Nüüd on siis sedasi, et mina olen kipsiga pikali ja pean harjutama karkudel kõndimist. Ma püüdsin õena töötades alati ette kujutada, mis tunne on sõltuda kõrvalisest abist, aga tunnistan ausalt, et tegelt on see ikka ülitüütu. Hüva, elementaarsed protsessid suudan ise läbi viia, aga öise magamisega on lood jamad. Iga tunni tagant ärkvele, sest ma ei teagi - 7 kilone kips takistab ikka korralikult liigutamist.
 |
| Kastna hiiemägi |
Kuidas pagan, mul, ikka sedasi õnnestus mäenõlvalt alla sadada? Ja nagu neetud - parem jalg, millel ma kunagi rahvatantsus pahkluud nihestasin; siis soome keele eksamilt tulles ja trammile minnes kõnniteel kõhuli auto rataste ette kukkusin (seelik rebenes toona ikka päris üles välja ning mina, õnnetu, nuttev ja igati marrastustes isik liipasin takso peale, kus taksojuht küsis, kas pean politseisse minema, sest äkki on minu kallal vägivalda tarvitatud. Muigasin läbi pisarate ja ütlesin, et seda mitte); ja lõppeks kolm sügist tagasi esimese lumega Vabaduse väljakul nii haledalt kõnnitee vihmavoolurenni astudes, et järgmisel päeval oli jalg mesilashammustusena palliks paistetanud. Õnneks polnud tookord midagi muud vaja, kui Liotoni ja elastikut ning probleem paranes.
Kuni siis eilseni, millal mitmel korral ohumärgina kõlanud eelkukkumised ennast kahest kohast murdunud sääreluuks vormisid. Operatsioonivajadus selgub reedel. Nüüd ma siis pikutan ja kirjutan, kooberdan ringi, sest ei suuda lihtsalt selline abitu kanakene olla. Vahel teen karguvigureid ka.
Muuseas - kohanemisvõime on tõesti hämmastav, sest karkusid saab kasutada väga mitmekülgselt. Uste avamisel ja sulgemisel, serveerimislaua lähemale tõmbamisel ja kaugemale lükkamisel. Loomulikult ei puudu "Nukitsamehe" kuulus kargustseen (kus vanamees on pika kepi välja ajab ja iseloomulik häälitsus tuleb) ning mitmed veiderdused, kuid olgem ausad - karkudel kõndimine on vastik ning mulle ei meeldi abivajav olla.
Tõenäoliselt on aga nüüd mõnel nn põlisvaenlasel hea ja magus suutäis irvitamiseks. Et vaata nüüd seda b****i, paras talle, sai nüüd oma koletute tegude eest (kuigi ma ei tea, missugune on minu süü nt ühe eksfaktori ja tema perekonna ees; ühe endise koolikaaslase ees - need on teadaolevad "vaenutsejad").
Ühesõnaga eile oli ilus hommik ja me tahtsime poistega minna Paluküla hiiemäele. Ratastel ja puha. Palukülani ei jõudnud, küll aga Kastna hiiemäele, sinna kus asub see 12-haruline pärnapuu. Mingil põhjusel ei jätnud me rattaid kõrgendiku nõlvale, vaid ajasime rattad üles mäkke. Tiirutasime seal ringi, tegime nalja, mina rääkisin poistele, et kunagi oli seal olnud püha ohvrihiis, kus muinaseestlased käisid loodusele ande kinkimas, et viljasaak oleks hea, jahiõnn ära ei pöörduks ning naised terveid lapsi sünnitaks. Küsisin vanemalt pojalt rattaga alla minnes, et ehk peaks pisut laugjama serva leidma - ei saanud ju ratast lihtsalt lahti lasta, sest pole enda pedaalimasin. Vaevu sain seda öelda, kui ratas nihkus näpu vahelt ja mina püüdsin seda päästa. Oma luu hinnaga. Sest siis ma ülepeakaela nõlvalt alla sadasingi.
Valu võttis pisarad silma ning ülimalt külmavereliselt tegutsenud poisid hindasid olukorra ja kutsusid kohe abiväge. Poole tunni pärast olime papaga juba kohalikus haiglas ning tehti röntgen ja puha. Sain ühe poolnarkootilise valuvaigistuse, korraliku kipsi, peatäie nutta ja soovitusi, kuidas ma ei saa alati ennast nii pinges hoida ning olukorda kontrollida. Nüüd ma siis olengi siin. Sündmuskohast napilt 3 kilomeetri kaugusel, ühe korraliku kipsikolaka küljes kinni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar