Teise sünnipäeva õnnitlused mulle

Kaks aastat tagasi sain teada, et minuga on korras, kõik on korras.

Kes mõistab, see mõistab, kes mitte, siis kahju muidugi.

Aga nüüdseks on see selja taha jääv mälestus.

65 aastat abielu

Täpselt nii kaua on koos olnud inglise kroonitud pead. St abielus.

Vaatasin nende fotogaleriid ja nägin hämmastavat keemiat nende kahe vahel.

Tõesti-tõesti: neli last, kaheksa lapselast ja kaks lapselapselast, pikad valitsusaastad, esindusülesanded, pidev fookuses olemine - see annab kokku selle, mida võib nimetada ühiseks asjaks ja eluks.

Nad olid saanud vaid 50.-ndate alguses, Maltal elades, tunda tavainimese elu.

Tõsiküll - nad on rikkad, ilusad (olgem ausad, et seisus nõuab) ja .. eee noh kaotanud oma olulisuse sotsiaalsest seisukohast, kuid ajalugu kannab nendes ennast ning see peaks olema üpris oluline - kõik see detailselt dateeritud elu-olu.

No igatahes pole nad ilmselt vaid lihtsalt abielus, vaid nad on ka sõna tõsises mõttes koos.

Hääletus

Kunagi õpetaja maguskibedat pala süües oli tavaline, et nii kord kuus kadus hääl olematuks - helisid tõstes.

Nüüd siis juba paar päeva kõnnin jällegi ringi nii, et kõrist tuleb vaevu mõistetav inimkõne - häälepaelad oleks justkui regenereerunud.

Ei tohi inimene sedasi kurnata ennast, et jahedamal päeval aias töötades on hõlmad valla ja nahk niiske - tulemuseks on kohe mingi imelik viirus, mis ründab ja laastab. Ja millal on võimatu kõneleda.

Kui ei kraamiks, siis...

...kui kiiresti elamine kattuks saastaga?

Uskumatu, mida sisaldab vahel nt voodialaune või üks kogumissahtel.

Siit ja sealt säilitatud "mälestused".

Siginenud ei tea kust...

Ilmselt kraamimatuse korral kattuks kõik saastaga nii 36 tunni jooksul.Vähemalt siin majas. 

Vahel heliseb telefon ja...

...ja sind üllatab terveks päevaks inimene, kellega oled pikaajalises statsiti osatäitmises.

Terveks päevaks!!!

Ühest 'esimesest' on saanud ainulaadne kogemus

Nii. Esimesed on alati meeldejäävaimad. Ja kordumatud. Suure tõenäosusega tuleb eilsele esitlusele mingi aja jooksul lisa. Loodan, et lumeteras veereb.

Tehtud.

Sain hakkama, tulin toime oma õendus-filoloogilise sümbioosi ettekandega

Solarise Apollos, kohal mõlema eriala kaaslased. Lilli sain viimati nii palju, kui mu 9.-ndikud lõpetasid.

PP ettevalmistu, vennapoolsed plakatid, 
kauss kommidega, visiitkaardid, mikrofon, kirjastuse esindajad.

Kerge värin, aga...miks küll?

See pole ju kraadikaitsmine või süütuks tunnistamine, vaid oma esimese romaani esitlus.

Pärast jagasin autogramme.

Inimesed olid järjekorras, nimeline pühendus, kuupäev, nimi, allkiri. 

Väga imelik tunne on.

Nagu lisaks senitehtule olen veel midagi märkimisväärset saavutanud .....

Viisakusest ja isa sünnipäev on ka

Sündmuse eel ütles noorem poeg:

"Ma tänan sind väga kutse eest, osaleksin seal hea meelega, kuid kahjuks olen haigestnud."

Kas pole mitte viisakas? Kust see küll tulnud on?

Kummaline, kuidas mõned asjad jäävad lapsele lihtsalt külge...
Isal on sünnipäev. Päris palju aastaid juba. Ja päris vahva mees on ka.

