üldse igasugust sellist asja, mis ei näi olevat enam tänapäevane), aga sõprus on mitmesuunaline tänav ning

mulle hetkel tundub, et vastassuuna sõidurajad on kas remondis või ümbersuunatud liiklusega.  
Vahel olen ma mõelnud, et peaks enda ja E juhtumi üsna ilustamata tõena paberile panema, sest see on oma tragikoomilisuses liiga hea, et mitte edasi rääkida.
On selgunud tõsiasi, et mul on oskus jutustada lugu vaatamata loos esinevate detailide kurbusele selliselt, et publik kuulab ja rõkkab naerust. Pärast ühe järjekordse loo kõnelemist soovitas üks inimene mulle minna ja proovida stand-up comedy's vaba mikrofoni päeva ning ma olen mõelnud, et miks ka mitte. Kui nt kõrgharitud meesarstid stripiposte poleerivad (vist mingi uuenduslik aeroobika, olen kuskilt lugenud) ja teost avalikkusele pilte riputavad, siis kõlbab kirjandusteadlasel kätt pisut uuemas vallas proovida. 
Ja oma vanemate elu ning mõlema suguvõsad, mis on täis kirjutamata jäänud lugusid...
Poegade sünnist kirjutasin "Pihkudesse haaratud hinge", see ilmus mõne aasta eest Eesti Naises. Nende kasvatamisest saaksin  kirjutada väga õpetliku loo...
Ja saab tänagi mõni lugu selliselt alguse, et tundub uskumatuna - kas tõesti on ilmas veel mõni pajatus kõnelemata? 

"Iga asja jaoks on oma aeg!"

Mis võiks olla veidram alljärgnevast kahekõnest?:

"Tere."

"Tere," lausub teretatav väga suure kohmetusega.

"Kuidas sul läheb?"

"Hästi."

"Mida sa teed?"

"Loen raamatut."

"Ahah. Kas sa poistega ei tahaks kohtuda? Nad on siinsamas laevas."

"Noh..eee.. iga asja jaoks on oma aeg."

"Ahah. No tervita siis eksnaist ja lapsi ja praegust abikaasat."

"Jah."

Kontekstita ei oskaks keegi asjast midagi arvata, eksole?

Kontekst ise on aga selline - õpetatavate seitsmendikega Helsingis ja selle lähiümbruses asjakäikudel ekskurseerides (ja Helsingis olin mina esimest korda 22 aasta järel ja pojad üldse esimest korda) jäin ma tagasisõidul üsnagi ülerahvastatud sadama ooteruumis vaatama ühte möödakõndinud meest. Selliselt liikus mulle teadaolevalt ainult üks inimene ja nüüd mõnes mõttes osa tema lihast ja verest ka. Uudistades lähemalt, kas on nii, selgus et oligi (E istus ooteruumis meie grupi giidi kõrvale ning mul õnnestus olla osaline vähesõnalises näitemängus "Vaikelu kõrvaklappide ja nutiseadmega").

Mingil eriti imelikul põhjusel viibisime me kõik kolmeks tunniks ühel pinnal ruumides, kust põgenemine ebatõenäoline.

Loomulikult kasutasin ma juhust ja vestlesin esmakordselt suuliselt kuue aasta ja kaheksa kuu järel (viimati me küll vahetasime kirjatsi imelikke mõtteid ja vihast nõretavaid repliike; kohtusime näost näkku sel tunnil, kui notaris käsime). 

"Iga asja jaoks oma aeg."....

See fraas kummitas mind terve öö. Mida see peaks tähendama? Kas ta üldse tähendab midagi?

Loogish, et olla püsivalt kahe lapse isa, siis on keeruline jah viia mõtteid sellele, et kuskil on veel kaks sinu sigitatut - see teeb kokku neli last - aga kas ei tekkinud isegi mitte kõige väiksematki ja puhtalt bioloogilist huvi: millised on need minu pojad?

Nende kätkite kohale kummardudes ma ju nägin pesuehtsaid pisaraid? Ta ju ise ütles: "Ma kiindusin nendesse esimesest silmapilgust."
....Ilmselt tema enese mälust on taolised pildid pühitud ja olematusesse hõljunud ja verehääl teisane ning poegade olemasolu ei kõiguta sekundikski. 

