tag:blogger.com,1999:blog-45583736537891996422024-03-17T08:28:12.587+02:00.Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.comBlogger1181125tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-25813163889129446272024-03-10T08:00:00.003+02:002024-03-10T18:17:39.328+02:00Hülgerasvafenomen <p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzy6BTWZdLmCcPvMTCuw9VzbqeZPcrdUbUJ-7xxyo4Cgs8TBF4FlLg5UdBiN0D595_Nr6liKVt6uQCkhuDb_0mZva2c6A05dC7NmyZRHTabiHIkY4_Oq3O6A5YziyGvxCz8LQAbaJzQ8iZfKs2fAMzrcKe5G3jz-sc8NLuwlprW3asXvFKKyM9X7TI5rc/s4096/New%20Phototastic%20Collage.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3276" data-original-width="4096" height="512" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzy6BTWZdLmCcPvMTCuw9VzbqeZPcrdUbUJ-7xxyo4Cgs8TBF4FlLg5UdBiN0D595_Nr6liKVt6uQCkhuDb_0mZva2c6A05dC7NmyZRHTabiHIkY4_Oq3O6A5YziyGvxCz8LQAbaJzQ8iZfKs2fAMzrcKe5G3jz-sc8NLuwlprW3asXvFKKyM9X7TI5rc/w640-h512/New%20Phototastic%20Collage.jpg" width="640" /></a></div><br /><div style="text-align: right;"><span style="font-size: small;">Pilt laenatud veebist </span></div><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merenduses. Idee oli umbes selline, et kui oli vaja vaigistada mäslevat merd, et läbida kariderohke kitsus vms, olid laevades alati varuks hülgerasvatünnid, mis avati ja kallati merre, et tormilained vagasemaks teha. Meri taltus mingiks ajaks. Võtet sai kasutada pelgalt siis, kui tegemist oli ühe laevaga, flotillides seda ei lubatud, sest järgnev laev võis jääda hülgerasva segunedes veelgi ohtlikuma lainetuse meelevalda. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ent milleks kõnelda hülgerasvast? Sest mõneti hakkab tunduma sedasi, et ühiskonna mistahes vormis otsekohest arvamust millegi või kellegi kohta tegelikult teha ei saa. Ebapopulaarsed ja ausad väljaütlemised kellegi teo või mingi sündmuse nähtuse, tunnetuse etc kohta võivad saada ütlemata negatiivset tagasisidet, neid väljutatakse kontekstist, muudetakse sõnastust ja edastatakse selliselt, et kulmud on juuksepiiril ja võtavad vahel ka silma veele. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Sestap tundub, et tuleb kasutada metafoorset hülgerasva, et pealtnäha oleks kõik ilus ja sile, et iga sõna oleks võimalikult mugav kuulajale/vaatajale ja jumala eest, et ükski nüüdislibleke kannatada ei saaks, sest vastaval juhul rikutakse sadat ja tuhandet reeglit, mille olemasolust ma täna vaatamata väga laiale elu-ja töökogemusele teadlik polnud..... </span></p><p style="text-align: justify;"><br /></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-12679336835511020542024-03-09T08:39:00.005+02:002024-03-09T08:41:15.010+02:00Igasuguse vägivalla ja sõja vastane<p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center; white-space-collapse: preserve;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJ4-WCfkUmUpaJ-aVDIJbYhBWm7gqCcTtFErUDJqqMZpOxzowBH3j28-7ZhEafYfOWd_7OBpNMax8xtxxsC4IPlU5KbeVFr6cLzq4vRga8iLhM_8OjhKHMXaCR1IwYB2Te8wiKloJmJyllqUIIiLPSjWFeAPgqIrtOnULgvNVBRQ6aGq5h6ab6kM1b7pY/s605/Capture.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="387" data-original-width="605" height="410" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJ4-WCfkUmUpaJ-aVDIJbYhBWm7gqCcTtFErUDJqqMZpOxzowBH3j28-7ZhEafYfOWd_7OBpNMax8xtxxsC4IPlU5KbeVFr6cLzq4vRga8iLhM_8OjhKHMXaCR1IwYB2Te8wiKloJmJyllqUIIiLPSjWFeAPgqIrtOnULgvNVBRQ6aGq5h6ab6kM1b7pY/w640-h410/Capture.JPG" title="Pilt võetud veebist" width="640" /></a></div><span style="white-space-collapse: preserve;"> <a href="https://kultuur.err.ee/1608133042/linnamuusem-meenutab-tallinna-suurpommitamise-aastapaeva-ajateatri-installatsiooniga">Pildi allikas </a></span><span style="font-size: x-large; white-space-collapse: preserve;"><br /></span><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="white-space-collapse: preserve;"><span style="font-size: x-large;">Viie aasta eest alustasin ma biograafia <b><i>"Ja kõik läheb mööda. Kirjanik Aimée Beekman"</i></b> kirjutamist. Esimene intervjuu juhtus olema 09.03 ja ma küsisin kirjaniku käest, kas ta seda päeva mäletab. Kirjanik vastas jaatavalt ja rääkis oma kogemusest: </span></span></p><span style="font-size: x-large;"><i><span style="white-space-collapse: preserve;"><div style="text-align: justify;">"/.../9. märtsil on Aimée taas pimedas saalis elades kaasa rikka aadliku poolt ära rikutud noorele neiule. Neiu on lapseootel ning tema vanemad viskavad ta välja, neiu otsustab ennast sohu uputada, ta kõnnib lauka poole… ja sel hetkel katkeb seanss, kinosaal lööb valgeks ning kõrvu lõikab õhuhäire signaal. </div></span><span style="white-space-collapse: preserve;"><div style="text-align: justify;">Inimesed põgenevad kinost ning Aimée kantakse rüseleva rahvamurruga tänavale. Õhuhäire kriiskav vile ergutab tüdrukut varju otsima, ta keha hakkab külmast värisema, vastu nägu lööb õhulaine – kusagil õige lähedal plahvatab pomm. Neid sajab taevast nagu rahet. Ümberringi lahvatavad tulekahjud, rahvas paanitseb. Tüdruk jõuab teistega koos kino lähikonnas oleva maja keldrisse, kuid süda on muret täis, ta tahab koju, ta tahab kusagile mujale, ta kardab, et mõni kiunuvatest pommidest leiab üles tema pere. </div></span><span style="white-space-collapse: preserve;"><div style="text-align: justify;">Ta sisendab endale julgust ja vingerdab ennast keldrist välja, kõikjal on tulesambad, maa vapub, kodutänavale jõudes ta näeb, et üks lähimajadest on leekides, inimesed organiseerivad solgikaevust kustutusvedeliku ning kui pommitamine lõppeb (tegelikult vaibub mõneks tunniks – autori märkus), kaevavad inimesed plekkpangedega olulist vara maa sisse. Aimée suureks õnneks on tema kodu alles, ka ema on elus, isegi kass, kes ei lase ennast tulemöllust segada.</div></span></i><span style="white-space-collapse: preserve;"><div style="text-align: justify;"><i>Aimée võtab mitmed asjad ning mõne aasta eest kingituseks saadud erakordselt ilusa volangidega kleidi, mis sarnaneb Shirley Temple filmirõivastega, pistab need plekk-karpi ja kaevab aeda papa õunapuu alla. Märtsipommitamine sööbib tüdrukule sedavõrd mällu, et hirm hakkab, ta talletab iga väiksemagi pisiasja, sest olgugi, et korraks näib olevat muutunud õhk rahulikumaks, on see petlik – ainult mõne tunni pärast algab uus pommirahe ning taas vilisevad kõikjal tulemered. Sellel ööl lõhutakse Tallinnat meeletult, üle kolmandiku linnakodanike elamispindadest saab räsida, inimkaotusi on piisavalt./.../"</i> </div></span><span style="white-space-collapse: preserve;"><div style="text-align: justify;">Kõige selle foonil olen ma täielikult sõjavastane, sest alati kannatab suures madinas TAVALINE INIMENE. Mäletagem ja mälestagem......</div></span></span>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-89313557086541223832023-12-31T00:00:00.048+02:002023-12-31T00:00:00.138+02:002023 - lõppe, lakka, mine ja tule paremana asemele<div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhV5ysi7wQ4DXA8VHFmstN26OOpQE433OxwBIRR1_RzS2Zf5zuvLhtpTacRXlt78sA4Z6oh-LMfZtBGPJIsL49CYYHk_o5mQpMgIKyRra5h6JAq4ZrFNFLumQxlTzwarCl7LHfni0nxgQT7qWHZEEvfu7Bfry-Dwoq4nvm_Pl-nSKZiNDNy478oAAVmaj8/s469/Capture.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="404" data-original-width="469" height="345" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhV5ysi7wQ4DXA8VHFmstN26OOpQE433OxwBIRR1_RzS2Zf5zuvLhtpTacRXlt78sA4Z6oh-LMfZtBGPJIsL49CYYHk_o5mQpMgIKyRra5h6JAq4ZrFNFLumQxlTzwarCl7LHfni0nxgQT7qWHZEEvfu7Bfry-Dwoq4nvm_Pl-nSKZiNDNy478oAAVmaj8/w400-h345/Capture.JPG" width="400" /></a></div><div style="text-align: justify;"><br /></div>Kalender tiksus ennast ajaga täis ja nii ta nüüd läheb. </span>Veider on paraku aga tõik, et kuskil 90ndatel läksid moodi igatsorti ennustajad ning tookord mainiti mulle: eluaastad 46-48 on muutusterohked, rasked ja kohanemist vajavad. Ühtepidi loogiline - kõik see perimenopaus ja laste suureks saamine ja ühe eluetapi läbimine, ent - midagi oli ikkagi veel. Vaatab siis, mida:</span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i style="font-weight: bold; text-decoration-line: underline;">*Jaanuar - </i> detsember 2022 puhkenud poskandaal kogub tuure, osad kolleegid on hukkamõistvad, käin korduvalt vaibal, konflikt M-ga süveneb üha. Taandan ennast selle klassi õpetaja kohalt, kus lugu juhtub. Annan keeletunde. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i style="font-weight: bold; text-decoration-line: underline;">*Veebruar - </i> on väga ilus talv, käime uisutamas ja jalutamas, poskandaal hakkab siiski pisitasa vaibuma ning on lootust rahulikumale kevadele, annan jätkuvalt keeletunde, pojad käivad kaitseväest perioodiliselt kodus, kuid noorem on metsalaagris haigestunud kopsupõletikku. Käime vaatamas "Gorikaturisti". Käin Botikus <i>stund upi</i> vaba mikrofoni kuulamas - minu elu bucket listis on kirjas korra teha ka ständappi :) </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i style="font-weight: bold; text-decoration-line: underline;">*Märts - </i> tähistame emakeelepäeva Artur Alliksaare 100.sünniaastapäevaga; talv kestab sellel aastal kaunis pikalt. Veedame V-ga väga huvitavalt aega; allkirjastan Raimond Kaugveri elulooraamatu lepingu. Käime V-ga vaatamas "Taevatreppi". </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i style="font-weight: bold; text-decoration-line: underline;">*Aprill - </i> tekib uus tööalane probleem, puhtalt erialane asi ning mõistan, et pean midagi senises töökohas muutma. Käime V-ga mõnusatel kevadistel jalutuskäikudel botaanikaaias, Paldiskis, teen ettevalmistusi Kaugveri kohta - kogun materjale, loen artikleid ja intervjuusid. Teeme kevadisi aiatöid. V on pikalt Türgis. Orhidee Emale üritusel etendub minu esinemisringi õpilaste esituses näidend, see on üsna lõbus ja menukas. Käin Karlaga juuksuris. Toimetan magistritöid ja mõnda lõputööd. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i style="font-weight: bold; text-decoration-line: underline;">*Mai - </i> erialane konflikt saavutab kolleegidega kulminatsiooni ja ma aktiveerin ennast töömaastikul, käin mitmetes koolides töövestlustel ning ausalt öelda saan igalt poolt tööpakkumisi. Pojad saavad teada, et neil on Tartus ühikakohad olemas, see on suur kergendus. Käime V-ga Harjumaal sõitmas. Käin doonoriks. Esinemisring lõpetab. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i style="font-weight: bold; text-decoration-line: underline;">*Juuni - </i> käin õpilastega Rootsis ekskursioonil, käin töövestlustel, algab puhkus, pojad lõpetavad ajateenistuse ja alustavad tööd haiglas. Paljudest tööpakkumistest jäävad silma kaks ning teen oma lõpliku valiku. Kirjutan raamatut, peame jaanipäeva, ilmad on väga ilusad ning käime V-ga palju rannas päevitamas. Käin perearstil. Suveprojektina postitan igapäevaselt sotsiaalmeediasse ühte foobiat ja samalaadset parafiiliat käsitleva fotokollaaži. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i style="font-weight: bold; text-decoration-line: underline;">*Juuli - </i> tähistan sünnipäeva, V kingib mulle roosaõielise kaktuse ja ülilaheda raamatu. Käime V-ga palju Paljassaares, käime ka Vasalemmas ning Jõelähtmes; kirjutan raamatut, intervjueerin Raimondit tundnud inimesi. Tegelen biojäätmete konteineriga. Teavitan senist tööandjat, et nendega enam sügisel ei jätka. Mu valduses on Raimondi päevikud, kirjavahetus; tema esimese naise ülestähendused. Kõik need asjad on marupõnevad. Pojad käivad tööl. Käime Nigulistes uue liftiga sõitmas. Minul tekivad taas terviseprobleemid, pean nendega tegelema. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span><i style="font-weight: bold; text-decoration-line: underline;">*August - </i> kirjutan raamatut, valmistun uueks õppeaastaks ja selleks, et pojad kolivad Tartusse; korrastan Artes oma klassiruumi; käime V-ga palju randades, ilmad on ilusad, alustan Saue Riigigümnaasiumis töötamist; lõpetan käsikirja. Ostan uue pesumasina; V-le tehakse seljaop; viime </span><span>vennaga </span><span>mu pojad Tartusse, nad alustavad oma elu. </span></span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i style="font-weight: bold; text-decoration-line: underline;">*September - </i> töö algab, see on üsna tore. Saan endale mentorgrupi ja neli erinevat gümnaasiumikursust õpetamiseks. Käime V-ga seenel, satume ootamatult mu venna juurde; käime mitmel korral erinevates kohtades jalutamas. Kohanen üksi elamisega, tõstan elamist ringi. Pojad saavad teada üllatavaid hetki seoses oma isaga ning see vallandab erinevate ministeeriumitega kirjavahetuse. Alustan uues keeltekoolis tundide andmist.</span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span><i style="font-weight: bold; text-decoration-line: underline;">*Oktoober - </i> </span><span>tähistame</span><span> </span><span>SRG-s õpetajate päeva ning osutun õpilaste arvates kõige silmapaistvamaks õpetajaks :). Käin teatris vaatamas "Meistrit ja Margaritat"; teeme õppuritega huvitava Bulgakovi seminari ja pressikonverentsi; teen kolleegidele häälekoolituse; võtan mõnel korral Karluti kooli kaasa, tema senine juuksur on haigestunud, uue groomeri leidmine võtab aega, kuid lõpuks siiski saame seal käidud. Minu ja poegade situatsioon moodustab pretsedendi, lugu käib jätkuvalt erinevates ministeeriumites. </span></span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i style="font-weight: bold; text-decoration-line: underline;">*November - </i> terviseuudiste osas panen kirja opiaja; olen oma koolis streigieestkõneleja; käime õpilastega Harju Maakohtus; käin bowlingus, talv saabub ootamatu lumerohkusega, käime V-ga jalutamas ja veedame enamasti aega minu juures. Alustan valikkursusega - annan draamaõpetust (esinemisoksuse nimi on liiga kitsas); käin Raimondi tütre juures, saan teada uut infot. Tähistame V-ga seda, et oleme deitinud kolm aastat. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i style="font-weight: bold; text-decoration-line: underline;">*Detsember - </i> valmistun eesti keele proovieksamiks; annan valikkursust. Saan tagasisidet nii oma ainetundide kui keeletundide kohta keeltekoolis - mõlemas on need ütlemata positiivsed. Tööl on äärmiselt põnev koostööpäev, õpin uusi kolleege tundma ning see on sisukas ning lahe tegevus. Tervise osas saan siiski väga häid uudiseid, loodan, et kaheaastane murekoht saab läbi. Kaugveri käsikiri läheb lõplikult toimetatuna kirjastusse, pojad tulevad jõuluks koju, parandan proovieksamitöid ja vaatan, kuidas muidu ilus talveilm keerab ennast sulajamaks ja siis uuesti talveks. Poegade isa annab endast viimaks elumärki ja saan edasi tegeleda juriidilis-sotsiaal-psühhedeenilise segadikuga, mille on E loonud (<i>de jure </i>oleme erinevates asutustes perekond, <i>de facto</i> aga on ta lihtsalt üks minevikupaine, mille tahaks sügavalt unustada). Tähistame V-ga koos jõule, käime talvises metsas jalutamas. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span>Aga üldiselt on nii, et on </span>armastatu, kodu, töö, karjäär, looming, tudengitest pojad, vend, kaks väga head sõbratari, koer, kass, mõõdukalt hea tervis, äärmiselt toredad kolleegid - seda on rohkem, kui hing tahta võiks...</span></div><div style="text-align: center;"><span style="font-size: x-large;"><b><i>Ja saab läbi, lahkub, lõppeb, lakkab, päädib, peatub, otsastub etc, etc, etc, etc.....</i></b></span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><br /></span></div>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-56899571823199445392023-08-25T07:00:00.003+03:002023-08-25T07:00:00.152+03:002x20 ja uskumatult palju mõtteid, tundeid, hetki, sündmusi<p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: x-large;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjXoEVW9rqnKN0qZ_VmL9-jSYGsLKURhzPAPc9YixLOvbc1C4z5iratPZ7LLhuGrJe8zhtNyxwdeC9a_lRnt1xB5zesOVZfY5a3LaJ78lYP151s9Qi6QYKCjEqL5h0muUDGT3BBdJQ_B6f9BI0n78Lr35dvXV9igvgPoeCuSPbqokwugov8XnTAvSVKrRM/s4096/20aastased.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3276" data-original-width="4096" height="512" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjXoEVW9rqnKN0qZ_VmL9-jSYGsLKURhzPAPc9YixLOvbc1C4z5iratPZ7LLhuGrJe8zhtNyxwdeC9a_lRnt1xB5zesOVZfY5a3LaJ78lYP151s9Qi6QYKCjEqL5h0muUDGT3BBdJQ_B6f9BI0n78Lr35dvXV9igvgPoeCuSPbqokwugov8XnTAvSVKrRM/w640-h512/20aastased.jpg" width="640" /></a></span></div><span style="font-size: x-large;"><br />Sedasi siis. 20 aastat tagasi oli sombune ilm. Esmaspäev. Ärkasin tookord teadmises, et täna on see päev, kui kohtun NENDEGA. </span><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Palju pikki kuid, kui olin paisunult neid endas kandnud ja siis see ootus, et nüüd see saabki otsa. Ja algab uus aeg. Täiesti tundmatu sealjuures. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Toona küsiti minult korduvalt - kas sa kardad ka kaksikuid sünnitada? Kust kurat ma pidin seda siis teadma - ma polnud veel ühegi lapse ema....</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Aga loomulikult kardetakse seda, mida pole kogenud. Siis need valusad tunnid ja OMA poegade nägemine. Võimas hetk oli. Sööbis täiesti äravahetamatult ühe sekundiga ja tallas ennast jäädavalt hinge. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kui abitud nad näisid. Kui väikesed ja minust sõltuvad. Esimesed ahned emapiimatõmbed. Esimest korda nende nuttu kuuldes nakstas miski nii tugevalt kõrva, et jäigi sinna kumisema. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ja siis üldse need kõik esimesed, mida nad tegid - viieminutiliste vahedega: peahoid ja pööramine, istuma tõus, hammaste lõikumine, lusikaga söömine ja jalgele tõus. Potitreening, tahke toit. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ja siis muudkui edasi see kõigitine areng. Ja nii iga päev ja muudkui edasi ja edasi ja edasi, kuni.... saabus hetk, kui seisin nende lasteaia lõpetamisel ja siis saabus 9. klass ja siis gümnaasium ja nüüd on käidud kaitseväes ja tuba on täis suureks kasvanud mehi, kes vaatavad uuele kümnendile täiesti teise pilguga - kõik see arstiks õppimise kergus ja valu; raskus ja võlu.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kas oli raske? Laste kasvatamine? Ei, raske ei olnud, aga nõudlik pühendumine küll. Ja vahel ma mõtlen, et ei vääri sellist olemise õnne, mida NEMAD mulle andnud on, sest... tõepoolest, alles nüüd adun oma terviklikkust, sest emaduseta pole naise elu mitte midagi väärt (ohkige nüüd, kes valinud mitteemaduse - ei pea silmas neid, kellel mingil x põhjusel see ei õnnestunud, sest tean lastetuid naisi, kes on otsekui loodud emaks, aga nad on muul moel suunajad-juhendajad).</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ja ongi möödunud kaks kümnendit täis sekeldusi ja askeldusi ja tegemisi ja toimetamisi ja õppimist ja trenni ja igasugust eluvärki, mis teele tulnud. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Aga nad on nüüd 20-aastased, NEMAD, need MINU POJAD :) </span></p><p style="text-align: justify;"><br /></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-1394742499615399262023-07-26T07:47:00.005+03:002024-01-06T11:01:58.242+02:00Selgesoolisus <p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJ2DOye8CEUAbhHeYYEGGA3vj1MJFE1YAgGv1Q7uoCG9fROyJWq5oYB7qO2VP7Sx6DS-OD9t0eS9YIHgCwixG0ytvrllcQI4b7QnBGTw58Qkpn7QL8Sf_DwNPFHy5hwo9wVpfxokyuwrhaDbwDkcFuItlTNlsSspJAVowlgA5HreLXgcvMSRQ4t4iyFi4/s4096/New%20Phototastic%20Collage.jpg" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3276" data-original-width="4096" height="257" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJ2DOye8CEUAbhHeYYEGGA3vj1MJFE1YAgGv1Q7uoCG9fROyJWq5oYB7qO2VP7Sx6DS-OD9t0eS9YIHgCwixG0ytvrllcQI4b7QnBGTw58Qkpn7QL8Sf_DwNPFHy5hwo9wVpfxokyuwrhaDbwDkcFuItlTNlsSspJAVowlgA5HreLXgcvMSRQ4t4iyFi4/w320-h257/New%20Phototastic%20Collage.jpg" width="320" /></a></div></div><span style="font-family: times; font-size: x-large;"><div style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">Omal ajal bakas õppides kirjutasin ma töö Leida Kibuvitsa "Soomustüdruku" põhjal - naiskarakteritest ja üldiselt kirjanduses leiduvatest arhetüüpidest. Loona ja Miina olid kaks väga erinevat naist - tütar vabariigiaegne ja tööl käiv, iseseisvuda püüdev isiksus, kes ei tahtnud, et mehearm teda kuidagi karistaks (Loona kuuleb 6-aastaselt kõrvalkorterist kostvaid peksuhääli - ja palun kellelgi mitte midagi siit üleliigset välja lugeda - raamat kirjutati 1930ndatel ning Kibuvitsal pole elusolevaid järeltulijaid, kellele turja karata, kuna kujutas teoses väärkohtlemist). Miina on aga vagur ja taltsas naine, kes tahab oma elu lihtsalt ja rahulikult elada ning on alalõpmata mures oma keevalise tütre pärast. </span><span style="font-size: x-large;">Pälvisin õppejõududelt töö rõhuasetuste tõttu feministi tiitli.</span></div></span><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span style="font-family: times;">Feministlikkus naiskirjanduses istusin ma üsna varsti pärast kaksikute sünnitamist, olles täitnud kuhjaga naisterahva õlule pandud bioloogilise pagasi ja olin seal tihti kortsuskulmselt, kuna mind ärritasid ühteviisi Randvere jutustuse "Ruth" kui ka </span><span style="font-family: times;">Simone de Beauvoir mastaapteksti "Teine sugupool" mõtteviiksud, mis mulle absoluutselt ka hormonaalses hüsteerias ei meeldinud. Arvasin, et olin lahti muukinud naisesuse saladused ja need kaks ei teadnud asjadest mitte kui midagi. </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span style="font-family: times;">Aga sellel oli üks väga positiivne külg - ma õppisin ennast rohkem naisena väärtustama ja tõdesin, et on hea olla <b><i><u><span style="color: red;">s e l g e s o o l i n e</span></u></i></b>.</span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span style="font-family: times;">Just seda sõna ma kasutaksin üldises soomääratluse hulluses. Ja juutuubitades on silma jäänud väga vihased lühiklipid erinevatel transsooliste teemadel: kas nad on ikkagi naised; kas nad peaksid võistlema meeste või naiste kategoorias, kas transsooline naine võib Eestis õppida ämmaemandaks; kas transsooline naine saab lapselt nimetuseks ema või...? </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span style="font-family: times;"> Ning need omakorda mõtlema ühe veidravõitu küsimuse üle - kas transnaistel on lisaks <i style="font-weight: bold;">feminismile* </i>kui sellisele olemas alasuund transfeminism? Kas transnaised peaksid saama kaasa rääkida naisküsimustes? Või see on juba tänapäeval keelatu? </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kellegi varvastele ei astu, postitus suunatud pigem mõtteerksuseks. Aga kellegi ees vabandama ei hakka, et end naisena määratlen :) </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">____________________________________</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><br /></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: large;"><b><i>Feminism*</i></b> on ideoloogia, mille keskmes küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, sealhulgas poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris.</span></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-20263267504383357362023-06-21T08:40:00.005+03:002023-06-21T08:43:17.733+03:00Töö+turg=tööturg (ja 45+ naine pole nähtamatu)<p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;"><b><i><u> Töö:</u></i></b></span></p><p style="text-align: justify;"></p><ul><li><span style="font-family: times; font-size: x-large;"><span class="d" id="s127349_7_d">inimese mis tahes tegevus, millega ta otseselt v. kaudselt loob endale elatusvahendid</span>; <span class="d" id="s127349_8_d">(laiemalt:) vaimset v. füüsilist pingutust eeldav tegevus, mille siht on midagi ära teha</span>; <span class="d" id="s127349_9_d">töötegemine, töötamine</span>.</span></li><li><span style="font-family: times; font-size: x-large;">vaevanägemine, pingutus, tegemine; tegutsemine.