Aiatööde mõnusus

Eile vaatasin ahastades lehekorda ja masendavat tänavat - tõesti, kuidas see hulk tööd küll ära teha.

Aga kui õed ja vennad asja kätte võtavad, siis läheb kõik nagu õlitatud.

On suur mõnu olla selliste poiste ema ja sellise venna õde, kus meeskonnana asjad üks-kaks-neli lehed kokku ja kotti aetakse ning tänavgi mõõdukalt kasitud saab.

Ning siis kamina äärde ja teetassi taha mõnulema...

Edukalt kaitstud projekt

Korras.

Kaader on purgis - nii vist ütlevad filmimehed, kui saavad suurepärase stseeniga ühele poole.

Meie stseen on esitatud.

Õde-venda said asjaga ühele poole.

Nüüd on jäänud veel selles vallas lõputöö.

Materjale on palju, kõik on teaduslikud, ilmunud eelretsenseeritavates ajakirjades, teema edukas - läbipõlemine.

Ise olen läbipõlenud - ja veel kuidas.....

15 päeva auditoorse töö lõpuni

Algab eel-eelviimane koolinädal.

Päris pöörane värk. sisuliselt on jäänud 15 päeva loengute lõpuni, seejärel on veel vaid valikainetega ühele poole saamine, kellelgi praktika ja lõputöö... oujee.

Nõudmised on sellele küll erilised...

Juba uurimuse projektiga saab vatti ja vilet.

Kena isadepäeva!!!!

Siis kõikidedele lugejatele, kes on isad, kellel on isad ja kes täna mälestavad oma isasid - olgu tore siis neid tervitada või mäletada.

Minu isa on parim :)

Pillapalu II

Teine ajurünnaku tööpäev.

Hommik on karge, kohv kange, keha ja vaim väsinud.

Eelarve ja järgmise aasta koosolekute planeerimine.

 

Pillapalu I

Selle-aastane töökoosolek algab.

Süvenegem siis asjadesse.

Protokollid, töödokumendid etc, etc, etc.

 

Silma ees ninnutav naerataja, selja taga saabliga suskaja

Uhhh... vaenlane ei maga.

Mitte kunagi.

Ning inimloomus on tõesti nagu... nagu ettearvamatute loodusnähtuste kalgilt kalkuleeritud biosünteetilised tulemused.

Miks just sookaaslased on valinud sellise tee, kus sinu suu ees ninnutatakse ja räägitakse õrna häälega, aga selja taga ollakse nagu topeltspioonidest julmad ristisõdalased, kes lisaks kuumale tõrvale lukustavad sind vajuva raba peale ehitatud tuleohtlikust materjalist lossi, mida ümbritsevad mürgimaod ja kus igas toas varistsevad inimpommkummitused...

Jubedad on sellised kahepalgelised susistajad- ninnu-nännutajad, kes naeratades uneartereid nähtamatu skalpelliga läbi lõikavad..

Kui läheks ja ütleks ning valaks vastu kõrvu laksuva kõrvakiilu....

Revolutsioon - 95 aastat tagasi

...oli suur ja võimas.

Bolševike võimu kehtestamine Venemaal. Jama, mis laienes igale poole.

Keiser kukutati, hiljem hävitati kogu pere julmalt.

Rahvas juubeldas ja oli õnnelik. Luuletajad kirjutasid võimsaid ülistusi, kunstnikud püüdslesid kriitilise realismi piirimail jäädvustada õnneõdeanguid.

Haa - olid nad õnnelikud?

Täna sündis minu esimene, kuid samas nagu oleks kolmas

Raamatu loomist võib tinglikult nimetada vaimseks raseduseks.

Seda algusaja närveerimisega kaasnevat erutusiiveldust, mis kulmineerib õdusatesse mõtetesse, kui laused saavad jooksvalt paberile.

Esimeste peatükkide valmimine kui lapse arglikud üsaspõksimised.