Vähemalt laevas oli raamat oluliselt huvitavam. Mis oli muuseas veider, et ta üldse on lugema hakanud. 

"Mis kasu on üldse mingitest raamatutest, täiesti tühi ja mõttetu paberikulu ju?" (meie esimese vaidluse põhjustaja 2000. aasta sügisel)

Aga see selleks. Järgmine ootamatu kohtumine peaks siis ligilähedaste statistiliste näitajate  põhjal toimuma umbes seitsme aasta pärast. Vaatab, kuidas kulgeb...

V = a3 e masendus kuubis

Kõik, ma ütlen, kõik kokku on üks masendus kuubis.

Tavaliselt suudan ma ennast kirjasõnutsi pisut erudeeritumalt väljendada, aga hetkel ma olen närbunult nörritatud ja üldse, üldse, üldse.

Aaaaaaaaaaaaaaaa...

Jõudsin taas oma elus punkti, kus ma seitsme aastagi eest seisin ja ei suuda tundekulmu kergitada, kui tahan midagi saavutada. Külm ja tume tuimus on minu sooned seestanud, hing ihkab vanemliku armastuse järele ning tunnen, et vastupidamisjaks on natukene kahanenud. Umbes selliseks nagu nüüdseks kaduvikku hajunud eelmise pesumasina kuullaagrid (?) - neil puudus remonti jõudes igasugune kaitsekiht.

Minu olekul samuti. Kõik tundub kuidagi vilets ja igav ja painav, tihti põrnitsen kella kahetiste tunnetega - jälle ta heliseb või helinani on ikka liiga kaua aega, peaks magama ja ....ometigi on novembripimedusse eksinud mõndagi.

Näiteks tuli pakkumine tantsukursuste kohta. Olen alati soovinud klassikalisi ja pisut kuumaverelisemaid tantse õppida ning registreerisin ennast koju kätte toodule kiiresti ära. Aga partnerit polnud - see on üksiku (ei hakka siin mingit soga ajama vallaliseelust - üksik ja kõik) naise püsineedus, kuid paaristantsu sa tõesti üksi ei tantsi. Ootamatult sirutus aga abikäsi. Üks kolleeg, kes samuti registreerus ja samuti üksinda. Tema küsis ja mina mina olin nõus. Läksime. Veidra juhuse tõttu käisime enne esimest kursusetundi teatris. Vaatamas Kinoteatri ja endise koolivenna, Priit Kruusi, monoetendust "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimist" (pealkiri tuleb ilmselt "Reamees Ryani päästmisest" - no analoogia on nii ilmne)

Hea lugu kusjuures, kõnetas mind ja oli huvitav. 

Järgmisel päeval, kui puusad ja kannad rütmidest pisut pinges, juhtus aga piinlikkuse seitsmes aste. Ilmselt sain tagasi kõik pahad mõtted, mida ma omal ajal Hilda (see on tänaseni ainus täiskasvanu, kellega ma pilkkontakti astuda ei soovi ja kelle madal ning karune rinnahääl külma higi tuka alla loob) suhtes tundsin ning karma tasus heldelt oma seni tegemata jäänud võla. 

Mis võiks olla ühe koolilapse unistuseks? Et tund ära jääks, et koolimajas poleks vett ja elektrit ning tõenäoliselt ka see, et õpetaja kukuks ning ennast alandaks -  tõsiselt. 

Mina oma sirge selja ja püstise peaga ning hoiakuga,  mille kohta on küsitud, et  kas ma olen kunagi armees teeninud ja kontsadel, mille puhul E-faktor ükskord siiralt imestas, kuidas on nendega võimalik trammile joosta, sadas kahe õpetatatava põhikooli klassi ees keset koridori kõhuli. Nagu täiesti pikali ja kingakontsad kenasti üle pea samma laiali. 

Üheksandik aitas mind  püsti ja ma olin talle tänulik, teine õpilane tõi kohale kingad ja ka talle olin ma tänulik ja siis suskasin need jalga tagasi ja kõndisin häbipisaraid alla surudes tundi.  Mõned päevad tegid õpilased mu üle nalja, naersin kaasa, aga....lool oli ka teine külg. Ma väänasin uuesti jalga (st, jlm, rk - lühendid suvetrauma, jalaluumurd, rattaga kukkumine ;) ) ja enam ma tantsida ei saagi. Pean laskma jooksmata ja tantsimata liigesel taastuda, see on uuesti paistes, kontsad seisavad ja mina olen tige. Tantsupartner pidi uue kaaslase leidma. Nii see nüüd siis oli. Pisut piinlik partneri ees, aga ma tõesti ei planeerinud asju selliselt. 

Majanduslik sõltumatus sunnib tegudele. Alustasin Eesti kogukonnaga liitunud väga kirjule seltskonnale eesti keele õpetamist (üks grusiin, üks usbekk, kaks kohalikku venelast, leedulanna, ukrainlanna ja sanktpeterburglane). Kuni aprillini oli vist. Päris huvitav, vähemalt esialgu. 

Õpetamine koolis on tore tegevus, klassijuhatamine sinna juurde, aga see on omamoodi huvitav ja täiesti teismoodi. 

Kuklale suunatud vastutusteravik

Umbes 14. eluaastast mäletan ma sõna 'vastutus' olulisust. 

"Sa vastutad oma õpingute ja oma tervise eest, " mäletan ema lausuvat.

"Seni, kuni sa minu majas elad, vastutan mina sinu elu eest, seega sa välja ei lähe ja jutt on lõppenud."

Ning veel nii mõnigi kord suisa ahistava kitsendusena mõjunud väljendid vastutuse ja selle kandmise ja tegemise ees...

Vastutus, selline sisukas-põnev tähekooslus: kohustus tagada millegi ladus toimimine, kellegi hea käekäik, õige käitumine vms.; kohustus enda v. kellegi teise tegevuse tagajärgedest aru anda (EKSS)

16-aastaselt hakkasin lisaks õpingutele vastutama ka tööasjade eest ning tuleb tunnistada - see polnud teps mitte lihtne asi. Mäletan opitoa seinte küürimise ajal korduvalt kurgus olnud nuttu ja soovi mitte seda tööd teha, aga nagu ütleb üks moodsam vanasõna: "Kui tahad kindraliprouaks saada, vaata et siis sõduriga abiellud" - kes loeb siit allteksti välja, see loeb

Vastutust lisandus aja jooksul siit ja sealt ning lõpuks saab vaadata suurt hulka mitmelaadset kohustust millegi või kellegi ees suisa mitukümnest aspektist, eriti aastate lisandudes: kodu, pojad, töö,  õpingud, majapidamine, lähisugulaseks või partneriks olemine, võetud otsuste lõpule viimine. Vastutus oma sõnade ja tegude eest, missugused need siis ka poleks.

