Polaarpoiss

Vaatajana sõrmi Eesti filminduse pulsil hoides tuleb mul tõdeda, et meie režissöörid ja stsenaristid, näitlejad, grimmeerijad, helitehnikud, operaatorid ja üldse kogu see vahva summ ühe filmirulli jaoks, oskavad tööd teha. Midagi pole ette heita - mäng on usutav ja hingestatud; uus põlv noori näitlejaid oskab suurepäraselt esitada amoraalsust, seksuaalsust, emotsionaalsust, bipolaarsust etc.

Kõiges on olemas tunne ja tasakaal; mõte ja meel; tahe ja tõke; soov ja sund. Anu Auna debüüt väärib tunnustust, ta on asja hingega võtnud ning oskab inimest kujutada. Isegi pisut ekstreemseemas olukorras, kui seda tavaliselt  kohustuslikuks peetakse. 

Kõik tundub olevat justkui ok. Kuuled siin ja seal filminäinute arvamusi ning sellest kumavad positiivsed noodid. Aun on väga tubli, andekas ja osav, aga ikkagi ... alati on mõned agad, mis mind lihtsa naisena (samas üsna filmiteadlikuna) õige pisut painavad. 

Klišeelikkus, kuid annan aru, et tänapäevasel ajal on keeruline midagi kardinaalselt uut välja mõelda. Tegelaste hingeelu vastandlikkuse joonistamiseks oli filmimaastik õigesti valitud - Ülemiste raudteed (veider, et hingeliste kollosioonide kujutamiseks näivad kõik rööbasseadmed olevat suurepäraseks visuaalseks väljendusvõimaluseks - Tolstoist alates); vanad tehasehooned (minu meelest äärmiselt ameerikalik võte, olen seda näinud vähemalt kümnes erinevas filmis, kolmes nendest on kunstnikul/fotograafil stuudio vanasse tehasehoonesse ehitatud); kooruvate seinte, raudnaride ning plekknõudega hullumaja (et tõesti aru saada olukorra lootusetusest, kohe kerkis

silme ette "Changeling" Angelina Joliega peaosas); hubane lillepood (fotograafiks pürgiva Mattiase ema sissetulekuallikas, ilmselt vanaisalt päritud klaasverandaga, pisut lagunenud trepi, vana värava ja hiigpuhmasteks kasvanud põõsastega maja, kus siis Mattiase ema lillekimpe seab; emalik, hoolitsev ja murelik üksi poega kasvatanud, kuid nooremana siiski ilmselt seiklusaldis hipi); külm ja ultramoodne korter (otsekui vihuti viidates Hanna  kodujahedusele ja toetuse ning soojuse puudumisele). 

Lennusadamasse sissemurdmine; rannas šampuse joomine; noortepärane sünnipäevapidu; Mattiase sõbra bändiliikme vallatlemine Hannaga ja triibu tõmbamine; kanepi suitsetamine; filmi sissejuhatuses "tehniliselt korrektne, aga ilma hingeta" fotod, mis viivad uue ülesandeni teemaga "Lõksus"; sündmusteahelad, mille iga järgmine hetk on tegelikult etteaimatav. 

Kuni selleni välja, et otse loomulikult pidi Hannaga hullanud Ralf klaasidest läbi lennanuna saama sellise närvivigastuse, mis ei võimaldanud enam kitarri mängida.. Sõnaga tegelikult olen ma neid asju oma nüüdseks võrdlemisi pika ea jooksul erinevates filmides näinud, kuid sedasi segatuna andsid nad lõpuks siiski omaliku keeduse kokku küll. Pisut veniva ja pidevalt liiga suures plaanis, aga siiski hea keeduse.

Kusjuures ma vaatan, et Aun tabab inimlikkust päris hästi, kuigi liiga skemaatiliselt. Tõenäoliselt on võimalik tema järgmiste tööde puhul sama tunnustavalt noogutada, kui Laiuse, Karise jpt tegelaste puhul. Kusjuures on märgata kunagise juhendaja kätt - kerge sillartlikkus kerkis pinnale. Just nende filmilike ruumide kujutamisel (näiteks "Noorelt õpitud" koolimaja ja Porkuni hullumaja; mõne tegelase kõnnak etc)

Mõtlesin mitmel korral, et mis film see tegelikult ikkagi on? Kunstnikufilm? Teekonnalugu? Näidisõppetund valikutest tunne versus siht? Ühe armastuse lugu? 

Natuke seda ja natuke teist, aga minu meelest kõige enam makiavellistlik tahtefilm - peategelase suurim soov on pääseda õppima mainekasse fotograafiakooli ning olegem ausad - seda ta ka teeb. 

Vahendeid valimata. Jah, nooruse uudishimust ja armumisest natukene hullu tüdrukusse (see lainetes suudlemine ja liival rullimine - teate vaatajad, see on ainult filmis vahva, tegelikkuses on liivaterade ja vetikate sattumine absoluutselt igale poole ikka väga häiriv, isegi hammaste vahel krigisevad need mikrokivid) toovad kaasa ikka erakordselt palju ebameeldivusi, kuid kogemus rikastab ning näitab välja peategelase sihikindlust ning kirge valitud eriala suhtes - kaks omadust, mida on tegelikkuses vaja, et saavutada eesmärk. Kuigi teda hullumajas olles Hanna aitab (saadab fotod Berliini), näitavad filmi viimased hetked selgelt välja Mattiase kunstniku hinge - ta TAHAB kooli lõpetada. Vaatamata sellele, et tal on võimalus teha "elu pilt".

Hanna tegelane on muide üks väga värskendav karakter filminduses. Ei saaks öelda, et meil on naised filmides nö tapeedi rollis (Teele, Kõrboja Anna, "Keskearõõmude" naised; Ukuaru Minna, "Vallatute kurvide" kaksikud; "Mis juhtus Anderes Lapeteusega?" Reet ja Helmi; "Reigi õpetaja" Catharina Wycken; "Meeletu", näidendis nimekaim, filmis nimetu Tüdruk etc - kõik on väga värvikad ja iseloomulikud tegelaskujud), aga see bipolaarne neiu lisas vürtsi juurde küll - näiliselt manipuleeriv, impulsiivne, seksapiilile rõhuv pöörane piiga, kelle elukvaliteet kannatab tõsise psüühilise probleemi tõttu, on sisimas siiski hirmunud ja väga alalhoidlik ning omadega tõsiselt puntras piiga. 

Soovides meeletutes kogustes tähelepanu, mis saab tegelikult nii mõnelegi tegelasele saatuslikuks, oskab ta panna Mattiast suisa nii suure valiku ette - kas tema või eksam....

Olen suur filmihuviline, armastan nii välismasit kui kodumaist toodangut ning tõden alati mõnusalt, et tagastamatu ning tagasiteenimatu AEG sai kulutatud asjalikult. Suured tänud Luxfilmile, autorile, näitlejatele. Ootan huviga, missuguseid filme tulemas on.

_________________________________________________________________________________
*NB: fotod on veebipõhised

Suurkujusid kadestades

Rahvusvahelisel veredoonorluse päeval, mida tähistatakse Austria biokeemiku ja arstiteadlase, veregruppide ja polioviiruse avastaja Karl Landsteineri auks, tulevad pähe mõtted nendest suurtest meestest ja naistest, kes tõesti on panustanud midagi sellist maailma hüvangusse, et panustatu kasutegur paneb kadedusest ohkama. 

Kui vahva oleks olla see isik, kelle kohta öeldaks:"ruumi läks see ja see ning sealt ruumist astus välja SEE ja SEE"  Tõsiselt olen imetlenud Marie Curied; Newtonit; Descartesi, kuulsat väepealikku Garibaldit; kosmoloogiasse panuse andnud Galileo Galileid; õenduse suurkuju Nightingale ja kõiki neid teisi, kelle elud põimuvad ajalooannaalidega. 

Kuna mina selliste leebete ja pehmete valdade peal valitsen, siis silmapaitsvate avastustega ma maailma tõenäoliselt ei murra ka, aga lootust SUUREKS saada on alati, looming pakub kahtlemata suuri võimalusi ning mulle meeldib asjade juures see, et ma kõike tänast olen ISE saavutanud. (sest mitmete suurkujude seas on ikkagi massiliselt ka minu kolleege). Siit aga edasi.

Hiljuti oli üks põnev üritus. Minu kõige esimese diplomi omandamisest (vanamoelise nimega meditsiiniõde) möödus 20 aastat. 

Meil on olnud kokkutulek 10 ja 15 aastat pärast lõpetamist, aga ülla-üllana märkasin ma kunagiste kursakaaslaste juttudes palju vilksatamas sõnu 'üldse' ja 'ei mäleta' - nad ei viinud kuidagi juhtmeid õigesse seina, et me oelme kokku saanud. Mind ja minu eideetilist mälu küll (v aa nimede osas, aga vaatan, et mälu hakkab tagasi tulema ka selles vallas) - ma võisin isegi seda öelda, mis kellegi seal ja seal selgas ja jalgas oli olnud...

No hüva -  meenutasime vanu aegu, rääkisime lastest ja meestest, sai naljagi tehtud, sõime ja jõime, vahepeal muutusime teravaks, siis jälle leebusime  - ikkagi palju aastaid sai vehitud loengutesse ja praktikatele ja pittu ja tutvumisõhtutele.

Umbses ruumis ajas janutama ning ma kahtlustasin, et veiniklaasist rüüpab lisaks minule ka keegi. Riesling mekkis ja istus hästi. Kuskil juba pimenevas õhtus tekkis mõte Ennu ratast külastada, aga alalhoidlike perenaistena olime lauale  liigselt tellitud toidust endale valged toidukarbid nikerdanud ja sellega vist peole ei lähe (kuigi me kunagi E-ga kinos karbitäit restost tellitud pelmeene sõime)...

Nii saabusin ma siis pisut svipsus ja napsus koju ja heitsin magama, lootuses, et järgmine päev magan kenasti ja pikalt ennast välja, sest ikkagi ju puhkus ja puha. 

Ärkasin ma kolme tunni pärast ning asusin energiliselt tegutsema. Igatahes kui L helistas ja ütles, et toob pojad kuskil päeva peale koju, oli minul korraldatud külmik, tehtud toormoos, kasitud köök ja ennastki, sest ... terve ülejäänud päeva viibisid minu juures kõik enam-vähem ja suuremal või vähemal määral lähedased inimesed: tuli A (ta on Eestis ja väidetavalt minu pärast), tuli sõber-kolleeg L-L ja siis tuli minu L ja pojad ka ja me istusime ja naersime ja olime rõõmsad ja õnnelikud ja üldse kujunes sellest kõigest üks vahva päev, kui ma kenas pohmeluses (päike liiga ere) toredatest inimestest ümbritsetuna tundisin ennast suurkujuna - tõesti, varsti võib avaneda hetk, kus ma adun, et ma olen vanemateta, kuid mul on väga vahvad sõbrad ja ma loodan, et see jääbki nii. Ning nende armastusest ümbritsetuna ei ole ma nii ripakil-sorakil, kui ematuna elades...

Aga tegelikkuses oleme me kõik suurkujud, kui tühised ja pinnapealsed meie elud-olud ja tegemised ka ei tunduks.

Marc Chagallist

Tänan siiralt ja südamest oma ema, kes mind kunagi varakult lugema õpetas ja tänan elu kõige enam muutnud teose - Heljo Männi "Karuaabitsa" - eest.

Lugemisega avanev maailm on ikka märkimisväärselt põnev. Ei ole veel elus sinnamaale jõudnud, et saaks reisida (kuigi tihti jääb mulje, et reisitakse reisimise pärast, mitte seetõttu, et saaks oma ilmapilti avardada - küsitavad on vahel varbaselfid bassu äärest), kuid püüan endal ja poegadel seda kompenseerida heade, tõeliselt heade raaamatute lugemisega (ning sekka ka muuseumides ja näitustel ja teatris käimistega) ja tõeliselt heade dokumentaalide vaatamisega.

Olen avastanud, et mul on teatud nõrkus biograafiate suhtes (miks ma neid muidu ise koostan ;) ) ja eriliselt vaimustun kunstnike elulugudest (aga sellest ma olen siin ka juba varasemaltki rääkinud).

Hiljuti puutus näppu juudi päritolu Vene-Prantsuse kunstniku Marc Chagalli elulooraamat ja noh - ikka vägev oli küll. Õigemini on iga leht omamoodi avastamist väärt. Olen lugenud mitmete Mesipuuga seotud, 20. sajandi alguse prantsuse ja saksa kunstnike elulugusid ja vohminud unetuse vastu juutuubist saadavaid vesteid.

Kõik see arenev ja uusi suundi pakkuv 'kunstniku mina' välja töötamine - oehh, miks küll loodus minule kunstniku geene ei jaganud....

Kujutan ette neid toona agulilaadseid Pariisi tänavaid, vaesust, nälga, loomepalanguid, eneseteostamise vajadust. Tundub ikka pisut teisem teema, kui pea alaspidi stripiposti küljes rippuda või lakkamatult treeninguid teha.

Lõuend, pintsel, värvid, motiivid, detailid. Nägemuse maalimine, tegevuse tunnetamine, visionäärsus. Elu tunnetamine ja elu vahendamine kunsti kaudu.

Sellega meenub kunagine ja väga äge tüli E-ga, kes väitis, et maale ja raamatuid ja helipalasid ja skulptuure etc pole üldse vaja, et need olevat liigsed ja ebaolulised asjad. Ometigi mõtlen ma toonaste sõnade peale (mäletan, et vihastasin ja tormasin keset ööd Raasikult välja, E mulle järele ja palus, et ma öösel sealt kuhugi ei läheks, ta ju armastavat mind ning ei tahtnud solvata. My ass!) teatud nõutusega - veider, et ajalugu mäletab mitmeidki suuri kunstnikke, aga kas ta .. noh... ee.. ahh, pole tähtis.

Sõnaga - see valgevenelane paelus mind oma elulooga. Lisaks sellele, et ta nägi aja lugu, ta ka tegi ajalugu... 97 aaastat on ikka piisavalt pikk aeg, et midagi näha, teha, tunda, suuta, saada, anda, võtta, panna ja teostada..

Kadestan selliseid inimesi, siirast südamest. Kunsti enda suhtes - natukene psühhodeeniline see ju on, aga arvestades tema fovistlikku* ja kubistlikku** stiili, siis võrdlemisi arusaadav, mis ja miks.

Janunen saadavate teadmiste järele. 

Mõistan nüüd veelgi paremini Prometi ""Püha kunsti jüngrite" dilemmasid, adun Kallase "Niguliste" Toomase kreedosid ja mõistan Salvador Dali eksentrilist hüüatust "Mida geniaalset ma täna loon!".

Kummardan Suurele Kunstile (tegelikult on raamat alles poolik, aga elamusi pakkus ta esimesest leheküljest alates)

______________________________________________________

*Fovismile pani alguse Henri Matisse'i ümber kogunenud mõttekaaslastest kunstnike grupp, mille esimene ühisnäitus toimus 1905. aasta Pariisi Sügissalongis. Nime võlgnevad foovid kunstikriitik Louis Vauxcelles'i märkusele, kes arvas end olevat nende teoste keskel kui "metsikute loomade seas" (parmi les fauves)[2].

Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest.

Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks.

Foovid püsisid suhteliselt ühtsena 1907. aastani, mil enamik senistest liikmetest haarasid kinni uutest väljakutsetest ja läksid edasi teist teed.

Foove peetakse ekspressionismi eelkäijateks, kuid näiteks Georges Braque pöördus hoopis kubistliku stiili poole.

**Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque'i töid 1908. aastal väljendiga bizarreries cubiques (kuubilised veidrused).

Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju (muusikainstrumendid, natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena (kuup, silinder jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena (kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist).

(vikipeedia.ee) 

 - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

NB!: Fotod on võetud veebist

Mida tööandja soovib?

 Olen oma töö ja selle andjaga mõõdukalt rahul, ei virise, ei urise, ei nurise. Kuid sattusin lugema ühte oma kunagist postitust perekool.ee-s ning avastasin sealt mõndagi põnevat. Et olen summeerinud tööandja ootused ühte postitusesse ning põhimõtteliselt lähtub see ühest kunagi kuuldud väljendist: "N***n, nõelun, s***n, sõelun, keevitan, teen sepatööd."

Üldjoontes tahavad tööandjad midagi taolist:

*Supermega välimus

*Vanus 25-45 (äärmine piir)

*Kolmekordne MA täiesti erinevatel aladel – hea oleks, kui kombineerituna oleksid juura+majandus+IT või filoloogia+IT+kommunikatsioon või juura+filoloogia+IT. Igatahes soovituslikult inimene, kellel on ikka väga mitmes vallas spetsiifilised oskused

*Üksik inimene, hea, kui oleks orb, kes ei soovi mitte kunagi lapsi saada – muidu on töötajal äkki perekond, vananevad vanemad või jumala eest seda õudu – lapsed!!! Äkki on tal koguni mingid perekondlikud kohustused ja traditsioonid. Nt pidada pühi, sünnipäevi, käia kultuuriüritustel.

*Töötajal peab olema autojuhiluba ning nähtamatu kütusega sõitev väga hea masin

*Töötaja peab olema valmis 24/7 tööl olema/käima ning nurisemata võtma lisaülesandeid

*Palk – 320 eurot (sellest madalamat lihtsalt pole hetkel võimalik maksta, kuid paremal juhul, kui töötajale kompenseeritakse töö 10% -allahindlusega tööandja tuttavatest firmadest osutatavate teenustega)

*Töötaja peab olema võimeline rääkima vene, inglise, saksa, soome ja igaks juhuks ka ühte eksootilisemat keelt. Ja mitte lihtsalt rääkima, vaid valdama. Ja võimeline tõlkima vajadusel mõlemasuunaliselt.

*Olema kreatiivne, produktiivne ja absoluutselt väsimatu.

*Lõunapausi mitte pidama ning omama treenitud (loe kuni kümme tundi suuteline kannatama wc-sse minekut) põit.

*Suvel peaks töötaja saama puhkust äärmisel vajadusel ja sedagi ühe pika nädalavahetuse.

*Valdama arvutit kinnisilmi ja tõrgeteta.

*Nõustuma iga lisaülesandega, sest see võib osutuda äärmiselt hädavajalikuks tõenäolisele edutamisele tulevikus, kui tööandja lähisugulasring ei soovi juhtivatele positsioonidele asuda.

*Ei tohi mingil juhul avaldada omi mõtteid, kuid peab olema suuteline arenemisvõimelises (NB!! mitte arenevas, vaid just arenemisvõimelises, märkides potentsiaalse kui sellise, mitte progressi kui sellise) meeskonnas tiimitööks.

*Olema pädev ja kompetentne 10 erineval alal (lisaks olemasolevatele haridustele)

Etc, etc, etc

Kõikidele kaimudele ja 'Sirly' vormidele - head nimepäeva!

Enesele ei sobiks ilmselt õnne soovida, kuid nimepäev on ka üpris oluline asi inimese jaoks, sest me ju hakkame üpris ruttu korduvalt kuuldavale ja emapoolse naeratuse saatel lausutava häälikukombinatsiooni poole koogama. 

Ja ema pidi võitlema mu nime välja, sest talle ei tahetud lubada sellist võõrapärast nimevormi - ikkagi oli ju vene aeg ja ohh seda hädakest, eks?

Etümoloogiliselt on asi vist sedasi:

English place name form Old English scīr ‎(“county”) + lēah ‎(“meadow”). More at shire, leigh.

Et otseselt tõlkides annab vaste maakonna luht...

Aga eks guuglit oskab igaüks kasutada ja leida, mida vaja.

Olgu siis Sirlydel tänasel lastekaitsepäeval ohtralt mõnu ja rrohkelt rõõmu.

Mina pean eksamitöid parandama ses lõõskavas suves, mis näib olevat kestnud juba terve kuu...

"/.../natukene otra ka!"

 Eakaaslased mäletavad kindlasti vendade Grimmide vahvat muinasjuttu ja sellepõhist multifilmi "Võlupotike", kus üks neiu saab endale imelise, käsu peale maitsvat putru keeta mistahes viljast või annist üldse. Potike satub inhe, ahne, pahura ja ebameeldiva kaupmehe kätte, kes ei tea, kuidas potikese tööd lõpetada ja lõpuks on linn üle ujutatud (lisaks on minu meelest selles multikas viited Erasmusele Rotterdamist - mees, kes loeb raamatut süvenenult ja kõnnib pudrujõel ega märka ümbritsevat ning Don Quiotele - rüütel, kes hobuse seljas kelgib imeliste maitsetega pudru vallas). Milleks nostalgitseda? Tuleb selgeks teha, kus on point (muide üks lemmikumaid reklaame läbi aegade). Multika lõpus saabub linnaväravate juurde mees viljakoormaga, kes koputab väravatele ning ütleb, et tal on vilja. Kui õigesti mäletan, siis vist väravavahi küsimuse peale vastab: "Mul on kaera, nisu ja natukene otra ka." Ja vot just see oder on tänase sissekande isand ja emand. Suure sahtlikoristuse aktsiooni käigus leidsin mitmeid pakikesi seemnetega. Eelmisel aastal sain mingilt laadalt mingi ajakirjaga päris palju seemneid, mida ma ei osanud kuidagi kasutada. Nüüd aga tekkis mõtte, et värskelt mullatatud ja kanakakatatud mittemurumaale võiks panna seemned mulda.
Rabarberite vahele tegin mõned sirged read ja poetasin pihust "natukene otra ka". Jah, otra, ei lugenud valesti. Oma linnaaia maalapile külvasin vahelduseks kõrvitsa ja päevalille, rukkola ning veel mingi asja juurde teravilja, seda kõige tavalisemat.
Oder ehk harilik oder (Hordeum vulgare) on kõrreliste sugukonda odraliste perekonda kuuluv teravili.Harilik oder on kultuurtaim, mis on külvipinnalt (541 tuhat km²) maailmas nisu, maisi ja riisi järel neljandal kohal.
Olen alati arvanud, et kirjanikele on teatud ekstravagantsus lubatud. Ja tean ka seda, et mind vaadatakse alati natuke rohkem või natuke vähem veidralt. Alati peaks minuga kaasnema midagi, mida tavaliselt inimestega väga tihti kaasne - kaksikute üksikema, ebaõnnestunud kihlus, surmahirm, veider kohting (nii ühe raamatujagu jutustusi tegelikkuses), masendavalt banaalne õnnetus, pikad load või hambaarstil teadvuse kaotamine, sest kaks tuimestavat süsti ei toiminud ja suruti kolmas ka juurde; muidu igati töötav tehnika lakkab minu juuresolekul oma eksisteerimise ja reeglina väikese plahvatusega vms....
Sõnaga - tahtmatu jampsikorjaja, kelle tegelikult küll mitte alati positiivsed, kuid siiski auditooriumi tunnetamisel õiges sõnakasutuses võrdlemisi koomilised argiaskeldused toovad enamasti kellelegi (vahel endale muidugi ka) muige näole. Selle suve märksõnadeks ongi ilmselt see ordakülv. Vaatab, kas saab teravilja kasvatamises siis tõesti kätt proovitud. Porgand, hernes, kurk, tomat, paprika, basiilik, till, sibul, kõrvits, päevalill, petersell, rabarber, punane sõtar, õun - need on kõik vähemalt korra minu maa mullast võrsunud, nüüd siis ootan odrasaaki.
________________________________________________________________________
*NB: fotod on veebist

Kes on tõveteisik?

Ei saa mina tervishoiust üle ega ümber, see valdkond sõidab minu sisse, ellu, toimingutesse äärmise tõsidusega, pidevalt, ikka ja jälle, aina ja üha, tõsiselt ja tõsiemaltki veel.

Möödunud aasta oli kirjanduses märksõnaks "Kirjandus ja haigus" ning Tammsaare muuseumi direktriss, kooliõde ja kraadi  võrra kangem naine, tegi  mulle ettepaneku käsitleda tervise ja haiguse seoseid  mullu novembris toimunud sügiskonverentsil. 
Iseenesest on mulle alati meeldinud esineda ning ning nüüd sain ma tõesti ristata KÕIK haridused üheks mitmeti vestlusi tekitanud ja äärmiselt mõnusalt veedetud tunniks. 

Eile said intellektuaalselt võrdsed kursusekaaslased kokku (pea kõik, kes me erinevates seminarides ühise mehena higistasime ja vaimule tarkust peale surusime) ja tuli ka teemast juttu. Mõtlesin, et peaksin oma esitluse ikkagi üles pistma ja näitma, mis või kes ja kuidas ja miks on ja peab olema. Mitmed tuttavad ja erialakaaslased ei jõudnud konverentsile, kuid...siin ta on 

Kas seksuaalsus on ürginstinkt või mitte?

Voodielu on tegelikult isiklik ja intiimne ning teistel pole sinna asja oma arvamust puistama asuda, aga mitmel korral on tulnud erinevates foorumites jutuks seksi kvaliteet ning need arvamused ja kommentaarid, mida silm loeb, panevad küll mõtlema, et kas inimesed jätsid millaski bioloogia ning inimeseõpetuse tundides käimata. 

Seks on vahend sigimiseks ja paljunemiseks, seda teab amööb ka. Ok, amööb ei tea, aga omal tasandil ta aimab pooldumise tagamaid. Olen alati olnud arvamisel, et eluslooduses on raku tasandil meile ikka paljud asjad sisse kodeeritud  - hingata selleks, et oleks organismis värsket hapnikku, muidu sured sisuliselt kohe; toituda, kuna rakud vajavad ehitusmaterjali ning on mitmeid protsesse, mis otseselt või kaudselt vajavad välispidist manustamist võimalikult mitmekülgsel viisil. 

Ning  liigi püsima jäämiseks on vaja sugutuda (õudne sõna, aga siinkohal üsna ainuõige sisuga). 

Põgusalt mahuka ajaloo jooksul on seksi osatähtsus võtnud mitmeid veidraid ja vähem veidraid vorme, kuid ometigi on läbi aegade olnud ühendavaid jooni -  loomulikkus, looduslikkus, loomalikkus.

Pärast II ms, kui maailm vajas uusi inimesi, muutus tõenäoliselt ka seksuaalsuse käsitlus kui selline ning pärast  hormonaalsete RVV-de masstoodangusse saabumist teisenes seks hullunud vabameelsuseks. 

Süvenedes üha ja üha ning haarates endasse ka kõikvõimaliku meedia kõikvõimalikud võtted. Asjades nähakse seksikuse ja müüdavuse/pandavuse märke ning sõnaga - inimkond on muutunud üheks suureks rahvaste orgiaks, kus miski pole enam tabu, kõik on lubatud, kõike tohib ja kõike peabki tegema. Sest nii on vabameelne ning muidu oled konservatiivne. 

Tänu sellele suureneb inimestel muidugi ka võrdlusmoment - see on selline ning too oli ikka parem ning üldse, see oskab ja too ei oska.

Mitmes foorumis on olnud kekusid, kes teatavad, kuidas naine käes sulab ning on vulkaanilises tipus nii 30 minutit järjest. Ha-ha-ha.

Öeldakse, et kogemus õpetab. Jah, vahest ta lihvib ja parendab, kuid kedagi heaks ta kindlasti ei tee. Seksuaalsus on üks baasidest, üks ürgsematest kaasasündninud instinktidest.
See ka töötab või ei tööta. Lihtsalt nii ongi. Ja pole võimalik, et sa oled alguses väga koba, kuid aja jooksul saab sinust tõeline meister. Kaldun arvama, et see on nii nagu üldse iga andega. 

Oskad laulda ja pead viisi, suurepärane ning nüüd lihvid juurde ja oled vapustav. 

Oskad kujutada maailma ning haarad pliiatseid, joonistad selle üles ning kui saad juurde õiget õpet - saad kunstnikuks. Ehk et nähtuse juured on meis juba sees olemas ning selle väljumisel on aru saada, kas ja mis ja kudias see miski veres olev, loodusest  kaasaantu (arvan, et ürginimestest ka märkas üks, et kuule see võsajünger ju oskab palju paremini söe ja kitseverega pilte maalida, ma jällegi oskan jube täpselt teravaks ihutud otsaga mammutile pihta anda ning too sell seal vist tunnetab kuidagi neid vihmahoogusid ja küttimisperioode ette, sest miks muidu ta jahitantsu jälle tantsib). 

Sõnaga ürganne, mis meis kõigis peidus, on mõnes siiski elavamalt olemas ning see väljendub osavusena juba esimestel proovimistel (nii nagu minul kirjutamine nii 7-aastaselt juba välja tuli) ja kui kaks instinktiivset ürgannet põkkuvad...

Mäletan kohtumist sepaga. Seda müstiliselt ja plahavtuslikult mõjunud sekundipõhist tõmmet, mis meid pooleks aastaks.. ma ei teagi mis lummusesse haaras. Toona mõtlesin, et meie ürgisinstinktid olid täiesti ühel lainepikkusel ning juhenduseta oli selge, mida, milleks, kuidas ja kas on vaja. 

Seksuaalsus on minu meelest ürgne ja kaasasündinud omadus, miski, mis töötab õige inimesega eriliselt hästi. 

_______________________________________

*NB!: kõik pildid on internetiavarustest, autor pole, kasutan teiste inimeste materjale

Mutrivõti nr 7 e lastetubade puudulikkusest

Hahahaha, mis on ühist mutrivõtmel nr seitse ja lastetubadel?

Ühist on nii, et mutrivõti nr 7 (kui see ikka olemas on) ei sobi kõikidele asjadele keeramiseks ja muterdamiseks, nagu ei kõlba lastetuppa kasvatama iga inimene. No mõnel lihtsalt pole seda soont, et enda sees arenenud inimolevusest väärikas kodanik kasvaks. 

Mis paneb õpilase teiselt õpilaselt mütsi ära võtma ja siis koolimaja esiukse katusele seda viskama? Mis paneb õpilase hullu moodi ropendama, õpetajale vastu haukuma, tunnis lobisema, minimaalselt keskuenduma etc, etc, etc. Igavus? Õpetaja oskamatus distsipliini tagada? Sest olgem ausad, kuitahes moodsaks õppemeetodid lõimitult, põimitult, ühendatult, väljundi-ja sisendipõhiselt ka toimima ei peaks, inimene on individuaalne olevus ning vajab keskendumiseks tasast ümbrust, vaikust ning rahu, et näha kõiki seoseid ja luua enda jaoks süsteeme.

Miks peaks üldjoontes tegelema üleüldse mingisugustegi ühist rütmi nõudvate tegevuste ja ühiselt mõistetavate kehtestuste tagamisega? Sest muidu oleks see hullunud mass totaalses kaoses ning nad ei suudaks midagigi kuidagigi miskitki moodi teha.

Aga kust saab laps selle teabe, et ühiskonnas on tegelikult üpris kindlad reeglid, mida järgitakse enda ohutuse, teiste turvalisuse ja inimliku arvestuse pärast? 

Õige vastus - kodunt. Vanemad õpetavad selle lapsele selgeks. Lihtsalt ja asjalikult kehtestatud normid ja nõuded, mida inimkonnas usinasti täidetakse. Sest see lihtsalt on nii. Kes on esimene autoriteet, turvapadi, süli ja selgitaja? Õige vastus - lapsevanem. Tema annab lapsele kätte tööriistad, olgu selleks siis nt mutrivõti 

Aga see on mündi üks külg, sest milline ta on, see lapsevanem? Töötav ja veidi edukultusest haaratud isik, kes peab saama enam-vähem kaks korda aastas reisimas käia, sest muidu pole sa ikkagi väärikas elanik. Su lapsel peab olema nutiseada, milles ta peab olema 24/7 (kõrvalt vaadates ei tee õpilased seal seadmes küll mitte midagi - loevad meile, istuvad FB-s, guuglis ka. Sellega lugulaul päädib). 
Su laps teab täpselt, kus asub teater Estonia - Solarise kõrval. Sa oskad nimetada kõik Mercedesega seotud margid ja värgid, sõidad selle autoga, kuid oma pidevalt arvutis istuva lapse kohustusliku kirjanduse juures (teada antud pool aastat tagasi, et teos tuleb läbi lugeda) sa ütled, et raamatud on kallid ja neid ei saa üldse kätte, sest kooliraamatukogus polnud (muidu sa guugeldad õpetaja FB kontot küll ja teed järeldusi, aga estrisse minna ei oska...). 
Levinud on ka arvamus, et õpetaja töötab lapsevanemale vastu, sest kutsub sinu nii 20 märkust saanud last korrale, tõmbab liistule ja siis sa mossitad, sest  - õpetaja tegi ilmselgelt sinu marakratile liiga, eksole? 

Tema ei tea midagi, sest ta on loll, sest töötab koolis, mitte ei tööta ettevõtjana nagu sina, sest sa oled ju oluliselt ägedam (Üks lapsevanem on konkreetselt öelnud, et tema oma last küll mingiks riigiorjaks ei lase, teenigu pappi endale, mitte teistele, sest riigitöö on mõttetu. Minu küsiva kulmukergituse peale ta vakatas ja ütles siis pominal, et noh õpetaja on nagu ikka auväärne tegevus, aga õpetajaid on ka erinevaid)

Lugemine - mõttetu. 

Teater, näitused, muuseumid - mõttetu. Milleks, need ei anna ju lapsele midagi. Hüva, see viimane on ehk pisut utreeritud, aga põhimõtteliselt on asi üsna sagedasti sedamoodi. 
Koolitööd ja tegemised (tegelikult iseseisvad tööd, mis annavad lapsele oskuse teatmeteoseid kasutada, käeliselt ennast arendada etc) on teisejärgulised, sest laps käib ju trennis ja see on väga-väga tähtis ning pärast trenni on laps väsinud ning ei jõuagi asju teha. See, et laps läheb varem magama ning ärkab tunni võrra enne õiget aega ja jõuab värskelt ning puhanult ära õppida - selle peale ilmselt polegi võimalik tulla. Samuti selle peale, et oi-oi-oi, laupäeval vaataks üle, mis on nädala peale antud teha (no näiteks mõned esitlused, ettekanded, plakatid, laulud vms), see nõuab juba ülimat ajaplaneerimisoskust.
Lisaks protestid sa hinnete pärast, sest ega ometi pole ju aineõpetaja pädev sinu lapse teadmisi hindama  (selle vältimiseks arvutan ma tavaliselt suuremates töödes välja soorituse protsentides ja kirjutan paberile ka - nii väldin ma kollosioone teemal, kuidas ma tema lapse vaimseid võimeid ei hinda õigesti).
Lisaks oskab sinu laps suurepäraselt süüdistada - ega mina ju ei teinud, ma polnud juures ega tea midagi, tema alustas. Selle asemel, et su laps võtaks õppust, sa kirjutad lohepikkuseid ja süüdistavaid meile, sest õpetaja on ebaõiglane ning oo õudust - juhib tähelepanu ka sinu enda tegemata jätmistele (ega pedagoogid ju pole lapsi varem näinud ja ei tea midagi nt käitumismustritest, lapse arengust. Me lihtsalt oleskleme ja teeme oma päevi parajaks ning ei tea mitte midagi - polkovniku lese sündroom on ka siin täiesti olemas).
Kui su laps saab halva hinde, siis loomulikult ei tule temal probleemiga tegeleda, vaid ikka õpetajal. Õnneks on enamik minu käealuseid õppureid jaganud ammu ära, et kui tema tunneb huvi, siis annan võimaluse, kui mitte, siis võimalust ei tule. Aga kas sa oled kunagi küsinud, miks ja kuidas ja kellele laps haridust omandab? Minule? (kolm haridust ette näidata) Sinule endale? (tõenäoliselt on sul mingi haridus olemas, mille põhjal sa ju ometigi oma igapäevast leiba ja leivakõrvast teenid) Või ikkagi - lapsele endale? Põhikooli sammud määravad ära kogu sinu ülejäänud elu ja see pole koht, kus oleks võimalik midagi teisiti arvata - seadusest tulenevalt....
Muidugi ei tasu nüüd lugejal tunda ennast puudutatuna, sest see on siinpuhul koondpilt, kokkuvõte, mitmekülgset äratundmist pakkuv võimalus tõmmata enesega paralleele, suhestuda kirjutatuga. 

Sest tegelikult on enamik lapsi ju vahvad ja põnevad isiksused, kellel on selgelt eristunud individuaalsed oskused ja omadused, iseloom, tujud ja meeleolud, tugevad küljed ja nõrgad nurgad. Kuid jääb nagu puudu sellest vanemlikust selgitustööst, mis peaks olema koostöös koolis antavaga. 
Lastetoa esimene juhendaja - ma ei ole sinu vaenlane, ma olen sinu koostööpartner, kuid see koostöö peab tõesti kahepooleslt sujuma. Mina õpetan ja SINA kasvatad.
Sest muidu on tõesti nii, et mutrivõtmega klaasi ei lõika, kirvega kurge ei püüa ja sõelaga tuld ei kustuta.  

"Perekonnavaled"

Vanameister on vanameister ja kogemus loeb ikka kah midagi, sest elu ise on õpetanud siit ja sealt asju ning neid ka kõikidele arusaadavas keeles esitama. 

Nii stsenaristi kui režissöörina ülesastuva Valentin Kuigi ja režissööri ja operaatorina tegutsenud Manfred Vainokivi juhendamisel on valminud midagi, mis tõepoolest sisaldab lugu ja sisuliselt eestlastele üsnagi omast intriigi.

Loo tegelasteks on muusikutest hõimlased - võimu ja suhetega hiilanud dirigendist pereisa; endine primadonnast nüüdseks napsulembene laulmisõpetaja ema ja ämm, üksteisest kaugenenud peretütar ja tema abikaasa, kes mõlemad mängivad isa ja äia juhendamise all olevas orkestris puhkpille. Pankrotieelse (?) orkestri järjekordses proovis aga kukub perepea kokku ning saab kõnekeskust halvava insuldi (muide - kui inimene ei saa rääkida, siis ei saa ka tegelikkuses nii hästi paremat kätt kasutada, rääkimata piibu toppimisest, aga see selleks). 

Haiglas kritseldab perepea väimeest saladusele vannutades mõned asjaolud ning selgub, et kõik need aastad on perepeal olnud kõrvalsuhe, mille tulemusena sündinud tütar studeerib Inglismaal näitlemist. Perepeal on kanaarilindudega korter, mille eest hoolitsemisel Paul väimeest appi palub.

Äiapapat haiglas vaatamas käies aga kohtab väimees äia lahkunud palatikaaslase tütart, kes palub muusikaga tegelevat Egonit matustele mängima. Isalt päranduseks saadud antiigipoes on aga silmapilk aru saada, et Egoni ja isa kaotanud naise vahel sünnib midagi ning nende kohtumispaigaks saab äia salakorter. Egon paistab üle võtvat nii äia juhitud orkestri kui ka äia varjuelu, millest seni teadis ilmselt midagi orkestri noodikorrastaja. Võisin filmist valesti aru, kuid mulle jäi mulje, et peretütar ja isakaotanu olid samaaegselt beebiootel.

Film oli täpselt nii keeruline ja kärglik nagu enamike inimeste elu tänapäevalgi. Mulle istuvad tohutult eluloofilmid, tõestisündinud lugude põhjal valminud filmid ja just sellised, loolised filmid. 

Näitlejad oli naturaalsed ja mõjusid usutavalt, kõik rekvisiidid siiski mitte ( tilk ei tilgu meetrikõrgusel maast etc), aga mulle meeldis LUGU, selline, millega on võimalik ennast suhestada mitme põlvkonna kaudu. Kahju ainult, et nii lühikeseks jäi.

Igatahes tõestas Tuisk taas, et ta on üks parimaid filminäitlejaid (mul pole kahjuks väga olnud õnne teda lavalaudadel näha) - orgaaniline ja noh.. ta hääles on seda jõudu, mis minule meeldib...

Tänud, härrased filmimehed, te olete mõlemad osanud head alusmaterjali koostada ja seda ka üles võtta. Jään huviga edaspidist ootama. 

Misantroobi vaatlus

Nii, nii. Sai taas teatris käidud. Pisut klassikat hinge alla kahmatud. 

Klassitsismi ajastu suurautori komöödia (kuigi nii väga palju nalja seal otseselt polnud, mõned seigad siiski). Moliere ja "Misantroop" 27. lennu bakalaureuselavastus. Noor veri laudadel esitamas.

Kõigepealt peaks rangelt meelde tuletama, kes või mis on mainitet autoriga seoses: Molière [molje:r] (õieti Jean-Baptiste Poquelin; 1622–73),  prantslasest näitekirjanik ja näitleja, prantsuse karakterkomöödia rajaja, realistliku mängustiili ja ansambliteatri algataja. 

Moliere polevat sõna selle otseses tähenduses kirjanik, tema lihtsalt oli mees, kes mugandas teatrit ja tekste sinna juurde ning tekitas inimlikud tegelased, vaatles mängurite tavalist poolt, tükkis tema pahede ja positiivsete joontega. 

Etenduseski selguvad tegelaste põhiomadused rohkemgi kui ruttu - närviliselt ja trotslikult (veidi tegelikult 3-aastase lapse jonniga sarnanevalt) 'tõtt ja ainult tõtt ning mitte midagi peale tõe' rääkiv Alceste on lihtne ja armunud mees. Oma veendunud ühekülgsuses on ta armunud kaunisse ja noorde leske, kellel on austajateladu uksest ja aknast sisse tulemas. Alcestet ajab marru salongi piiratus, klatš ja tühisus, kuid tema armsamas on just need jooned olemas. Lõpuks, kui kõik segadused klaaruvad, jäävad kakss mutrud südamega inimest erinevas suunas elusid tallama.

See on selline lühikene sissevaade näidendi sissu.

Hoopis põnevam oli näitlejatepoolne käsitlus ja lavastaja nägemus asjast. Tegemist oli ühe kursusetööga, seal aga võiksid olla kõikidel õppuritel rollid olemas. Lavakõnetundidest kasvanud näidendis oli omamoodi põnev jälgida, kuidas peategelasi oli suisa neli erinevat näitlejat esitamas ning võluvat Celimenet kehastas kolm erinevat inimest. Igaüks lisas neist lisas rollilahendusele mingi omalaadse nüansi, kuid kahe naise puhul lõi pinnale teatav anulamblikkus (pr Lamp on juhendaja ning ka lavastaja). Noor Nüganen mõjus oma erakordselt heliseva naeruga kõige usutavamalt - üllatusega tõdesin, et ma olen tema ema näinud lavalaudadel mängimas enam-vähem samas vanuses (ütle nüüd, et aeg pole kiiresti kulgenud) ja kui silmad korraks kinni panna, siis hääl oli enam-vähem sama. 

Aga ma mitte ei saa aru, kas see on seotud Draamateatri väikese saaliga või minu langenud kuulmisega, aga osad näitlejate hääled on kuidagi ...eeee... ma ei teagi nõrgad ja peahäälsed. Seda ma olen mitmel korral tähele pannud. Juba "Kõik on täis" vaatamisel ja kuulamisel. 

Aga hüva. Noortest näitlejatest oli selgelt näha, et asi läheb neile korda. Et tuleb MÄNGIDA, MÄNGIDA!!! Ükski tegelane ei tõtanud kehastuma ülejala (mida olen perioodiliselt täheldanud Draamas - näitleja justkui vaataks enne etendust kella ning tõdeks, et neetud, ma pean minema ja selle loo maha mängima) ning tehti oma tegevusi tõesti hingega. 

Kostüümid olid huvitavad - neutraalsetes hallides toonides enamikel kõrvaltegelastel, üleni mustas meespeategelasel ning valge-musta kombinatsioonis naispeategelasel. Tegelikult see mõjus visuaalselt üsna tõhusalt, sest tähelepanurõhk oli tõesti sisul ja tekstil, mitte näitlejate välimusel (see kursus muide oskab päris asjalikult väga nappide vahenditega luua pildikeele ning seda tõepäraselt ka maha mängida, olemata sealjuures kuidagi kunstlikud)

Kuid tunnistan kahte asja - "Misantroopi" tuleb vaadata puhanud peaga, mitte pärast pikka ja kurnavat tööpäeva ning - ainult ja ainult luulekeelset teksti on kaunis tülikas jälgida. Moliere muidugi ei teadnud, et see asi moest välja võib minna, aga kaks ja poolt tundi riimitud kõnet kuulata on tegelikult enam kui küll. 

Gümnasiste jälgides oli näha peidetud haigutusi, kuid vahel ka siiski muigamist. Kuna nendel tuleb asjast teha lugemisarvustus, siis saab näha, kuidas noorsugu asjale reageeris.

Aga hea oli näha traditsioonilist teatrit, klassikalist tükki, huvitavat lahendust. Loodan, et nii mõnelegi noorele näitlejale löövad õitsele kõik teed. 

Aitäh lavakooli 27. lend, lavastaja Anu Lamp ja lugupidamine, Moliere.