Aina toekamaks muutuva käsikirja kriitiline hindamine - võrdne igakuise arstliku kontrolliga ja pihapaisumise mõõtmistega.

Lõpuks annad käsikirja üle - kui raseduse kolmas trimester, kus raamatu saamine tegelikuks meenutab pidevat tungi WC vahet joosta, piimast punduvaid rindu, üüratuks kujunenud keha, paistes pahkluid, kroonilist ebamugavustunnet ja siis.. tunde vältavad väitused, mille lõpuks sa näed justkui oma kauakantud ja eostamisest alates armastatud last -  see esimene raamat sai valmis, on nüüd ametlikult valmis.

Olemas.

Autori, toimetaja ja kujundajaga. Müügis.

St kirjastuses müügis, aga kas ka kauplustes - seda ma veel ei tea.

Edevusest lisan lingi: http://www.tnp.ee/raamat?id=1305

See oleks nagu kolmas laps...

Enda jaoks avastatud Bruce Springsteen

Vahel haarab nostalgia sind haardeisse. Ja sa otsid seda maagilist hetke, mis lummab, võlub, paneb ahhetama.

Veidralt nõudlikuna mõjub vanameister Springsteen, kelle omanäoline tämber ja soliidne isasus panevad kuulama. Süüvid sõnadesse, mõtled tantsule, mida tegid vahest 15 aastat tagasi kellegagi, keda enam hästi ei mäleta, kuid "Sad eyes" mängis toona ja sa tead selle õhtu meelte koostoimet.

Otsid netis, loed sõnu, tabad tundeid.

Hea on aeg-ajalt avastatada midagi unustatut, kuid kuidagi ootamatu värskuse ja uudsena mõjuvat.

Hommik nagu "Baskerville'de koeras"..

...udune hommik, märjad lehed vastu poriseid kõnniteesid, õunapuu on kurb ja longus.

On pühapäev, vaikne ja kõle nagu Baskerville'de soo.

On november, on  pimeduse ja hämaruse romantika.

On lipendavate lehtede ja aastalõpu ootuse aeg.

On helkurite aeg.

On varajaste magamaminekute aeg.

On lihtsalt üks sügisene aeg.

Kes on daam?

Intelligentne, hea käitumisega ning arenenud maitsega naine.

Reeglina kaasneb see teatud daamilikkus eaga.

Kuid kuna vanasti oli öeldud nende nn eestlaste kohta, kes üritasid kaunisti sakslased olla - kadakasakslased, siis tasuks parafraseerida ja öelda daamina esineda püüdva naise kohta kadakadaamlus?

Igatahes on väga veider näha naist, oma ema täpset eakaaslast, vahutamas sõnadega, mis ei peaks üldse kuuluma dialoogi keskmesse...

Masendav, et tahetakse olla daam, aga käitutakse nagu orjapidaja.

Hingedepäev

11 aastat tagasi oli Tallinna Ülikoolis esimese kursuse üks reedetest. Kursuseõel oli sünnipäev. Saarema tüdruk. Tahtis lennukiga koju minna, kuid auditooriumi laeakende pidev müdin ja vastu klaase peksev raju ei jätnud võimalust.

Õppejõud rääkis loo möödalennanud puudlist ja pangaaparaadid olid rivist väljas - mingid lühiühendused.

Tänane hingedepäev meenutab sama ilma ja olu. Puudlit ei lenda küll mööda, kuid aed on täis lipendavaid ja koltunud lehti. Tuul ulub korstnasse ning lühike novembripäev ... on lühike novembripäev.

10. kuu lubadust ei peetud

Ei olnud võimalik lihtsalt.

Mõistus oli sagedasti lühises.

Ja otsused võtsin ka vastu.

Mõistlikult olulisis otsuseid.

Aeg on muuta asju.

Tähtsaid asju. Sisse-välja.

Edasi, uuendused, põnevused.