Ühe eriti mahuka vastutusala sain ma nii 13 aastat tagasi, eks ole? Emadusest ma suuremat kohustust kellegi ees ei tea ning tõepoolest on inimeseks kasvatamine keeruline ning järjekindlat tegevust nõudev protsess, mille tulemusena peaksin ma laskma viie aasta pärast oma täisikka jõudnud lastel hakata ise vastutama oma elu ja tegemiste eest 100%-lt. See muidugi ei tähenda, et kaoks ära emaliku hoole efekt - nende poiste emaks jään ma ka siis, kui olen 97-aastane (nemad on siis 70 ;) ). 
Ja sellest emadusest rääkides - ühel päeval surfates ja klikkides jõudsin ma mingisugusele lehele, kus rääkisid kuulsad naised, miks neil pole lapsi. Üks nendest tõi põhjenduseks, et tema meelest oleks ülimalt egoistlik lapsi sünnitada, sest maailmas on tuhandeid lapsi, kes vajaksid kodu (naisel pole mitte ühtegi last lapsendatud ega muul moel perekonda täiendatud). 
Üks naine väitis, et ta pole võimeline kellegi teise eest peale iseenda vastutama, sest kõik "see lapsega seonduv on nii suur ja hirmutav". 
Üks kuulsustest lausus, et ta on väga avatud sellele, kuidas tema ellu lapsed tulevad, ta ei pea tingimata alluma ühiskondlikule survele saada lapsi....
Ühtepidi tunduvad need põhjendused olevat kaunis loogilised - inimesed ei soovi ülerahvastatud maailma omapoolselt kurnata. Leiavad, et pole vastutuseks valmis, aga... kas see kõik pole mitte ettevalmistus, et üleüldse mitte millegi eest vastutada. No üks uitmõtte virvendustest: miks ma peaksin vastutama, kui on teisi, kes seda teha saavad. Lisaks jääb paraku ka kumama mulje, et võrdlemisi hedonistlik eluviisi on armsam kui oma laps(ed). 
Mõtlesin oma emapoolsele vaaremale, naisele, kellelt pärineb kõrge büst, tedretäpp, hea vaist ja kaksikute saamine (ilmselt nii see on, sest tema isaemaemal olid kaksikud poisid, tal endal kaksikud tüdrukud, minul kaksikud ja tema ühel tütretütretütrel ka kaksikud). Ta sünnitas seitse last, esimese vahetult enne esimest ilmasõda, teise, kolmanda ja neljanda ilmasõja ajal ja viienda ilmasõja lõpus (minu vanaema) ja kaks viimast esimese vabariigi keerukuses. 
Mõnes mõttes tolle ajastu naiste traagika, kus seksile lihtsalt järgnes laps, aga  mamma ei pagenud selle eest kusagile, ta tegi talutöid edasi, kasvatas lapsi ja ei halanud, et kuhu ta vastutuse lükkab, et on koleraske ja nii edasi. Ta oli ema ja perenaine ja põetas oma vanemaid ja mattis oma eluajal seitsmest lapsest viis ning tõenäoliselt oskas ta aimata, et võib olla ka teistsugune elu, kuid mitte selline hedonsitlik viljelus, nagu avalikkusele propageeritakse.
Kuhu siis ikkagi lükata vastutus? Kellele? Teiste inimeste järeltulijatele, sest ise polda 'piisavalt küps'?
Ma ei teagi, seda vastutamisega seotud värki kuuleb igapäevaselt ning vahel ma kahtlen endas ja kõiges, mille eest olen kohustatud hoolt kandma, aga ma ei page ega jookse minema...

Luuletaja ning luuraja emotsionaalne palataliseerimatus

Viimastel päevadel (nädalatel) olen väga agaralt käinud küll etendustel, küll galadel ja sekka kinoski. Milleks? Selleks, et hoida kätt infost üleküllastunud maailma kunstiväljenditeohtral kangal. 
Septembris sai vaadatud monoetendust "Ürgmees", mis osutus mitte nõrgemaks kui reklaamiti, aga noh, noorematele. Selline naise ja mehe erinevuste õpetus, aga väga lapsikul moel (kütt ja korilane). Pojad vaatasid ja naerisid ning leidsid etenduse naljaka olevat. Minule ta just nii vahva ei tundunud, aga üleelatav küll. Noorem poeg mainis ükspäev: "Aga mina olen ju mees, ma ei saa kahte asja korraga teha." Nojah.

Õpetajate päeva meeleolude lõpetuseks sai käidud aga Comedy Galat kaemas. Erinevad tegijad ja erinevad olijad, huumorit oli piisavalt, naerada sai. Nordea kontserdimajas olin esmakordselt ning tõden - Linnahallis meeldis rohkem, aga... õhk oli Nordeas värske. 