</span></li><li><span style="font-family: times; font-size: x-large;">palgatöö, teenistus, amet, töökoht </span></li><li><span style="font-family: times; font-size: x-large;">töö tulemus, näit. kunstitöö, kirjutis, uurimus vms.; see, mille kallal töötatakse v. hakatakse töötama</span></li><li><span style="font-family: times; font-size: x-large;">millegi tegevuses olemine, liikumine, talitlus, funktsioneerimine</span></li><li><span style="font-family: times; font-size: x-large;">füüsikas suurus, mis iseloomustab energia üleminekut ühelt objektilt teisele</span></li></ul><div><span style="font-family: times; font-size: x-large;"><b><i><u>Turg:</u></i></b></span></div><div><ul><li><span style="font-family: times; font-size: x-large;"><span class="d" id="s125070_6_d" style="text-align: left;">müügilaudadega kauplemiskoht (lahtine plats, tänapäeval ka hoone)</span><span style="text-align: left;">; </span><span class="d" id="s125070_7_d" style="text-align: left;">vastav kaubandusettevõte</span><span style="text-align: left;">.</span></span></li><li><span style="font-family: times; font-size: x-large;">ka maj ostu- ja müügitehingute pidevalt toimiv süsteem; (kaupade, teenuste, väärtpaberite vms.) pakkumine ja nõudmine; turustamispiirkond.</span></li></ul><div><span style="font-family: times; font-size: x-large;"><b><i><u>Tööturg </u></i></b>- maj inimeste palkamise ja tööjõu müümise tehingute süsteem, tööjõuturg.</span></div></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">Viimase tööaasta erinevate kaootilis-eklektiliste; närvesööv-traumaatiliste jms veidersõnaliste kirjelduste taustal aktiveerisin ma ennast korraks tööturule, CV-keskuses. Vaatasin, mis liigub ja mida pakutakse. Ning enam-vähem kümnest kandideeritud kohast tehti kuus pakkumist - kõik võrdsed, kõik võimsad ja mis seal salata, head. </span></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjq4R0W12jor46JSVQfoOUpNzhvPdY1MaGtDbEdbhsa_Ni_Xkd9uX7_vdoR7yhvcuDFHH4Nttj8NufAPivZeaxTgRZkbWkxneJdigcin7RGBgnNNBJRrsnwkrggneQA79TZghWQgKdmB0CzAmsvM6ARPU5k3Fm_dSm6qasf0vTRDxuJ4vJiESrM0p5sZd0/s4096/%C3%95petajana.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><span style="font-size: x-large;"><img border="0" data-original-height="3276" data-original-width="4096" height="512" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjq4R0W12jor46JSVQfoOUpNzhvPdY1MaGtDbEdbhsa_Ni_Xkd9uX7_vdoR7yhvcuDFHH4Nttj8NufAPivZeaxTgRZkbWkxneJdigcin7RGBgnNNBJRrsnwkrggneQA79TZghWQgKdmB0CzAmsvM6ARPU5k3Fm_dSm6qasf0vTRDxuJ4vJiESrM0p5sZd0/w640-h512/%C3%95petajana.jpg" width="640" /></span></a></div></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">Miks ma aga sellest kirjutan, on see, et kuskil siin kevadel ilmus veebitsi üks artikkel, kus keegi naine kurtis, et teatud eas on ta muutunud läbipaistvaks, et teda ei nähta enam kui inimest, naist ja konkurentsivõimelist (kuidas mulle see liitsõna ei meeldi!!! - võimeline. Mida see tähendab - võimalus on, aga ei kasuta?) töötajat, vaid kui tüütut memme, kes kah kuidagi oma elu püüab ära vegeteerida.</span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">Mitte üheski kohas, kus ma töövestlusel käisin, ma sellist tunnet ei kogenud. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span style="font-family: times;">Vahest on asi inimeses, kuid tõepoolest, selle tavaliselt noore naise võimupositsioonilt vaadatud (ma olen noor, ma olen ilus, ma olen parim - muuseas, see aeg kaob jube kiiresti ära 😉 ) eluskäsitlusse jäävad paratamatult kogenematuse, rumaluse etc jooned (jah, ka mina olin kunagi rumal ja noor). Lisaks sotsiaalne ebaküpsus, teadmatus, suutmatus etc. </span><span style="font-family: times;">Neid aga 45+ ju enam pole (või kui on, siis peab inimene olema erijuhm/tuhm/tume).</span></span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">Ja imelikul kombel ei heidutanud mitte ühtegi töökohta aus ülestunnistus lühikesest süütenöörist, mõnikord konfliktsest iseloomust, tööde parandamisel ilmenud prillivajadusest. Pigem öeldi, et see on väga värskendav vaheldus, et inimene on julge tunnistama, millised on tema miinuspooled. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">Aga selgub, et 47-aastaseks saav <b><i>keskealine mutike</i></b> on tööturul täitsa tõhus tegija 😂😏😎</span></div><div><span style="font-size: x-large;"><br /></span></div><div><br /></div><p></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-27711554857969583632023-06-08T10:04:00.007+03:002023-06-21T09:41:35.176+03:00Nõõh, ratsmed pingule ja tagajalgadele!!!<p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTF7-3sILDeqGkn2GN30WYT0tne5izDA8JkVlQJY1YgqiEZ2JshP11mKA0RhdgaZkS04U6wzbvm0xpuYPZ7qkx50bmyyB-qxVio5Oxzp9s0uyJTpqJfpoQkoYrwiUGc4ZOL5WSeu3auJZfByFN6ADd_Zp_6CvCiXYnp5LIwCbmFFVQUr9eU-nN44pb/s608/Capture.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><span style="font-size: x-large;"><img border="0" data-original-height="426" data-original-width="608" height="448" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTF7-3sILDeqGkn2GN30WYT0tne5izDA8JkVlQJY1YgqiEZ2JshP11mKA0RhdgaZkS04U6wzbvm0xpuYPZ7qkx50bmyyB-qxVio5Oxzp9s0uyJTpqJfpoQkoYrwiUGc4ZOL5WSeu3auJZfByFN6ADd_Zp_6CvCiXYnp5LIwCbmFFVQUr9eU-nN44pb/w640-h448/Capture.JPG" width="640" /></span></a></div><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span>Arvata oligi, et abieluvõrdsuse jms teemad annavad paljudele jutu- ja mõtlemisainet ja üldse - kui sa sellel teemal midagi ei ütle, siis on jama majas. </span><span>Ei olnud erandlik ka minu üks hiljutine vestlus, kuid sealt koorusid välja huvitavad mõtted neutraalsuse kohta: suhtes ei ole mitte naine ja naine; naine ja mees; mees ja mees; transsooline ja naine; transsooline ja mees; transsooline ja transsooline (need olid nüüd enamik võimalusi täisealiste ja otsustusõiguslike inimeste vahel), vaid isik 1 ja isik 2. Isik üks on reeglina vanuse poolest vanem ja isik 2 siis noorem. </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span>Teine huvitav mõttearendus puudutas isikutevahelist vastastikust vahekorda, mis avaldub suhtlemises, läbikäimises - oletame, et isik 1 ei ole mitte isik 2-ga suhtes, vaid isik 2 on isik 1 jaoks vahend oma füüsiliste, emotsionaalsete ja psühholoogiliste sidemete (p)arendamiseks/ võimendamiseks jms - et tegelikult on suhtes olevad inimesed pelgalt abistavateks teguriteks (midagi mõjutav, määrav v. tingiv asjaolu)</span><span> üksteise olemasolule - kui minna küüniliselt soovõrdseks.</span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ja pole siin mingisugust feministlikku, androgüünset, misantroopset, filantroopset, postmodernistlikku, eksistentsialistlikku, postkolonialistlikku, ökokriitilist, strukturalistlikku, konstruktivistlikku, juugendlikku, jungilikku või jumal teab veel missugust suundumust/nähtust/mõttevoolu/paradigmat/</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span>distsipliini/praktikat taga - nüüdsest alates on kõik <i><b>neutralistlik </b></i>(uudissõna - <i><b>neutralismile omane</b></i> - ka see on uudissõna, tuletatud sõnast <b><i>neutraalne</i></b> - i</span><span>seloomuliku omaduse v. tunnuseta).</span></span></p><p style="text-align: center;"><span style="font-size: x-large;">Ent lõpetan vanema Ehini sõnadega: </span></p><p style="text-align: center;"><i><span style="font-size: x-large;"><span>"/.../oleme udusulgkerged </span><span>ja lõõritame enese tinast raskemaks, </span><span>siis poevad suuremad väiksemate </span><span>pooridest välja, </span><span>neil on külmas kuum </span><span>ja nad jäätuvad tules... /.../"</span></span></i></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-37610993876942788422023-05-27T08:58:00.006+03:002023-05-27T12:49:14.100+03:00Sõduri ema<p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;"></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"></div><span style="font-family: times; font-size: x-large;"><div style="text-align: justify;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9w0iE68qU41D0gpO-kl3TEne3hCeUtqRnrsgOWK8yVN_De1m7A-FyeseNidC3fo7lXsgf31k2alamI3k1vCEmxY_dWzfydy_0MrU1z5yj2cRCOo1YxmUg6yjK0d9LV_0IGGh_9SkrKoGQzODAkuPupp6pOztMhMMJ1W2XFwoaCilJ23e2Ar4ZyYJw/s560/Capture.JPG" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="459" data-original-width="560" height="328" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9w0iE68qU41D0gpO-kl3TEne3hCeUtqRnrsgOWK8yVN_De1m7A-FyeseNidC3fo7lXsgf31k2alamI3k1vCEmxY_dWzfydy_0MrU1z5yj2cRCOo1YxmUg6yjK0d9LV_0IGGh_9SkrKoGQzODAkuPupp6pOztMhMMJ1W2XFwoaCilJ23e2Ar4ZyYJw/w400-h328/Capture.JPG" width="400" /></a></div>Poja emadusega kaasnevad paratamatused - kukkumistest kriimud põlved, sagedased püksisääre rebenemised, muhud, sinikad, ootamatused jms. Olles vennaga kasvanud ja kohanud mõnda meest elus ka lähemalt, teades kui äkiliseks võib muutuda tühjakõhuline isa jms, siis nagu see poegade kasvatamine väga suuri raskusi ei valmistanud (ja mu poegadel ei ole mingit keerukust ennast määratleda meessoolistena 😉 ). Aga tunnistan ausalt, et põdemist poegade kaitseväestumisel ma kogesin ja enam, kui arvata suutsin. See oli piin, suur piin. Seesmine värin ja pidev muretunne kurgus (V, kes kolm aastat nõukogude armee laevastikus oma sundaega teenis, muigas pidevalt - mida sa muretsed ja mõtled üle, nad on ju sul siinsamas Eestis), aga... kohe-kohe saab nende teenistus läbi ja ma jagan oma mõtteid:</div></span><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">*ema südamesse torgatakse seitse mõõka nii või teisti ja sinna ei saa ema mitte midagi parata, see lihtsalt on sedasi.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">*Kaarel Irdi kuulsad sõnad: <i>"Igaühel tuleb oma püksid elus täis teha,"</i> peab paika 100% - nende kogemus ja nende suureks saamise tee, mina saan pelgalt kõrvaltvaatajana toetada.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">*Kui pojad oli koolilapsed, siis ma pidin pärast koolipäeva lõppu teadma, kus nad on jms. Kojutuleku kellaaeg edenes vastavalt kasvuaastatele. Kui nad gümnaasiumis olid, siis juhtusid nad vahel väga hilja tulema, kuid mul oli süda rahulik, kui tabasin terrassilaudadel mõlema sammud. Kaitseväelaste puhul olin rahulik juba sellest, kui ma kord nädalas neid sotsiaalmeedias onlines märkasin....</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">*Emadel pole vaja üle mõelda ja muretseda, kui vähegi on tegeletud kasvatustööga, siis nüüd on aeg seda usaldama hakata ja anda oma poeg vabaks - ta saab ise hakkama ja see on peamine. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">*Poegade enda hinnangul oli tegemist asjaliku kogemusega: iseseisvumine, keerulised olud, kodunt eemal toimetulek, erinevad ja uued teadmised, üdini mehelik relvade tundmaõppimine ja mis peamine - ühe kohustuse täitmine, mis on riigi ees oluline ja edaspidi saab ennast muretult seada arstiks õppimise radadele (see muidugi uus seiklus, mis ees ootamas nii neile kui mulle, ja täitsa põnev on näha juba teist põlve arstiks vormumas - ma mäletan üsna hästi, kuidas E eksamiteks valmistus, ettekandeid vormistas, minu peal sisehaige läbivaatust tegi etc).</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">*Ja ometigi vaatab ema oma magavat last ja näeb mõttepilgus seda äsja vannitatud ja imetatud beebit ligi kahekümne aasta eest...Verehääl kõneleb lihtsalt nii....</span></p><p style="text-align: center;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;"><b><i>Ent õnneks saab tõesti süda rahule jääda, sest sõduri emaks olemine päädib...</i></b></span></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-65379939366164804372023-05-18T18:58:00.006+03:002023-05-18T19:03:38.065+03:00Müüdud läätseleeme eest....<p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"></div><span style="font-size: x-large;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqH9eFq78QwziVczbWo-OO6tzVh1K1zH8gfy2x5j53JXfq0wzQjeW1fCV_qee02QxlXz88M65a-bGTIymJrGs7qOpX6pYZxdDbUT24pebsOb95PSyScCtMu5kWRw8-a_-FDADoaIHTFVn4WxzsXZ3wfgSFCJcdI_l-_QF4oSQwrUWLKjeBfMvmOyMU/s486/Capture.JPG" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="467" data-original-width="486" height="307" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqH9eFq78QwziVczbWo-OO6tzVh1K1zH8gfy2x5j53JXfq0wzQjeW1fCV_qee02QxlXz88M65a-bGTIymJrGs7qOpX6pYZxdDbUT24pebsOb95PSyScCtMu5kWRw8-a_-FDADoaIHTFVn4WxzsXZ3wfgSFCJcdI_l-_QF4oSQwrUWLKjeBfMvmOyMU/s320/Capture.JPG" width="320" /></a></div>elik kuidas edasi, kui kurask turjas (metafoorne)? <br /></span><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Pole ime, et reeturlikkust peetakse suurimaks patuks, sest see tunne, kui keegi tagaselga miskit toimetab, on ikka väga valus. <br /></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i>"Reetes kellegi teise, reedame ka iseend"</i></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i>"Kus on midagi reeta, on ka midagi varjata."