 

Seletuskiri

Seletuskirja kirjutatakse reeglina sündmuste taastamiseks ja selgitamiseks kindlal dokumenteeritud kujul.

Eilne õhtu algas tööl omamoodi põnevusega -  mulle oli jäetud nõue, et ma pean kirjutama seletuskirja vahejuhtumi kohta, mille tõsidus tundub väga lapsik.

Lisaks mainiti, et mul on tööl palju vaenlasi ning ma peaksin oma kitlinööbid kurguni kinni panema või hakkama kandma T-särki, sest niimoodi rindadega lehvitamine on ebaeetiline ja häirib kolleegide tööd

WTF???

WTF???

Seletuskirja kirjutamisest ma keeldusin.

Nõudsin täpselt fikseeritud kellaaegadega ja kuupäevadega sündmuste nimekirja, kus ma olevat endale vaenlasi kogunud.

Samuti ma ütlesin, et täiskasvanud naisele ei tulda ütlema, mida ja kuidas ta selga paneb.Arvestades veel, et kostüüm on koledat värvi, sünteetilisest materjalist ning ei mõju mitte kuidagi ahvetlevana.

Ühesõnaga - aeg on lahkuda töökast kollektiivist ning asuda mujale.

Pahkluu

Kuni sa kõnnid kahel jalal ning ei tunne oma kehas mitte midagi (see näitab, et sinu füüsiline, vaimne, emotsionaalne ja psüühiline tervis on tasakaasalus väliskeskkonna mõjutustega elik sa oled terve), on kõik hästi.

Aga... pruugib vaid meie õnnetu heakorraga kõnnideedel  väheldasel jääkirmel ja kõrgkontsastatud saapas jalal kalduda õigelt kursilt kõrvale ja nüüd ma liipan mööda elamist, sest tänaseni praktiliselt olematu pahkluu annab ennast teravate valusööstudena tunda, on paistes ja sinakas...

Kurat võtaks.

Tule võlu

See on omamoodi hommikune purgatoorium - võtta tuhk tuleasemelt, panna paberid ja küte ning süüdata tikuga põlema. Nagu puhastaks iga hommik ennast teatud jahedusega ning seejärel alustaks lisavärskendust.

Tules on ju alati olnud mingi ürgne salapära. Oli see mitmete kümnete tuhandete aastate eest, kui inimene õppis seda soojendavat jõudu taltsutama. Enda kasuks panna tööle. Ning teada tule kontrolli alt väljumist..

Kui tihti oleme jäänud vaatama küünlaleeki, suunanud silmad lõkkesse ja jäänud mõtlikult oranzhide tulekeelte liikumist jälgima..

Hüpnotiseeriva võimuga võlu

Jäisest stuuporist välja

Imelikult unikaalse konstruktsiooniga inimesel on vaja väga väikest tõuget, et alustada sisemist mässu enda vastu.

Üks pilguheit peeglisse ja tõuseb küsimus - kas ma olen siis nii tahtetu, et üks mõneleheküljeline tekst pole teostatav?

Pisut enesesõimu, mõned kiitused ja nii ta läheb..

On võimalik ennast vaimselt jäätunud seestumisest välja raputada. Ja imelik, et see kordub igal sügisel. Ikka ja jälle, ikka ja jälle. 

Oktoobrilõpu deja vu

Kell kolm kuulsin ma tuttavalt tüütut sahinat kõrghoone aknalaudadel. Kiigates uulitsale - jah, sadas lund.

Oktoobri viimastel tundidel!!!

Ja ma tulin koju ja ma rookisin leheseguga kaetud lund terrassilt ja õuest ja tänavalt.

Pärast toimekat tundi ja korralikku kõhutäit tundsin ennast väljateenitult väsinuna ning otsustasin pisut pikutada.

Pojad, kelle koolivaheaeg on möödunud mõõduka mõnususega, läksid lumevõitlusesse - kelkudega, kinnastega, tunkedega, talvesaabastega, mida ma ei lootnud veel niipea pakkidest välja võtta.