Muide peaaegu sama seltskonnaga sai vaadatud Huumoritunnelit poegade 13. sünnipäeval. Mõned tegijad on pisut maha käinud, kuid olen avastanud, et lõpuks on suudetud välja murda Baskin-Järvet-Kibuspuu - Krjukov-Norman-Milling šketsidest ning toodud lavadele  püstijala komöödia ning omal aegadel Everi naerutustest ning mõnikord ka teiste naiste (Paluver, Kaljuste, Tauraite, Vahtrik) vahele sobivast noorest Krummist koosnevale etendustele, mis mõjuvad vaatamata oma paiksele vulgarismile  värskendavalt ja väga hea maitse piiril turnivatena siiski pigem naljakalt. Nägin teist korda Niinemetsa, Naani,  Nõmmikut ja Kasarit (tema meeldib mulle nendest kõige enam, tuleb tõdeda), juba tont teab mitmendat korda Normanni ning ühte väga eeee... noh .... mõjunud iirlast Keith Farnani, kes oskas samuti tekitada olukorra, kus saal rõkkas naerust. Ainult naha alla need naljad ei pugenud. Imelik.

Lisaks vaatasin veel ühte omamoodi mõjunud koguteost, Allfilmi toodangut "Luuraja ja luuletaja" ning ausalt öelda olin ma tükk aega võrdlemisi sõnatu. 
Iseenesest on lugu selline, et muidu pealtnäha vaikne ja tagasihoidlik kapolane, mingisuguses luureüksuses varasemalt käki kokku keeranud endine sõdur, kes on alkoholiga kimpus olnud ning püüab ennast igati õigel joonel hoida, satub ühteaegu mustlannast luuraja Nala huviorbiiti ning samast naisest sissevõetud luuletajaga sõbrunema. Võib tunduda veider, et ma sedasi ütlen, aga Jan Uuspõld sobib palju rohkem filmi, kui lavale mängima. Temas on intensiivsust ja oskust enanst kaadris kehtestada, sest lavalaudadel on ta oma sisemise sära kaotanud. Varasemalt sai teda mitut puhku lavadel näha ning miski temas kiirgas teise energiaga, ilmselt oli selleks välistest mõjutustest saadav rüüe vms. Nüüd ta enam laval ei õitse, ta  on, aga filmis on ta ehe. Seda tuleb tõdeda. 

Ühesõnaga filmis on ta Gustav, kelle elu muutub ja kõige kardinaalsemalt, kaotades selle lõplikult.  Ta olla oma ülemuse tagant salajast infot mälupulgale kantinud. Samaaegselt üritab luuletaja saada kirjastusega kokkuleppele, esitades oma loomingut taas mälupulgal  Segaduse ja põmmutamiste ja suurte plaanide, tagaajamiste, mittemõjunud naljakate seikade ning ühe sugutamise jooksul film ei keri. Üldse ka mitte. Vaatasin kinos kella ning alles 45. minutil hakkas midagigi toimuma. Ilmselt ei tabanud ma Eesti filmitööstusele omast staatilist filosoofiat, märgilisust, humoorikust ära. Lugu jälle ei olnud. 

Ainus tõsiselt muigama ajanud koht oli üsna filmi lõpus, kui luureinfoga mälupulga asemel on vene ninamehe kätte sattunud luuletaja looming: "Kiimlemine ei sobi geeniusele...." Vene ninamees loeb ja tunneb huvi, mis jama see küll on. Mina väljendasin ennast viisakalt, filmis oli mees sõnakam ja löövam. 

Tööd oli filmiga muidugi tehtud - nagu ikka. Aga ma tõdesin ühte omamoodi tunnet: eestlased ei oska teha psühholoogilisi filme ja neil ei kuku välja ka põnevik. Ei, mitteoskama pole õige sõna. Nad oskavad küll, aga stsenaarium peaks olema tihedam. 

Toropi raamatust "Kirjandus ja film" lugesin ma kunagi ühte sellist vahvat asja: "Kirjandusteoses kui filmis toimub nii tegelaste kui sündmuste vaatlus/analüüs/süntees retrospektiivselt, kus lõpp ja algus seostuvad pärast viimase kaadri nägemist või viimase lehekülje lugemist" (Torop 1999: 133).

Ja vot sellest mul puudust jäigi. 

Jah, tõenäoliselt saab lugeja nähvata, et häh, ei jaganud jälle peent kunsti. Tõenäoliselt.  Aga tublid tegijad on alati need, kes midagi teevad.  

