Well, tööauale tulevad mingid teemad pidevalt sedasi, et ma enam ei pea midagi ise välja mõtlema, töö leiab mu iseenesest üles. Mu üheksas raamat on kirjutamisel, seitse ilmunud, kaheksandale pole kirjastajat leidnud, aga teoks teha ma ta tahan. Kirjanik sünnitab ja kasvatab loomingut oma surivoodini välja.
Miks nii morbiidne sõnakasutus?
Nüüd siis on mu toanurkadest Silvia Rannamaa pärijatelt saadud arhiiv, mis sisaldas mu majja saabudes käsikirju, päevikuid, pakkide viisi kirjavahetust, sorteerimata võttekesi, lehekesi, fotosid, kellegi lepinguid, arveid, artikkleid, diapositiive, kutseid, kaarte, isiklikke dokumente, mündikesi, sendikesi, peidetud rublasid.
Superkorrastajana ja mitteametliku arhiivivaldjana on päevikud päevatsi sehkendatud, kuutsi järjestatud, aastatsi kaustastatud.
Kirjad on saajate ja saatjate järgi jaotatud/laotatud/paotatud; fotod ja diapositiivid vaadatud ja analüüsitud.
Tunde telefonis räägitud, emailitud, arhiivides tuhnitud. Iga lehekene on leidnud oma loogilise mõtte ja põhjuse ning ohates tunnistan ma, et:
*Silvia polnud teps mitte organiseeritud inimene
*Silvia polnud teps mitte järjepidev inimene
*Silvia polnud teps mitte see hallipäine ja rõõmsailmeline memmekene, keda eelmise sajandi lõpus ja selle sajandi alguses meedia vahendusel aeg-ajalt ilmaruumi eesriiete vahelt lavale lasti.
Kui Lilli oli oma olemuselt daamilik kunstiarmastaja; Aimee ratsionaalne läbimõtleja ning Raimond suur seikleja, siis Silvia puhul võib täheldada sootumaks muid tuuli.
Pidev torramine ihuhädadest (võimalik, et midagi oli, võimalik, et ka mitte), LEHEKÜLGEDE VIISI "sümptoomidest" (kirjapilt muutmata) pajatamine, sekka vested absoluutselt kõikidest tegevustest va see, mis tegelikult kirjaniku töölauada paelub...
Olen peast täiesti rannamaastunud. Leida infot asjade kohta, millest keegi ei näi midagi teadvat, kuid algallikas on ju see ometigi kellegi mõttest üles kirjutatud, oma kõiki kirjandusteaduslik-detektiivinduslikke oskusi proovile pannes ja ohates järjekordset kirjavahetuse kausta avades, sest äkki tilgub sealt midagi.
Njaaa..... tõelisel teadlasel peab olema arheoloogi kujutlusvõime, arhitekti tehnika, kriminaaluurija visadus, talupoja kannatus, esoteeriku vaist ja psühholoogi järeldustegemise oskus. Kõik kokku.
Nüüdisbiograafiaid lugedes (eriti igasugust autobiograafilist katsetust läbi lapates) jääb mulje (pelgalt mulje, ei ütle, et tööd ei tehtaks), nagu kukuks inimese eluloolise puu raputades kõik vajalik kohe sülle, uurijal jääb üle ainult teave noppida ja käsikirjaks toppida.
Tegelikkuses on sedasi, et sul on ees terve inimese elulugu erinevate allikate põhjal ja kõik, mis tema elus toimus, aga kuna inimest ennast au polnud tunda, tuleb kõikidest nendest mosaiigitükkidest kokku laotada tervikpilt, mis:
*oleks kronoloogiline
*oleks lineaarne; horisontaalne; vertikaalne ja diagonaalne
*oleks teaduspõhine
*oleks huvitav
See sarnaneb ribamasinas purustatud paberite kokku liimimisega - suur kuhi massi on laual ja mingist otsast tuleb alustada, et kuhi väheneks ja siis need kõik lehthaaval järjestada...
Kolm mappi päevikuid veel lugeda, aga kas mu enesel selleks vaimujõudu veel jagub, sest see alatine nuramine...
Ja pilt, mis tekkimas, erineb pildist, mis varasemalt loodud... Kohe väga. IKKA VÄÄÄGAAAA.