Ja ohh seda deja vud, kui ma lõõgastunult unest ärkasin ja jälle käepärase, kuid mitte käemõnusa lumelabidaga vehkisin.

OKTOOBRIS!!! Kaks korda päevas!!!

Ja kolm kuud tagasi umbes samal ajal lösutasin ma Pirital. Päevitades, meres summides....

Oled sa kunagi joonud kohvi...

... sügiseses spaa välibasseinis?

Elamus, elamus, elamus.

Logelesin eile meesperega spaas - seda mõnu ja lõõgastust.

Vesi ja ujumine, saun ja sukeldumine, mullivaan ja isaga rääkimine, poistega võidu vees sumamine. Väga mõnus oli, mõnus, mõnus.

Kui kaugele minna lapse nimel

Enda jaoks olen selgeks mõelnud  - kui loodus poleks lapsi andnud, siis ei oleks ma nende saamise nimel pingutama hakanud.

Puhtalt minu  - ju siis pole geen piisavalt tugev, et paljuneda.

Aga munarakudoonoriks olemine, surrogaatlu, kehaväline viljastamine etc..

Iseenesest head asjad, kuid kui kaugele peab minema, et oma liha ja verd ilmale tuua?

Ok, minul vedas ja õnnestus  seni suhteliselt probleemivabad järeltulijad saada..

Olen siin hakanud mõtlema nende imeilusate kolmanda maailma beebide peale - Indias, Hiinas, Ladina-Ameerika riikides - kes nendele oleks valmis kodusoojust, ema paid ja isa kallistust pakkuma. Kui keeruline see oleks?

Sirvisin siin ühe India lastekoduga seotud internetilehte ja ... süda tõmbus valust lihtsalt spasmi. Need imeilusad lapsed, kes on korvides ja kastides jäetud treppidele ja tänavanurkadele...

Ema saanuks täna 58

Palju ma mäletan 21. oktoobrit? Ema sünnipäeva, kus vahel olid peo ettevalmistusteks kaasatud kõik majaelanikud - kes küpsetas kooki, kes segas salatit, kes abistas koristada.

Oujee. Isa pani valmis plaadid, lauad oli toidust lookas, lillesülemitega ema saabus töölt. Naabreid oli hoiatatud - pidu võis kesta varaste tundideni.

Kui rahvas oli piisavalt söönud ja joonud, läks tantsuks. Lood, mis toovad tänasel tunnil intensiivselt meelde vahel ülehüppamahakkava plaadimängijalt - isa toodud plaadid merereisidelt nt. Boney M  - http://www.youtube.com/watch?v=kvDMlk3kSYg

Või ema 40. sünnipäev, kui ta oma kaupluse avas, esimese näituse korraldas ning seal kaupluseruumides võimsa peo maha pidas (see ruum osales Kelgukoertes ühe kuriteopaigana).

Või ema 50. sünnipäev. Teletornis. Imeilusal sügispäeval. Hea toit, hea seltskond, head joogid, hea muusika, lõbus meeleolu....

Ja 54. sünnipäev, kui ema väsinud ning tuhmunud silmadega otsa vaatas ja minu tehtud kooki viisakalt püüdis süüa, sest näha oli - ta ei tahtnud mitte midagi, ainult magada. Ja kas ta ise ilmselt aimas siis, et see oli üks neid viimaseid....

Ohh.

Igatahes, ema - kus sa ka ei oleks -  siin me mõtleme iga päev su peale.

Irratsionaalsed mõtted VIII

Kes meist ei teaks "Jumalaema kirikut Pariisis"? Lugu ihast, himust, valest armumisest, inetust ja ilusast?

Aga ülla-ülla, kui keegi võtab Quasimodo ja Esmeralda ja Frollo loo kokku umbes selliselt, et sündis saatana värdjaks kutsutud KOZIMODO, kes röövis printsessi ja elas kuskil kloostris.....

Anna jumal kannatust selliste avalduste ees....