</i></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Lühidalt on reeturlikkus selline, et keegi, kellesse sa suhtud lugupidamisega, võtab teravateolise väitse ja lööb ülevalt alla, kogu selja ulatuses sisse põhjaliku ja verise haava, tõmbab seda pikemaks, keerab nuga mitu korda, siis võtab kätte ja teeb haavalaiendaja ning narkoosita löömakoha veelgi avaramaks ja puistab sinna kõige tavalisemat ja jämedakoelisemat köögisoola. Et mingil juhul ei ununeks tugeva hingelise vapustuse jälg. </span><span style="font-size: xx-large;">Sedasis siis....</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kunagi kirjutas Ristikivi nii: </span></p><div style="text-align: justify;"><i><span style="font-size: x-large;">Minagi olin Arkaadia teel,<br /></span><span style="font-size: x-large;">kuigi ma sündisin saunas.<br /></span><span style="font-size: x-large;">Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,<br /></span><span style="font-size: x-large;">Muretu nooruk Arkaadia teel,<br /></span><span style="font-size: x-large;">Marssalikepike paunas.</span></i></div><div style="text-align: justify;"><i><span style="font-size: x-large;"><br /></span><span style="font-size: x-large;">Aga ma tean, et kaotasin käest<br /></span><span style="font-size: x-large;">Tee juba enam kui ammu<br /></span><span style="font-size: x-large;">ja et ma üksinda enese väest<br /></span><span style="font-size: x-large;">Leiaksin tee, mille kaotasin käest,<br /></span><span style="font-size: x-large;">Selleks ei ole mul rammu.</span></i></div><div style="text-align: justify;"><i><span style="font-size: x-large;"><br /></span><span style="font-size: x-large;">Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,<br /></span><span style="font-size: x-large;">vesi ja kõledad kaljud.<br /></span><span style="font-size: x-large;">lahkunud viimne kui lootsikumees,<br /></span><span style="font-size: x-large;">Lahkunud lauldes, et vesi on ees,<br /></span><span style="font-size: x-large;">nii nagu laulavad paljud.</span></i></div><div style="text-align: justify;"><i><span style="font-size: x-large;"><br /></span><span style="font-size: x-large;">Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,<br /></span><span style="font-size: x-large;">Vanduda ennast või saatust.<br /></span><span style="font-size: x-large;">Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,<br /></span><span style="font-size: x-large;">Nõnda on elu... Sest teie ei tea,<br /></span><span style="font-size: x-large;">Ei tunne mu isamaatust.</span></i></div><div style="text-align: justify;"><i><span style="font-size: x-large;"><br /></span></i></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Tema isamaatuse ja hetkereeturlikkuse vahel on praegu tugevad allusioonid. Minu jaoks...... </span></div>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-41199568521583206242023-05-07T08:50:00.004+03:002023-05-08T07:21:13.380+03:00Kettas, nii kettas...<p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6tycMzyUp-TBISszy4HNelnA7FJJgzGkag2YM4dotyskiRNYiNhE0FRilnB3_t8L5U-dnemxgtIRAuOr8Hso4Nd1vv6beOzD7jgTvoT7U9WurIiZsNGwT3TDqzennmYS6heDD87eas8QEuR2_xgIiCc141FluR5K6aRE5_K7jy4mNep9qEz8Tmm-l/s4096/New%20Phototastic%20Collage.jpg" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><span style="font-size: x-large;"><img border="0" data-original-height="3276" data-original-width="4096" height="256" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6tycMzyUp-TBISszy4HNelnA7FJJgzGkag2YM4dotyskiRNYiNhE0FRilnB3_t8L5U-dnemxgtIRAuOr8Hso4Nd1vv6beOzD7jgTvoT7U9WurIiZsNGwT3TDqzennmYS6heDD87eas8QEuR2_xgIiCc141FluR5K6aRE5_K7jy4mNep9qEz8Tmm-l/s320/New%20Phototastic%20Collage.jpg" width="320" /></span></a></div><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Niipea, kui viimastel nädalatel mõne artikli avan, juhtkirja, päevateemat sirvin ja natukenegi asjadesse süüvima hakkan, adun, et OMG, OMG, OMG.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Noor kirjanik (no tegelikult pole veel kirjanik, aga hüva, teen möönduse) leidis, et töötamine on ebaloomulik ja veider kontseptsioon (see on minule niivõrd mõistusevastane lausung, et tahaks karjuda igasse ilmakaarde WTF!!!!!????). Aga annan siinkohal andeks harimatuse, nooruse, piiratud silmaringi ja elukogenematusega kaasnevad naiivsed väljaütlemised.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span>Näiliselt haritud ja arukas perearst leiab, et haigele inimesele ei peaks kolmel esimesel päeval haigushüvitist maksma (ja samas on need kolm esimest päeva reeglina meie kliimas esinevate haiguste puhul kriitilised), riiklikust vaatenurgast väidetavalt õige ja mõistlik otsus. Aga lugupeetud arst (ise olnud suhtes mõne arstiga ja hetkeseisul kahe tulevase arsti ema, näinud eluajal sadu meedikuid ja tuhandeid patsiente) - kas patsiendi jaoks pole mitte kõige peamised 12 elamistoimingut, millest esimene on turvalise ümbruse loomine? Ilmselt siinkohal nii sotsiaalne kui ka psühholoogiline turvalisus, kas pole? </span>Ja kas meediku jaoks pole mitte inimene esimesel kohal? Aga panna riigi huvid inimese huvidest ettepoole, tekib küsimus, et...ma ei teagi, kuidas seda formuleerida....</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ungari president kavandab seadusemuudatust, mis asub riiklikku maasoola elik õpetajaid täiemahuliselt nende riigis kottima. Ja loen erinevatest meediakanalitest, et õpetajate puudus ei kummita ainult Eestit, vaid sisuliselt kõiki Euroopa riike. Tundsin endas sealsete kolleegide suhtes kaastunnet ja soovin kindlat meelt. Loodan, et teie hulgast kerkib esile </span><span style="text-align: left;"><span style="font-size: x-large;"> Sándor Petőfile sarnanev mõtleja-tegutseja ning te ei lepi õpetajaid orjastava seadusega. </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="text-align: left;"><span style="font-size: x-large;">Mis teema on sellega, et süveneb mineviku ümberkirjutus selliseks, milline see ei ole olnud - minevikus ei valitsenud Euroopas tumedat nahakarva inimesed, see on kindlaks tehtud erinevate ürikute, allikate, põrgu päralt - isegi maalide põhjal, aga nüüdisinimene tunneb kõikidele mitteheledanahalistele veidral viisil kaasa ja kirjutab/joonistab kõik üle, sest...? Miks? </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="text-align: left;"><span style="font-size: x-large;">Ning kõige viimasena - mul oli kaks VANAISA ja kaks VANAEMA. Mul oli EMA ja ISA. Mul on VEND ja kaks POEGA. Mu koer ja kass on ISASED. Mina olin kunagi TÜDRUK, NEIU, NOOR NAINE, nüüd KESKEALINE MUTIKE. Mitte ükski nendest trükitähelistest sõnadest pole olnud kuidagi degradeerunud mõisted ja pealesunnitud soolised konstruktsioonid, vaid lihtne tõdemus, et asjad on nii, nagu nad on. Mis kuradi sugude ümbermõtestamine 24/7 käib? </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="text-align: left;"><span style="font-size: x-large;">Ja ma kujutan ette, kuidas saan pahaseid kommentaare sellele postitusele, sest kuidas ma mõtlen ometigi selliselt?</span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Aga kas praegu siis polegi multimõtlemise aeg? Miks minu, keskealise, haritud, valge, heteroseksuaalse naise, oma soo ja identiteediga rahujalal oleva maksumaksja mõtlemine leiab kohe kiirrünnakuteks tee? </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="text-align: left;"><span style="font-size: x-large;"><br /></span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><br /></span></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-54550149981219679852023-05-01T08:59:00.009+03:002023-05-20T05:50:50.397+03:00"Mida vähem kätt on tööle külge pandud, seda tundlikum ta on." - Shakespeare<div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7NEGBw7pMS8PR2Agx7YrIwAbIcXLZGKk-PKU9AV5rd96kn1W0zAn1MIRBaeUzIW_FwIu6K0oekT7q0z7O1B1f3K8k-dw2wFzhE4_hvacIeDokDfvHmrW7X8ny2xBbPORwVWDLNl23dCUg7rRsbp9FFrl6dIRviYU1NMoa7M8OzVuJSYFTMWEFaJRs/s4096/New%20Phototastic%20Collage.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3276" data-original-width="4096" height="256" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7NEGBw7pMS8PR2Agx7YrIwAbIcXLZGKk-PKU9AV5rd96kn1W0zAn1MIRBaeUzIW_FwIu6K0oekT7q0z7O1B1f3K8k-dw2wFzhE4_hvacIeDokDfvHmrW7X8ny2xBbPORwVWDLNl23dCUg7rRsbp9FFrl6dIRviYU1NMoa7M8OzVuJSYFTMWEFaJRs/w320-h256/New%20Phototastic%20Collage.jpg" width="320" /></a></div>Lugematu minutite meri, kui olen kirjutanud mõnda teost (<i>ja hetkel vaatan ehmatavalt suurt ampsu, mille ette olen võtnud<b> - kuidas kirjutada Kaugveri?)</b></i>, palju tunde arhiivides tuulates, intervjueerides, fotokogusid lapates, artikleid lugedes, märkmeid tehes (kleepsupaberite kogus on olnud märkimisväärne). Ent looming valmib sellegi poolest ning tegemata pole jäänud ükski tegu - lapsed, majapidamine, töö, ülikoolid (lugesin üle - hariduste põhjal olen köidisteks vormistanud üle 50 konspekti - endalgi oli imelik, kui kammitsetud materjalide kaustu tolmust puhastasin), sotsiaalne aktiivsus sinna juurde (kaks erakonda, laulukoor, huviringid; suhtemaastik). </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Avastasin, et olen töötanud kolm aastakümmet ja olnud sanitar, hooldusõde, õde (neli osakonda ja üks perearstikeskus), kirjastuse projektijuht, juveelikaupluse teenindaja, avalike suhete juht, õpetaja (neli kooli), kirjanik (kuus teost ilmunud, seitse kirjutanud, kaheksas pooleli). </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Olen ravinud, elustanud, koristanud, hooldanud, üritusi korraldanud ja läbi viinud, lavastanud, kirjutanud, esitlenud, õpetanud. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Olen niitnud, rohinud, kaevanud, lõiganud, istutanud, külvanud, komposteerinud.</span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Olen remontinud, ehitanud, parandanud, saaginud, värvinud. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Olen keetnud, küpsetanud, praadinud, konserveerinud, marineerinud, paneerinud. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Olen kasvatanud ja hoolitsenud, kamminud ja puhastanud, pesnud ja triikinud. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Olen juhendanud, parandanud, suunanud, õpetanud. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span>Olen armastanud ja olnud armastatud. </span><span>Olen nutnud ja matnud. Olen vaikselt lebanud ja võimsalt möiranud. </span></span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Olen võimelnud, jooksnud, jalutanud, mänginud, sõitnud ja ujunud.</span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Olen klaasikillutanud, mõõgavehelnud, bongotanud. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Olen tantsinud, laulnud, esinenud, seigelnud ja võidelnud, kaitsnud ja kaotanud.</span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kokkuvõtlikult - olen 110% elanud ja elan veel samal jõul edasi ning kõik on tulnud kätte TÖÖGA (see pole ebaloogiline ja veider kontseptsioon, vaid täiesti üheselt mõistetav viis elamiseks - miski ei tule, kui sellesse aega, energiat, tegevuslaadi ei panusta)</span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kui aristokraatia ega muul viisil kuulus suguvõsa ei toeta, siis nii lihtsalt elatakse. See pole eluga leppimine - see ongi ELU. </span></div><div style="text-align: center;"><span style="font-size: x-large;"><b><i>Hingata, töötada, luua ja armastada - kas on veel parimat võimalust endale antud aeg sisustada siin päikese all?