Märkmevabadus

Põhimõtteliselt on nii, et kui ma õhtuti ristijalu koju jõuan ning ohates püüan mõistliku isikuga sarnaneda, märkan nt oma jälle tühjaks saanud telefoni laadimisijuhtme järele kätt sirutades, et ülesannetest kirju seinakalender (jah, ma kirjutan asjad seinakalendrisse - nutikas, märkmik ja sülekas ei anna piisavalt kindlust, aga kui silmealusi seisab pidevalt kalender, siis lihtsalt vaatad ja näed. Lisaks pidi edukas inimene - kui ma selle nimistu üle lugesin, siis olen ma selle põhjal edukas inimene  - sedasi oma mälumahtu säilitama muude asjade jaoks ning suutma paremini aega planeerida) näib kavalalt silma pilgutavat. 
Umbes kergelt pilgates, et kujutad siin väsinult ette, nagu saanuksid tänaste toimetustega ühele poolele, aga vaata homset, ülehomset, üleülehomset ja päeva pärast seda. Muidugi, ma tekitasin selle endale ise: pole vaja olla ema, õpetaja, klassijuhataja, üliõpilane, majaomanik ja sotsiaalselt aktiivne isik (teater, kino, näitus, väljas käimine on iganädalased tegevused - vähemalt osad neist).

Märkmik kubiseb postititest, sest otsustasin siiski koondada nii kodu, töö kui õppe ühtede kaante vahele (kuid blogisid on iga asja jaoks eraldi, kusjuures tööalane arvestatakse reaalselt ka tööaja sisse). 

Teet Kallase "Corridas" on üks selline lõik, kus ligi veerandsajandise vanusevahega Osvaldi abikaasa Ragne otsustab oma vanast ujumistrikoost teha bikiinid (Ülgemel, saarel, kuhu Rassid on suvila soetanud, on peidus noorpulli suvekarjamaana kasutataval alal kunagisest ajast jäänud hiiglaslik pull Saatan, kelle Osvald muide romaani lõpus hukkab. Saatan on ära söönud Ragne eelmised bikiinid, sellega tekitanud tüli abielupaarile ning nüüd on nad ära leppimas). Ühtlasi lubab Ragne ära puhastada jõllis silmaga ahvena, kelle Osvald on ennist lahesopist välja tõmmanud. 
Mõlemad - nii bikiinide õmblemine kui ka kala rookimine tekitavad Ragnes enese ees aukartust. 

Kui postitikirjuid lehti vaatlen, siis kah tekib aukartus, kuid see on segatud kerge irooniaga. Kuigi - ma olen ka varasemalt kõige toime tulnud...

Pahandatud, väljavihastatud või pigem... iseviisi eluga silmitsi?

Olen alati mõelnud, et väikeseid lapsi on keeruline lugema ja kirjutama õpetada. Ma olen totaalselt eksinud. Kõige keerulisem on panna mõistma mõtlemise ja õppimise vajalikkusest 11. klassi. Seda paralleeli, mida ma õpetan ja millega ma arvasin olevat saavutanud mõningase kontakti, aga .. ohhhhhhhh eiiiiiii :)

Vahel ma hüüan mõttes WTF!!!!

Need on ju ometigi intelligentsed ja mõtlevad olevused, vahvad, elavad, sportlikud, kuid mis seal salata - tänapäevaselt pealiskaudsed noored. Vahel ei tundu nende nooruslikult kärsitute silmade taga paistmast kirgast tuld, mis peaks andma tunnistust huvist kõige ja kõigi suhtes, aga seda alati pole. Ühtepidi on see arusaadav - mingis vanuses mäletasin tunde kui selliseid kõige tüütumaid asju olevat, ometigi oli kokkupuuteid õpetlastega, kelle loenguid alati kuulasin, alati kohal olin.

Vaatan neid peaaegu täiskasvanuid ja vahel võrdlemisi julma ütlemisega (see tuleb pigem must-valgest maailmapildist, kuivõrd tegelikust hämarusest) isikuid, kes on täielik peegeldus 21. sajandi lastest. 

Mitu korda ma pean tegema märkuse, et me ei näpi telefone? Sinna järgneb tavaliselt minu tiraad tagavalves olevast neurokirurgist, päästeteenistuse töötajast või imetavast emast - need on minu meelest üsna tõenäolised hetked, mil peab nutikasse kiikama. 

Vahel jõuab tõenäoliselt pidutsemisest, kauasest ülevalolekust vms silmnähtavalt kurnatud gümnasist tundi ja suudab vaevu keskenduda õpetatavale. Noil hetkil tahaks krugerlikult sisiseda ja uriseda, aga siis... siis tulevad silme ette need hetked, kui sõna otseses mõttes mindi pidurõivais läbi lumise linna laupäevase varahommiku tööle ja püüti kuidagigi üle elada järjekordne tööpost, sest jalad olid öisest tantsust väsinud ja meelekohtades võis veel tuigata suitsust ja hämust, valjust muusikast ja veel mitmestki muust. 

Ning saabub hetki, kus tuleb arutleda kas kõnes või kirjas ning nende näiline pealiskaudsus asendub märksa sügavamate kihtidega.

Muidugi kumab nendest arvamust, et ENNE neid pole olnud midagi märkimisväärset (nii arvasin mina ka); ainult nemad põevad südamevalu (tõeline laastamistöö toimus mitte enda teismeeas, aga aastaid hiljem); et absoluutselt KÕIK, mis on tegelikult väärtuslik, pole nende tundmustesse jõudnud etc, etc, etc.

Kas mulle meeldib neid õpetada? Jah, meeldib, aga see on pidev väljakutse. Umbes nagu kunagise tuttavaga, kellega ma alalõpmata vaidlesime, kuni leidsime, et sobivus teatud elualadel ei laiene kõikjale ning pole vaja lakkamatatult kohaneda, vaid asjad peaksid märksa lihtsamad olema. 

Kas me oleme omavahel sümbioosis? Tõenäoliselt küll.
Õpilased loevad ja vaatavad, on mõtlikud. Nojah. See on elu...
______________________________________________________
NB* kõik pildid on õpilaste loal kasutusele võetud ning tekst on sündinud tunnitöö tulemusena
PS: ma jään ellu. Ikka veel ja jälle.

Juhtmevabadus

Hahahahahaha. 

Sellise sõnaga haakuvad mitmed kohad, mis on juhtmevabad. Nt inimesed, kelle ajupoolkerade vahelised sillad ei lülitu vajalikul määral ümber, mõtlemine on aeglane või on ta muul moel veider - see inimene olla juhtmeteta. Vahel tuleb meelde ka mingi laulu sõnad: "Tõmba juhe välja seinast..."

Kuid elektri ja tehnika ajastul on oluline, et mingid juhtmed kuskil peaksid tolknema - küll abistavatest kodumasinatest pungil elamises kui ka selles meediaajastu vidinateohturusest tingitud elukeermes. No et arusaadavam oleks - selleks, et minu lameekraansesse telekasse pilt tuleks, siis on vaja asjandust, mida nimetatakse digiboksis, siis on vaja ruuterit ja seejärel ruuterisse tulevat kaablit, mis telefoniühenduse kaudselt minu majja oma teavet laotab. Kuid telekal on veel toitejuhe ja ruuterile peab elekter kusagilt sisse piiluma ja adpater nõuab oma osa. Lisaks veel läpakas laual ja kõlarid ja laualamp ka. Ning oma nutiseadet tuleb joota, sest muidu ...muidu on asi lihtsalt megapaha.  See on loo üks pool. 

Lool on veel ka teine pool - kõikidest masinatest kiirgavad mingid tulukesed, mis annavad teada, kas mingi asi on töhe lülitatud või mitte. Öösel tundub, et ma magan oma tegelikult võrdlemisi nappi ja pealiskaudset und pilkases pimeduses, Kruks kaisus kurrumas, aga tegelikkuses sädelevad erinevates toanurkades rohelised ja punased ja sekka sinisedki täpid.

Ilmselt on nii privaatsus kui ka juhtmevabadus pelgalt illusioonid. Muutumine ajas ja muutumine juhtmeteta/juhtmetega olekus...