</i></b></span></div><div style="text-align: center;"><span style="font-size: x-large;"><b><i>Ma kahtlen selles. </i></b></span></div>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-61741757515247106292023-04-07T12:49:00.005+03:002023-05-12T14:28:00.946+03:00Kinni õmmeldes<p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYlKrjZDK6JjTogw4TUqKHqa5qAR__j43L4Zt7O4GqdWejAhyRzgNbSlm1x4vmKqcQU_7PcmRx9Vm9qvIE3f7Eg8MdOw2y9omXilz2YOUEjKtrEpyTX-rGc77HgsZrnJwPgZgBKkRuKxnBTB8Z5Pz5K5T40BBZ6fIf0_YPHwu21T5P-2ohF3hklW_f/s432/Capture.JPG" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="419" data-original-width="432" height="311" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYlKrjZDK6JjTogw4TUqKHqa5qAR__j43L4Zt7O4GqdWejAhyRzgNbSlm1x4vmKqcQU_7PcmRx9Vm9qvIE3f7Eg8MdOw2y9omXilz2YOUEjKtrEpyTX-rGc77HgsZrnJwPgZgBKkRuKxnBTB8Z5Pz5K5T40BBZ6fIf0_YPHwu21T5P-2ohF3hklW_f/w320-h311/Capture.JPG" width="320" /></a></div><span><span style="font-size: x-large; text-align: justify;"><div style="text-align: justify;">Mida teeb inimene siis, kui nööp on eest, taskupõhjas on auk, miski käriseb või on muul moel katkenud? Loogiliselt arvates ta võtab tarvitusele meetmed ja parandab katkenud koha - nõeludes või kleepides vms. Täiesti arusaadav tegevus. Kui miski on katki, siis tuleb see parandada. Aga kui see asi pole katki? Kas siis ka võtab niidi ja nõela ning lihtsalt vudib terve koha tervemaks? </div></span></span></div><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Pole ju selliselt. Pole ometigi tarvidust katkematuid kohti kuidagi lappida. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span>Ent paraku on tänapäevases ühiskonnas hakanud enam ilmnema tõsiasi, et meil on ainult näiline sõnavabadus, sest kui midagi öelda, mis inimesel mõttes </span><i>(§ 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. </i><i>Tsensuuri ei ole) </i><span><i>,</i> siis selgub, et päris vaba mu sõna pole.</span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Eile sain kummastava kirja bloggerilt seoses postitusega "Porr versus porr" (kuue aasta eest ilmus) ja selgub, et selles postituses riivan ma lugejate meeli ning postitus on suletud. </span><span style="font-size: xx-large;">WTF??? </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Et ikkagi nõelume suu ja sõrme kinni, sest keegi luges ja tundis end puudutatuna? Pani ikka hetkeks vulgaarväljenditest ohtraid lausungeid sõnama küll. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">"Kõrkjaarm", mis kubiseb erootilistest tekstidest, õilmitseb vabalt müügil, aga sissekanne linnu ja ühe teatud laadi sõna kasutamine selle keeleliselt muganenud kontekstis, häirib lugeja silmi.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Hiljutised kogemused teatud inimgruppidega (vestluses osalesid kolm inimest ja neljas oli veidi eemal ning kõneluses ei olnud mingil moel aktiivne pool, edastas sõnasõnalt kuuldud teksti teisele inimgrupi juhile, sest teda häiris, mil viisil me kõneobjektiks olnud temaatikat puudutasime) viisid mind mõtteni, et tavaline, keskealine, europiidne, 95% ulatuses heteroseksuaalne, haritud ja erinevate standarite mõõtmes igati keskmine kodanik peab arvestama igal jumala sammul kellegi vaimset tervist raputada võivate lausungitega, sest ta võib tunda end otseselt või kaudselt ohustatuna kõnealusest teemast, <i>sic!!!</i></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Või üks teine arvamuslik isik, kes avalikult destruktiivset sõnakriitikat poetas, sest... talle ei meeldinud midagi. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Etc, etc, etc.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Võtame kätte ja paneme ikkagi sotsiaalse niidiga suu kinni, sest ei tohi midagi öelda, keegi tunneb ennast kindlasti solvatult.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span>Et kaotame ära teemad, soorollid, mõiste mees ja naine, ema ja laps, isa ja laps, poeg ja tütar, õde ja vend ning muudame maailma hallitooniliselt neutraalseks, kartulikotilikult jämedakoeliseks ja taandume kõikidest inimarengut soodustanud momentidest, sest kõikidel on õigus eneseväljendusele sellisel viisil, mis talle sobib, aga sellest ei tohi enam rääkida? </span><span>Või sain ma millestki valesti aru? </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i><b>PS: vabandan juba ette, kui kellegi hingenatukest riivasin. </b></i></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><br /></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><br /></span></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-13824000461529573712023-03-03T11:41:00.005+02:002023-05-07T08:52:12.977+03:00Ühe töönädala anatoomia <p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjklDWa6joElgGFRSujTROFBGWG8TjC2kxo1u2wZdvVamfmlEH0PSLxxnjclEaGWAFBaj_7IT97e5wQpzXNyP57EevX6-LaAulARMwxiv8kmoQBGdklMph8gUAXZZzUndCOEYdwHYnsGpR_k0W-GQxJPvTA9voivJMP-FVpUjupzQKW-oljQLcnYiCI/s4096/New%20Phototastic%20Collage.jpg" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" data-original-height="3276" data-original-width="4096" height="256" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjklDWa6joElgGFRSujTROFBGWG8TjC2kxo1u2wZdvVamfmlEH0PSLxxnjclEaGWAFBaj_7IT97e5wQpzXNyP57EevX6-LaAulARMwxiv8kmoQBGdklMph8gUAXZZzUndCOEYdwHYnsGpR_k0W-GQxJPvTA9voivJMP-FVpUjupzQKW-oljQLcnYiCI/w320-h256/New%20Phototastic%20Collage.jpg" width="320" /></a></div><span style="font-size: x-large;">Milliseks kujuneb töötava täiskasvanu, eraldi ja ise seisva indiviidi põhimõtteliselt hingetõmbeajatus? </span><span style="font-size: x-large;">Sulekosilasena iseendaga flirtides tuleb tõdeda, et:</span><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">ESMASPÄEV - esmaabikoolitus, kus tuletasin meelde desmurgilisi võtteid, sain ka ühe uue nipikese ja tutvusin inimesega, kes oma võrratult suure elukogemusega panustab minu ühte planeeritavasse romaani ennast tegelaseks - või õigemini tema pagas nende meeste vallast, kes teenisid kunagi nõukogude liitu.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">TEISIPÄEV - 'kuidas ja kas keelata nutiseadmed koolis' meeskonnatööde tegemine. Ning minul, kes ma just nutiseadme väärkasutuse tõttu oma elu ühte hullemasse keerisesse sattusin, oli nii mõndagi mainida. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">KOLMAPÄEV - teadmine, et alustan uue keelegrupiga, tunni läbitamine ja seejärel kuskile koolitusele minek, mis aga ei toimunud. Küte, V ja mõnus õhtu.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">NELJAPÄEV- osalemine rahvusvahelises uuringus, kus ma pidin matemaatikat tegema ja erinevaid saite lugema ja oehh.... mul pole midagi kasu sellest olnud, et ma tegelikult oskan lugeda ja kirjutada ;) </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">REEDE - kuna reamehed saabuvad linnaloale, siis kokkamine, kokkamine ja kokkamine. </span><span style="font-size: x-large;">Potiujuk parandatud, uue raamatu (biograafia) leping allkirjastatud. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ja muidugi igahommikune jooga, vitamiinid, veeprotseduurid, kütmine, potiujuki remont, kassitamine ja koeratamine ja märtispäikese kriitika elamisele, et nojah... aknapesu on ootetöö. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Aga üks hea tõdemus on küll, et päevakiirus on vähenenud, sest pesast lennanud poegadele pühendatud varasemad minutid kuuluvad vaid enesele.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Isegi veider, et kunagi algas hommik kohe ja kähku, kuid nüüd saab pikalt olla, kohvi juua, selle kõrvale isegi raamatut lugeda...müstika suisa :) </span></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-30278217262980218342023-02-18T13:39:00.002+02:002023-02-18T13:43:27.001+02:00Viripotindus elik bitch mode on <div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgWG7VqyAVWeRMissOl94yM4IGpiqQ84wUUKxOZK9_z_LKFHuefYxb37aBA9oomdyF3AE5SJrI-7jIq_fMvsF1KheHjsJ2Ya7f_ZBXKKvWrpiXoED1cz9pUI3qgL_qz9IWg7S4eH9E37LrfUCRvLiQetQofJlLQXqSdv0WrJhbPYSgUm86ruK0xbUNQ/s695/Capture%205.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><span style="font-size: x-large;"><img border="0" data-original-height="263" data-original-width="695" height="242" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgWG7VqyAVWeRMissOl94yM4IGpiqQ84wUUKxOZK9_z_LKFHuefYxb37aBA9oomdyF3AE5SJrI-7jIq_fMvsF1KheHjsJ2Ya7f_ZBXKKvWrpiXoED1cz9pUI3qgL_qz9IWg7S4eH9E37LrfUCRvLiQetQofJlLQXqSdv0WrJhbPYSgUm86ruK0xbUNQ/w640-h242/Capture%205.JPG" width="640" /></span></a></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><br /></span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Sarjas "Kuidas ma kohtasin teie ema" arutlevad mingis episoodis tegelased ülikondadest ja nad ilguvad üksmeelselt oma kambajõmmi üle, kes on juhtumisi mees ning viriseb ekstrasiraval häälel viiulihelide saatel mingi elunähtuse (eba)õnnestumise pihta kuuldavalt kaeblikku jõminat. Ta soovib lasta endale teha rätsepa juures eriti glamuurset kehakatet, aga hind olevat hirmus kallis. Talle soovitatakse lasta õmmelda endale püksid, kuhu mahuks sisse tema eriti suur tupp (tupp; tupe; tuppe), viidates asjaoludele, et selline eidelik hädaldamine on pigem naissoole omane. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Sarjas "IT-osakond" liitub kahe mehega naine, kes annab muidu saamatutele mehepoegadele teavet selle kohta, et nad on tõenäoliselt kannatavad temaga koos tädi Irma külastustega (väga omapärane väljend kuufaaside kohta naisel) kaasnevate meeleolukõikumiste üle. Kui üks meestest puhkeb nutma, sest ta ülemus kiidab teda tehtud töö eest, ja naiskolleeg küsib, milline ta meeleolu on, siis mees vastab, et tunneb ennast delikaatselt, ärritunult ja inetuna (täiesti tüüpiline olek teatud ajal). </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Virina alla liigituvad hädaladamine, kitumine, pealekaeve jms - need on tõesti tüütud omadused (ja ometigi ma hädaldan kirjatsi, eks ole?). Lastel ja täiskasvanutel, noortel ja vanadel ning kahjuks ka meestel ja naistel.</span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ok, naistest saab aru, kui vingumootor käima läheb (me oleme siiski sõltuvuses oma hormoonidest, mis kuu lõikes hüplevad mehiselt - kas naisesust saab selle sõnaga kirjeldada? - küllap vist), me oleme emotsionaalsed ja näägutame ja viriseme nähete üle (jah, selline sõna on eesti keeli täiesti olemas - analoog viisiütlevale käändele 😉 ja mulle meeldib fillina sõnadega ja sõnades möllata), aga kui viripotindust viljelevad mehed? </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kui meesterahval läheb suu viltu ja ta natukene nutuselt asub kurtma mingite tegevuste ja asjanduste üle, siis on see tegelikkuses ikkagi väga hale nähtus. Eriti, kui meesterahvas ei tea. Ja pole ise.... etc. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i>Bitch mode on</i> - see sobib ainult üksikutel juhtudel, ainult üksikutele inimestele - väga hädistele; loomupäraselt õrjetutele; äärmiselt allaheitlikele inimestele ja siis, kui selleks on põhjust. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Aga - enamasti põhjust ju pole. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kusjuures leidsin 93 erinevat viisi kirjeldava netilehekese, kus kirjeldati, kuidas olla <i>bitch mode on </i>ja noh, mis seal ikka öelda - põnevaid ideid saab, kes tahab. </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ning millal õpivad mind tundvad/teadvad inimesed ometigi selgeks, et niipea, kui eluliselt juhtub miski, mis ajab kaelal karvad turri, saab sellest lugu, mida kõnelda ja see läheb kirjapanuks käiku? </span></div><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ent mingem ja olgem, tehkem ja nähkem (k</span><span style="text-align: left;"><span style="font-size: x-large;">äskiva kõneviisi mitmuse 1. pöörde vormi juurde kuuluv pidulik stiil); tutvugem sõnavaraga ja semikoolonitega (s</span></span><span style="text-align: left;"><span style="font-size: x-large;">emikooloniga eraldatakse omavahel lõdvemini seotud lauseosad, eriti kui komal on neis lauseosis juba muid funktsioone täita) ning rõõmustagem selle üle, et kevad on sisuliselt nurga taga, sest linnuparved on põõsastes kuidagi eriti sädisema hakanud....</span></span></div>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-76783814904606077102022-12-31T08:37:00.012+02:002022-12-31T08:46:31.398+02:002022 - hüvalt ja kuralt.......<p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span></span></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span><span style="font-size: x-large;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDOc1Idw9f5AtWBydCDqNAOmWZ_Dpy7uFM9oqSaPDOPxzJ7HKGc17_0mXUCi2NGloEzdyuWy6z1yev4SjjurWtcBhf2nS4nLSpyK0TP4jsjrmiVTkXpCNwtUoUaRFH0jB5uKlb-0KGqUs5ZIYlQlo8Nk_jRBLXa6KB7Koy248v5QYV17yYmWDNFz9d/s557/2022%20kokkuv%C3%B5ttev%20kollaa%C5%BE.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="454" data-original-width="557" height="522" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDOc1Idw9f5AtWBydCDqNAOmWZ_Dpy7uFM9oqSaPDOPxzJ7HKGc17_0mXUCi2NGloEzdyuWy6z1yev4SjjurWtcBhf2nS4nLSpyK0TP4jsjrmiVTkXpCNwtUoUaRFH0jB5uKlb-0KGqUs5ZIYlQlo8Nk_jRBLXa6KB7Koy248v5QYV17yYmWDNFz9d/w640-h522/2022%20kokkuv%C3%B5ttev%20kollaa%C5%BE.JPG" width="640" /></a></span></span></div><span><span style="font-size: x-large;"><br /><div style="text-align: justify;"><span>Pojad õppisid kunagi ühte laulu: <i>"Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".</i> </span><span>Aasta 2022 saab täpselt samal viisil ja üles-alla kokku võtta, kuigi see läheb kirja pigem negatiivsete emotsioonide tallermaana: </span></div></span></span><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><i style="font-weight: bold; text-decoration-line: underline;">*Jaanuar </i> - kuu alguses läheb V tagasi piiri taha, oleme tihedas veebipõhises suhtluses. Juhendajad ei luba mu tööd kaitsmisele ja see lükkub edasi kevadesse. Tööl on pinevad päevad, sest tunde on palju ja projekt nõuab oma osa, planeerime koolitust. Saan teada, et "Kõrkjaarm" on trükikojas. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i><u>*Veebruar </u></i></b>- V tuleb Eestisse, kohtume ja veedame aega, teen tööalase koolituse, saan kätte "Kõrkjaarmu" ja tegelen esmakordselt ise turustamisega. Selle käigus kohtun ootamatult oma ema noorpõlvesõbratari pojaga, kes mind ladudesse viib. Veebruari vaheajal puhkan, kuid murelikult, sest sõjateated ei meeldi mulle üldse. Käin V-ga tõrvikurongkäigul ja tutvun veel ühe tema sõbraga. Käin õpilastega teatris ja V-ga kinos, vaatame filmi "Soo".</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i><u>*Märts</u></i></b> - V õnnitleb mind naistepäeval, tähistame koolis emakeelpäeva Eesti Buss 100. sünnipäevaga, saan nii Apollost kui Rahva Raamatust oma raamatu ostude dokumendid (neid on ostetud mehiselt ja kõik trükikulud olen teinud tasa); V naaseb välismaale ja ütleb, et tuleb tagasi siis, kui töö lõpetatud. Oleme jälle kaugsuhtes. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i><u>*Aprill </u></i></b>- väga kiire kuu, sest toimub Orhidee Emale, kus esitatakse üks minu kirjutatud näidend ja mõned minu ideedele toetuvad palad. Proovide käigus tekib mul uue õppeaastaga seoses üks idee. Hakkan uuesti magistrieksamiks valmistuma; V tuleb Eestisse, kohtume, käime kinos "Melchiorit" vaatamas ja vestleme meie tulevikust, mis viib mind lõppkokkuvõttes üsna imelikku olukorda. Pojad teevad eesti keele riigieksami. Võõrustame projekti raames kõiki teiste kooli osalisi, toimub ka kevadpuhastus koolilähedasel haljasalal. Käin doonoriks.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i><u>*Mai - </u></i></b>kevad toob negatiivseid askeldusi isiklikku ellu ja magistrieksamile. Käin Viljandis projekti lõpuseminaril. Lõpetan V-ga arusaamatuste tõttu suhte; samal ajal on pingeline aeg magistritöö kirjutamisel, survestan juhendajaid, sest meie suusad on ristis. Mai lõpus aga saan V-ga uuesti kokku ja me lepime ära. Kooliaasta lõpetamine paistab. Toimub 9. klassi eksam. Käin õpilastega õppekäigul nii Kakerdaja rabas kui vabaõhumuuseumis. Pojad teevad gümnaasiumi lõpueksameid. Ilmub minu protežee luulekogu. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span><b><i><u>*Juuni</u></i></b> - käin õpilastega traditsioonilisel Pääsküla rabamatkal; kaitsen Tartus oma neljanda kõrghariduse ja teise magistri; käin õpilastega Viljandis ekskursioonil; tähistame V-ga minu ülikooli lõpetamist. Toimub arenguvestlus, mis osutub üsna positiivseks, annan teada ka oma uue õppeaastaga seotud plaani. Töölt algab puhkus; käin rannas; pojad lõpetavad gümnaasiumi (mind tänatakse tublide poegade kasvatamise eest), pean seal lapsevanemate nimel lõpukõne (sisuliselt tund enne aktust saan teada, et </span><span><span>pean </span><span>seda tegema); tähistame V-ga jaanipäeva minu venna juures, see on tore kohtumine; alustan tööd keelegruppidega (40 keeletundi nädalas; üks grupp kontaktis, teine onlines) - olen sisuliselt terve suve sellega hõivatud. Käin läbi erinevad arstid ja saan teada, et olen üsna terve naine.</span></span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i><u>*Juuli -</u></i></b> tähistan sünnipäeva, saan kingituseks binokli; teen tuttavatega mõned retked Harjumaal; käime V-ga Haapsalus; pojad teevad sisseastumiskatseid Tartusse, mõningase närvidemänguga saavad mõlemad arstiteaduskonda sisse. Töötan palju, samas saan ka rannas käia ja lugeda. Kohtume V-ga tihti, ta ostab endale tõuksi, teeme ühe väga laheda treti. Vahetan välja pesumasina. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i><u>*August -</u></i></b> V satub haiglasse ja mina teen Bolti tõuksiga avarii, jalg on lihtsalt kohutavas olukorras; lõpetan keelegruppidega intensiivõpingud; puhkus lõppeb; käime kolleegidega Ida-Virumaa koolidega tutvumas, veedame põneva õhtu Võsul; pojad saavad 19 ja teevad kuni sõjaväeteenistusse minekuni Bolti kullerina tööd.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span><b><i><u>*September</u></i></b> - kool algab täistuuridel, kuid minu töökoormus pole nii suur, kui möödunud aastal: 26 tundi+huviring+kooliblogi+klassijuhatamine. Taandan ennast ainekoja juhi töölt. Kooliaasta nagu ei taha kuidagi sujuda, paaristundide temaatika ei jookse ilmselt hästi; uusi kolleege on palju, kuid õpilased on väga toredad ja sisuline töö õpetajana lahe. Käime V-ga etnolaadal, ta kingib mulle medaljoni, kuhu panen tema ja enda pildi. </span><span>Virisen nii kaotatud vabade päevade kui tunniplaani üle, kuid lõpp hea, kõik hea. V suundub piiri taha kevadist objekti lõpetama ja annab teada, et viibib seal kauem, kui arvas. Käin 25ndat korda doonoriks.</span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span><b><i><u>*Oktoober </u></i></b>- töö on mõõdukalt kiire, koduses elus on veider stuupor, sest pojad lähevad oktoobris kaitseväkke ja on kuni selle minekuni üsna kodused. </span><span><span>Käin õpilastega taas rabas, sedakorda eksime korralikult ära, kuid päev on meeldiv. Annan teada, et olen nõus jätkama Keelepisikus. Kogen tõsist paanikahoogu ja mõistan, et kannatan </span><i>tühja pesa sündroomi</i><span> käes. V naaseb ja poegadest saavad reamehed, see on hetk, mis mind täiesti pikali murrab. Mõned kohtumised V-ga, pean sügisest koolivaheaega ja kohanen üksiolekuga. Poegadega vestleme pühapäeviti, vahel on vanem poeg onlines ja annab ülevaadet, kuidas ja mida nad teinud on. Olen politseis tunnistajaks ühel koeraga seotud insidendil. Saan taas ehmatava uudise tervise osas, see viib mu rööpast välja.</span></span></span></p><p style="text-align: justify;"><span><span style="font-size: x-large;"><u style="font-style: italic; font-weight: bold;">*November - </u> <i>tühja pesa sündroom</i> vaevab üsna tõsiselt, täidan aega tööga, käime V-ga kinos "Kalevit" vaatamas, käime Kiek in de Kök's täistuuril, kus saan üle paljude aastate tõelise klaustroboofiahoo, V on taas väga toetav. Pojad tulevad esimest korda kaitseväest puhkusele, olen selle üle ütlemata rõõmus, kuid kui nad ära lähevad, tabab mind jälle depressioonilaine. Käime kolleegidega Kolu kõrtsus koolitusel ja üle mitme aasta on klassikokkutulek Kochi Aidas. Seal saan teada päris mitmeid ja väga üllatavaid asju. Alustan Keelepisikus online grupiga ja saan kutse esineda kirjandusteaduslikul konverentsil, sedakorda siis metsaga suhestudes. Ühe kolleegiga kerkib üles tõsine konflikt. Tellin kütet ja tassin ühe tunniga kogu varu varju - seni on see ikka olnud poegade pärusmaa. </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span><span><b style="font-style: italic; text-decoration-line: underline;">*Detsember</b> - üks keelegrupp lisandub veelgi, kannan konverentsil ette oma kande metsa olemusest sõjaromaanis, pojad on nädalavahetuseti kodus, veedan õhtuti aega V-ga ning tuleb tõdeda, et meie suhe muutub aina lähedasemaks. Ebakonventsionaalne õpetajaks olemine hammustab mind valusalt (võtan kahe nädalaga alla seitse kilo, vabandan kolleegide ja õpilaste ees, kuid asi ei näi vaibuvat), kuid mul on olemas kindel toetajaskond; Keelepisikus on jõululõuna; valmistume ohtrateks jõuluüritusteks koolis; </span></span><span>pärast kaheaastast pausi</span><span> toimub kirjandusteadlaste jõulupidu (selgub, et olen veider ajalookandja); käime V-ga Jägala-Joal; pojad tulevad pikale puhkusele. Tervise osas on uudised ütlemata head, mind tunnistatakse terveks. Võtan kokku oma aasta ja tõden, et seda saaks nimetada sepetikeelselt sedasi - </span><i>masepa...</i></span></p><p style="text-align: center;"><span><span style="font-size: x-large;">Olgu uus parem kui senine ja üldse....</span></span></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-67511737512732462592022-11-05T13:18:00.010+02:002022-11-05T13:37:30.818+02:00Eksperdiküsimus/eksperdi küsimus<p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgYp_wQ_vrY0--JXIC_1KrWOwUI706vxM_UdT0rK--QZTNQEFIFHCa8eG3DHh_IzZHpDuij3bC5S-PN1SIppMgPn_Jdp8Fjz4UIIQmRn7xNxTZc5B5Gp96fiatvKqRzMecKsdvlX1iXDiLXUZh8TmoTvB13cawQGLF5n2RaL7npS44lvXVqHZvpO-Vf/s593/Bloggi.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="369" data-original-width="593" height="398" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgYp_wQ_vrY0--JXIC_1KrWOwUI706vxM_UdT0rK--QZTNQEFIFHCa8eG3DHh_IzZHpDuij3bC5S-PN1SIppMgPn_Jdp8Fjz4UIIQmRn7xNxTZc5B5Gp96fiatvKqRzMecKsdvlX1iXDiLXUZh8TmoTvB13cawQGLF5n2RaL7npS44lvXVqHZvpO-Vf/w640-h398/Bloggi.JPG" width="640" /></a></div><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Juhtusin lugema surmaeksperdi artiklit, keegi mees, kes on surmauurija jms ja hakkasin mõtlema, kas see ikkagi teeb inimese eksperdiks, et ta omab kogemust mingisuguses asjas ja räägib sellest kui asjatundja. </span><span style="font-size: x-large;">No on igasugused suhteeksperdid ja seksieksperdid ja majanduseksperdid ja elueksperdid jms. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kes on ekspert? EKSS ütleb sedasi - mingi ala asjatundja, keda rakendatakse <b><i>eriteadmisi </i></b>nõudvate küsimuste lahendamiseks. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Bolditasin ja kursiivitasin teadlikult mõiste <b><i>eriteadmisi</i></b>, sest mulle jääb tihtipeale mulje, et sõna võtavad enda kohta kasutusele mõnikord inimesed, kes tegelikkuses asjast mitte sooja essugi ei jaga - ma ei väida, et mingi kogemus ei oleks andnud inimesele juurde miskit, aga kas see teeb teda asjatundlikuks ja eriteadmisi omavaks spetsialistiks? (eriti ajavad mind tilti kõik need terviseksperdid - kurat, sa käisid fitnesskoolitusel/dieedikoolitusel/tantrakursustel - </span><span style="font-size: xx-large;"> </span><span style="font-size: x-large;">mitte ei õppinud inimest kõikides aspektides ja erinevatest teadusharudest)</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Õendusõpingud ja pikk praktika ses vallas on kindlasti teinud mind eksperdiks <b><u>osades</u></b> tervishoiualastes küsimustes (reeglina ma diagnoosides igasuguse vahenditeta sealjuures väga puhe ei pane - lihtsalt hea mälu ja loogika aitavad väga tõhusalt kaasa), aga kindlasti mitte kõikides, sest mul puuduvad süvatedamised, mis on kitsalt piiritletud erialaarstidel olemas, eks ole? Aga ravimitest, nende manustamisest, kuidas ühe või teise terviseprobleemiga toime tulla - seda ma tean ja oskan. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Eesti filoloogia õpingud andsid mulle tööriistad keele kasutamiseks (see on väga kahemõtteline :P ), aga tõepoolest, ma saan ennast teatud mõttes lugeda eesti keele eksperdiks ja kuna mu tööalane tegevus on just selle vallaga seotud, siis ilmselgelt teen ma õigete teadmistega õiget asja.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kirjandusteaduse õpingud andsid mulle järgmised instrumendid - tõlgendada nähtusi/olukordi sh ka tekste, neid analüüsida, sünteesida, tekste luua ja tekstidesse poetada mõõdukalt tarku teri. Ekspert? Jah.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Haridusteaduse õpingud viisid mind omanäolisele teele õpimaastikul ja andsid takkajärgi teadmisi visualiseerides üsna mahuka pihutäie võimalusi end eksperdiks lugeda - didaktikates, metoodikates, psühholoogias jms. Ja nüüdseks omades laiahaardelist praktikat ligi paarikümne aasta lõikes, siis olen üsna asjatundlik. Ekspert? Jah </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Laste kasvatamises - siin ma oleksin pigem kogemusnõustaja.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Leina ja kaotusega toimetulekus - taas oleksin pigem kogemusnõustaja.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Loomingulises tegevuses - olles ise nii kirjutanud kui kirjastanud, siis mingitele kogemustele tuginedes pigem kogemusi omav inimene. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ürituste korraldamises ja koolituste läbi viimises - otseselt õppinud pole, aga mõeldes kõikidele aktustele, pidudele, alustamistele ja lõpetamistele , eelarvet koostades, asju ajades/organiseerides (ülikooli lõpuaktusest alustades ja EÕL suvepäevadega lõpetades, vahele pikkides matuseid, sünnipäevi, aiapidusid ja meeleolukaid koosviibimisi suurtele ja väikestele) - ekspert? Jah.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Sisuliselt 30-aastane kogemus inimestega (kõikmõeldavast rassist, vanusest, religioonist ja rahvusest inimestega haavatavas olekus) pole mind aga inimsuhte eksperdiks ikka veel teinud, sest pidevalt õpin juurde midagi, mis on uuevääriline ;) </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kümme aastat tagasi sain ma kätte oma esimese kuuest raamatust ("Elu hinnakiri" tuli mu tuppa kulleriga 05.11.2012) ja see toetus õendusalastele kogemustele ja kõneles surmast ning suremisest igasuguse häbita, kuid seegi ei tee mind veel surma asjatundjaks, kuigi mitmed lugejad on selle kohta tulnud küsima, isegi seda, kuidas leinaga leppida...</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Mul pidi olema kuratlikult hea mälu (ja nii üldjoontes ta seda ka on), aga mälutreeningud ja looduselt kaasaantav ei tee mind mälueksperdiks...</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Loomupäraselt hea esinejana ja aasta jagu ülikoolis esinemisoskusi õppinuna ma tõepoolest tunnetan publikut, oskan seista, kõndida ja kõnelda, kuid kas see teeb mind juba asjatundlikuks? No katsetame ja vaatame - esinemisringiga on igatahes huvitav esmakordselt talitada (siinkohal tänud kadunud Allaberdile, kes õpetas ennast kohalolevaks ja suurde plaani mängima ning Toomas Lõhmustele, kelle kõne- ja lavatunnid oskusi lihvisid). </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Aga jah, kogemus iseenesest ei tee kedagi veel asjatundjaks ja kahju on vahel näha/kuulda selliseid natukene veidrana mõjuvaid ekspertarvamusi...</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Pigem on need sellised <i><u>kõikide teaduste doktorite</u></i> mõttevälgatused. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Aga tänapäeval on võimalik ennast teha kuuldavaks ja nähtavaks ja selles oleme ilmselt tänu sotsialmeediumistudes kõik spetsialistid. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><br /></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><br /></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><br /></span></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-36276216778126612092022-10-28T09:38:00.003+03:002023-02-18T14:28:11.783+02:00Luukered kapi all, ees ja taga, kõrval, peal, sees, lähedal etc<p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7D4lrmU-ywoEofhFa9y7WRQxFS3M6gp_8PTPUigQ3VT0BEYtez3v5GoJlT3Bi_oEvRleo_DEpSxW2zdfTo4RYXp7E5btgLXRa40YD-N4MLySKlvmdbscSsWSJHyF70ccixdgd7wvzK2B7OaKL9CMgBTeJQXeAGwLu-HhjhBRFWUXXSMCdW1q_7CD6/s630/Capture.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><span style="font-size: x-large;"><img border="0" data-original-height="479" data-original-width="630" height="486" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7D4lrmU-ywoEofhFa9y7WRQxFS3M6gp_8PTPUigQ3VT0BEYtez3v5GoJlT3Bi_oEvRleo_DEpSxW2zdfTo4RYXp7E5btgLXRa40YD-N4MLySKlvmdbscSsWSJHyF70ccixdgd7wvzK2B7OaKL9CMgBTeJQXeAGwLu-HhjhBRFWUXXSMCdW1q_7CD6/w640-h486/Capture.JPG" width="640" /></span></a></div><span><br /><span style="font-size: x-large;">Saladus on nagu koera peidetud kont - kuitahes sügavale seda matta, keegi teine võib selle ikka välja kaevata. Ja saladusi on vast igal inimesel, suuremal või vähemal määral. </span></span><span style="font-size: x-large;"><span>Hea saladus on see, mida mitte keegi teine peale sinu ei tea - eks ole? Siis see ongi </span><a href="http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=saladus&F=M">saladus</a><span>. </span></span><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kunagi lugesin "Tuulest viidud" järge "Scarlett" (tegelikult väga hea järg - Ripley nägi korralikult vaeva, et Mitchelli stiili ja sündmusi tabada, meeleolu ja karakterite kujutamine oli tõepärane). </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Scarlett võitleb oma armastuse eest ja suundub Rhett püüdma tolle kodulinna, seal tekib tal peaaegu afäär ühe teise mehega, sellest hakkab aga kõnelema kogu <span style="color: #202124; font-family: times;"><span style="background-color: white;">Charleston. Scarlettile annab nõu sekeldustest välja tulemiseks linna kohalikku koorekihti kuuluv naine: "Tsivilisatsiooni kuldreegel seisneb selles, et ära topi oma patte teiste hammaste vahele puremiseks." </span></span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="color: #202124; font-family: times;"><span style="background-color: white; font-size: x-large;">Õige loogika, eks? Loomulik asjade reaktsioon. Aga igale reaktsioonile eelneb või järgneb aktsioon, mille mina lihtviisiliselt ja endavaimselt tuletasin: "Tsivilisatsiooni kuldreegel seisneb selles, et teed asju nii, et mitte keegi ei tea või teed asju nii avalikult, et kõikidel on sellest ükskõik."</span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span style="color: #202124; font-family: times;"><span style="background-color: white;">Olen paljuski lähtunud just sellest viimasest reeglist, sest oluliselt hõlpsam on olla nii nagu asjad on. Ja tänu looduse tahtele on mulle antud selline näoplaan, kust iga tundevirvendus on avalikult lugeda, kehakeel annab tunnistust meeleolutusest etc. </span></span><span style="background-color: white; color: #202124; font-family: times;">Ja loomingu tahte tõttu on minu puhul mõistetav ka sõnakasutus, lauseehitus jms. </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="color: #202124; font-family: times;"><span style="background-color: white; font-size: x-large;">Mis on minu hetkeängiks? Loomulikult kõik see, mis inimesi üldiselt puudutab - raharalli igas vallas pitsitab kõiki ühteviisi; reamehestunud poegade viibimine eemal, kui saan nendega kord nädalas kõnelda (jah, ma tean, nad on täiskasvanud mehed); uute harjumuste juurutamine (ma pole veerand sajandit üksi elanud); hetkeline madalseis sügise tõttu; kolmeks järgnevaks aastaks oluline eelarvekriitilisus etc.</span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="color: #202124; font-family: times;"><span style="background-color: white; font-size: x-large;">Aga kui ma mõtisklen selle üle, millised probleemid vaatavad vastu mõne inimese tegevuste tulemustena kõikidel uudiskülgedel, siis tasub ennast mitte vaevata (meie keeleruumis pole see väljend - <b><i>elevant toas</i></b> - veel väga kõnepruugine, aga äärmiselt kasulik piltlik väljend mu meelest) </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span style="color: #202124; font-family: times;"><span style="background-color: white;">Mingi aeg tagasi leidsin oma rämpspostist veidra kirja - petuskeemitajad väidavad, et vaatan lapspornot ja mind lubatakse seksuaalkurjategijana üles anda. Edu neile siis, sest tean, et pole midagi taolist eladeski teinud. Samas aga... mõne jaoks see vist siiski päris nii pole - neid nimesid ja tegelasi on meediast ikka läbi käinud ja üles lugema hakata neid pole mõtet. </span></span><span style="background-color: white; color: #202124; font-family: times;">Jah, luukered kipuvad kolinal kaassõnade saatel vallanduma. </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span style="background-color: white; color: #202124; font-family: times;">Aga kas oma lapsest võib teha beebipilti? </span></span></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-58719836579154873282022-10-24T17:42:00.006+03:002022-10-25T07:39:38.612+03:00Uudishimu võib viia....<p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEivmoijhN4aQ5xy_RHJ8aEgqaUhFP6Fz0HmuxR6Ck8HiM32Tmk4UEsjXZaW0EIIZGECTGSUk2683VEh_CDALQ5VndFiP3CjCGPP59Ge3TWAn2-7ZPMWdiJY41Iah2FOc8pLrwLU5OK3HfI0YH9x70D2MLuhmJT2n2ANKmk63wWMiyQ3yHyOVVxHvbCS/s600/Capture.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="438" data-original-width="600" height="468" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEivmoijhN4aQ5xy_RHJ8aEgqaUhFP6Fz0HmuxR6Ck8HiM32Tmk4UEsjXZaW0EIIZGECTGSUk2683VEh_CDALQ5VndFiP3CjCGPP59Ge3TWAn2-7ZPMWdiJY41Iah2FOc8pLrwLU5OK3HfI0YH9x70D2MLuhmJT2n2ANKmk63wWMiyQ3yHyOVVxHvbCS/w640-h468/Capture.JPG" width="640" /></a></b></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ilmselgelt on iga teadmise, teadasaamise ja mõtlemise määratlematuse taga miski, mida nimetatakse uudishimuks. Võta või väikene laps - miks pilved alla ei kuku? Aga kui nad seal seisavad, kas keegi hoiab neid kinni? Miks see nii on etc, etc, etc...</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i>Ja ainult narrivat näib vastus küsijat....</i></b></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b></b></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: x-large;"></span></div><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Juhtusime hiljuti käima Gruusi restoranis (enne kiikasime kodulähedusse teise restosse, kus oli hinnad raketilikult üles aetud ja panid lausa suud maigutama, teisena valitud söögikohas oli hinna ja kvaliteedi suhe jätkuvalt paigas).</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kena kohake, hubane, puhas ja seintel kunstniku reproduktsioonid. Tuvastasin kunstniku tööd ühe muinasjuturaamatu põhjal, aga nimi meelde ei tulnud. V teadis, et see on Pirosmani looming.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Õhtul hakkas mind aga see nimi meeletult vaevama ja vaev sai ka ohtralt tasutud, sest guugeldasin toda grusiini ning avastasin hämmastava tõsiasja, mida ma varasemalt ei teadnud ja mille ma rõõmsalt <i>selle päeva uue asjana</i> endale kirja panin.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Nimelt oli too elu ajal tunnustuseta jäänud grusiin teinud enneolematu liigutuse ühele prantslannast näitlejale, </span><span style="text-align: left;"><span style="font-size: x-large;">Marguerite de Sèvres'le, külvates hotelliesise üle tuhandete õitega, kui too oli külalistemajas peatunud ja Nikala näitlejannast sissevõetud. </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span style="text-align: left;">See seik aga olevat saanud rahvusvaheliselt tuntud laulu "Miljon punast roosi" (me kõik oleme seda laulu kuulnud vähmalt korra) tegelaste looks - kunstnik, kellest seal räägitakse, on Pirosmani ja näitlejanna </span><span style="text-align: left;">de Sèvres. </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span style="text-align: left;">Ma muidugi ei ole veel kindel, kus ma seda teadmist oma igapäevaelus räägin, sest eesmärgipärasus võiks ju igal ajal ja igas hetkes olla, aga uudishimu ajendas muudkui edasi kaevama ja sain teada, et Nikalast tehti nii 53 aastat tagasi film, milles peaosa mängis </span><span style="text-align: left;">Avto Varazi, üks teinegi väga tuntud grusiinlasest kunstnik, kelle loome on Gruusias väga suure tähendusega. Ja loomulikult pidin ma muudkui süvinema, sest tahtsin teada, kas on tehtud mõnda dokumentaali mõlemast mehest ja oligi olemas, kahju küll, et gruusiakeelsed mõlemad ja ma ei saanud nendest midagi aru (subtiitreid polnud 😞) , aga elamust pakkusid need sellegipoolest... </span></span></p><p style="text-align: justify;"><br /></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-37452533970586357942022-10-19T08:00:00.021+03:002022-10-19T08:00:00.192+03:00Tühja toanurka tükib tüütu tusameel...<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfCaNmdYdDs8zN7-9cfJZ7Frd36TUKqZkyfnEzj4Tt54kIkBS5EhD5opUTaHdxc4fRbOoF9Ll9B5FXiNy4-jmk3_iP_D9QgTdfY5nHQgCcJsPFn0HuXaIhX3KgR8x2WrcdP48UThOWIzSypvqM0gsJtk4xrRe36zH-hLuWjKpgvJM1sqZtlUJZeH72/s618/Capture.JPG" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><img alt="Pilt on illustreeriv ja veebist" border="0" data-original-height="421" data-original-width="618" height="435" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgfCaNmdYdDs8zN7-9cfJZ7Frd36TUKqZkyfnEzj4Tt54kIkBS5EhD5opUTaHdxc4fRbOoF9Ll9B5FXiNy4-jmk3_iP_D9QgTdfY5nHQgCcJsPFn0HuXaIhX3KgR8x2WrcdP48UThOWIzSypvqM0gsJtk4xrRe36zH-hLuWjKpgvJM1sqZtlUJZeH72/w640-h435/Capture.JPG" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Pilt on illustreeriv ja laenatud veebist</td></tr></tbody></table><div style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span style="font-size: x-large;">... ja kipub kaunis paikseks jääma. </span>Millest ma siis kõnelengi? <b><i>Tühja pesa sündroomist</i></b>, mis vist iga lapsevanemat tabab, kui tema seni ikka veel lapseks peetu oma koti õlale viskab, lapsepõlvekodule üle õla tagasi vaatab ja näeb ukselävelt pisaraid tagasihoidva ema palet teele saatmas.</span></div><p></p><p style="text-align: justify;"></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span><span>Olen elus pidanud mitmel puhul hüvasti jätma - oma tuliste tunnetega lumisel väljakul </span></span>julmi sõnu<span> kuuldes; sulgema hääbunud vanemate silmad ja korraldama nende ärasaatmise; loobuma mingist unistusest; saanud eitavaid vastuseid vägagi loodetult asjalt jms, aga..... nendele lisandub hinge</span><span>lõikumine, </span>kus teadmine, et need samad pojad, kelle valuga sain ilmale kantud; kellesse ma esimesest pilgukohtumisest ülepeakaela kiindusin; kellele vanni tegin; keda imetasin; kellele unejuttu lugesin; kelle siirast rõõmu nägin, kui ta kingitust avas; kui ta rõõmsalt neljameetriselt platvormilt basseini hüppas; kelle tõvevoodi juures olen murelikult valvanud; kelle haiget saanud põlvele peale puhunud ja kelle iga (eba)õnnestumine on samavõrd emotsionaalsed mulle kui neile, on nüüd meheks saanud ja teevad seda, mida mehelt oodatakse - läbivad kaitseväge.</span></p><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Seda aga just nüüd....</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Mõtlesin pikalt, miks mind pesatühjendus nii karmilt endasse haaras ja tabasin ära - enamasti lähevad nad teele ükshaaval või kordamööda, aga minu pesa läheb simultaanselt laiali. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ja ma olen nendega viimase kahekümne aasta jooksul vägagi harjunud, sest vaatamata nende noorele eale, on nad olnud minu kaljupangad, millele saanud keerulisel hetkel korrakski toetuda. Jah, nad on olnud toredatel ja rasketel minutitel siin ja nüüd pean ma olemise sättima sellesse rakurssi, et nad on kusagil mujal ja täidavad meheks saamise olulist rituaali.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ütle seda ema mõtlemist ja hingeelu - eks? Kunagi muretsesin selle pärast, et kas ta ikka keerab ja pöörab õigeaegselt, kas tajub värve ja on ta aistingud normaalsed, nüüd on </span><span style="font-size: xx-large;">teemad mõõtmatult </span><span style="font-size: xx-large;">suuremad ja mured päevakajalised. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">See on õige, et väike laps sõtkub põlvedel, suur südamel ning emasüdamesse torgitakse seitse mõõka iga päev. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Loodus ja aeg - hoia mu lapsi, sest ma usaldan nad nüüd Suure Elu Kätesse ning ära siis midagi vussi veereta, sest mina sain oma tööga ühele poole, nüüd on pall sinu väravas. . . </span></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-32226688144250052892022-10-16T09:40:00.003+03:002022-10-16T10:10:17.576+03:00Nõrganärvilistel mitte saada.....<p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="font-size: x-large;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjR3Q6_ozODZ5w6kh-HqEO6HpfY_m8c45uaGah7lNk28mvWaYehIaKkybWes15ZdjCSkiQF-pfPTdtobHDNJXRX1ocUaEqUkMR__T2szTe49aSuIdWHF7CrrFMQTz_Ueq8cwT2Jhod8cop--jY2pQQoL23x1u6Kjv_U5RSL78KsVAv8fBMUu4iu7Twj/s4096/New%20Phototastic%20Collage.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3276" data-original-width="4096" height="512" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjR3Q6_ozODZ5w6kh-HqEO6HpfY_m8c45uaGah7lNk28mvWaYehIaKkybWes15ZdjCSkiQF-pfPTdtobHDNJXRX1ocUaEqUkMR__T2szTe49aSuIdWHF7CrrFMQTz_Ueq8cwT2Jhod8cop--jY2pQQoL23x1u6Kjv_U5RSL78KsVAv8fBMUu4iu7Twj/w640-h512/New%20Phototastic%20Collage.jpg" width="640" /></a></span></div><span style="font-size: x-large;"><br />...mida? .....keda? See on küsimus. Lapsi, ikka lapsi, oleks vastus.</span><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span>Viimastel aegadel/päevadel on jäänud silme ette päris palju arutelusid ja mõttemõlgutusi teemal, kas ja miks lapsi saada. Loen ja vaatan, et jube kalkuleeritud ja ee...noh, imelikud vastused kõlavad. </span><span>Enim pilgule sattunud mõttelendudest on sellised olnud:</span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i>1) miks tuua laps keerulistel aegadel siia ilma virelema </i></b>(ma küsiks vastu, et miks sa kohe alghetkeks sead, et su laps hakkab virelema. Miks sa midagi siis ei muuda?)</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">2<b><i>) ma ei taha oma elukorraldust muuta</i></b> (elukorraldus enamjaolt on äärmiselt hedonistlik trenn, töö, söök, väljaskäimine, hobidega tegelemine - vabandan juba ette pahase lugeja ees) </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i>3) mulle ei meeldi mõte rasedusest, sünnitusest ja titeeast</i></b> (ahah, see mõte ei meeldinud ka mulle, aga teadmine, et lapsi nii saadakse ja see on täiesti loomulik osa eluringist, tuli see ikkagi läbi teha ja adopteerida ma ei tahtnud)</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i>4) ma arvan, et ma ei suuda oma last sedasi armastada </i></b>(kuidas sa seda tead?) </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i>5) inimesel peab olema õigus elada oma elu nii, nagu ta seda tahab ja kui ta ei soovi lapsi, siis ei soovi ja kõik </i></b>(õige, me ei pea põhjendama oma kõiki teguviise, aga sellel elul võiks olla mingi suur eesmärk, teenida mingit muud valdkonda - loomingut, teadust, sporti, haridust. Olla sealjuures kitsapiiritlusega ja vähenõudliku ametkonna esindaja - see pole vist ikka väga see?) </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i>6) laste kasvatamine on nii keeruline töö, ma ei tea, kas ma saan sellega hakkama </i></b>(kui sa kohe sellise lävepaku endale sead, siis kindlasti on see TÖÖ)</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Mida siis mõelda selliste avalduste juures täisealiste laste emana?</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Et mind hirmutas omal ajal mõte suurest elumuutusest (ja elu muutub 180 kraadi); et mind heidutas teadmine, et tee tuleb läbi teha üksi; et mingiks ajaks tuli tõepoolest oma asja ajamine veidikeseks ootele panna, sest kellegi teise käekäik sõltus täielikult sellest, kuidas edenes mu oma käekäik. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Aga mida see kõik mulle andis? Absoluutselt parimad õpetajad kogu eluks; teadmise, milline jõud minus emana peitub; milline rõõm on jagada enda olemist lastega; millise võimaluse andis laste olemasolu perioodiliselt lapsemeelne olla (nt üks sünnipäev lasergame's, kus lapsevanemad pidasid ise ühe lahingu maha; või näiteks kus oli hea batuudil hüpata või pallimeres möllata); või organiseerida ühisküpsetamist sõprade lastega; või pidada köieronimise ja lasanjesünnipäeva; või osta raadiopuldiga helikopter ja seda ise mööda aeda taga ajada.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ja otse loomulikult see lapse soe kallistus enne magamaminekut; tema saavutuse üle uhke olemine; tema lohutamine, suunamine ja õpetamine, talle turvalise ja stabiilse kodu loomine, tema jaoks olemas olemine. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Jah, see tundub vanamoeline mõtteviis, et läbi aegade on saanud naised ennast teostada emana, aga pagan võtaks - see on olnud suurepärane kogemus ülejäänud eluks. Ja kedagi täiesti tingimusteta armastada - see on asi, millest ei tasuks mitte kunagi loobuda, mistahes hedonsitlikku eluvaadet asjale külge ka ei poogiks.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ma võin vanduda, et mitte ükski hobi, töö, haridus (ja kõike on saanud teha ka lastega) pole mulle rohkemat hingepaid pakkunud, kui poegadega veedetu. </span></p><p style="text-align: justify;"><br /></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-28724992380615569942022-10-09T09:30:00.003+03:002022-10-09T09:35:38.364+03:00Nõuandeartiklid on kirjutatud vaegmõtlejatele?<p style="text-align: justify;"></p><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><tbody><tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNjiR3gPAQyhJcs3DpCLpP9S_UU5ZD1Vp28WhCpjIieWZZvm3vhHd_q9M_WnXVh1UA9STbUMbyE9mZ2zsizklN1TJuK4mUMhVcDTld8HgSNWGB7shXSUdPRsthp71mXliOZrPINCAUTgg8FrdXDfNmyG4VnvdWbWAEVQfiFAd_3Snbx9KCTpXlbKyO/s634/Capture.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="459" data-original-width="634" height="464" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNjiR3gPAQyhJcs3DpCLpP9S_UU5ZD1Vp28WhCpjIieWZZvm3vhHd_q9M_WnXVh1UA9STbUMbyE9mZ2zsizklN1TJuK4mUMhVcDTld8HgSNWGB7shXSUdPRsthp71mXliOZrPINCAUTgg8FrdXDfNmyG4VnvdWbWAEVQfiFAd_3Snbx9KCTpXlbKyO/w640-h464/Capture.JPG" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Pilt on illustreeriv ja pärineb veebist </td></tr></tbody></table><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">Üsna tihti loen mistahes nõuannetega seotud artikleid ja kulmud on kõrgustes ning laiustes - kas neid kirjutatakse tõepoolest tuhmidele või mis nende eesmärk täpsemalt on? </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">Hüva, mõistan, et enamik lugejaid pole inimkehast kuigivõrd teadlikud, ei ole psühholoogias ega finantsasjades head orienteerujad (well - mina kuulun siia); ei mõtesta inimsuhteid, vajavad kokandusnõu, aga mingid tekstid oma sisu ja olemuse poolest käivad küll väga imeliku nomenklatuuri alla.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;"><span>Suvel juhtusin lugema soovitusi </span><span style="text-align: left;"><span>vihmaseks suvepäevaks</span></span><span> ja nagu et mida???? </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">Kellele seda vaja on? Ok, ajakirjanik kirjutab ja teeb tööd ja saab sedasi leiva lauale, kuid mis on selle teksti eesmärk? Ja kas ajakirjanik on ise õnnelik pastakat närides ja guugeldades ilmselgelt asju, mille otsimisega saaks hakkama 3. klassi õpilane? </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">Kahtlen tugevalt. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">Ja siis need "5 märki, et su kehas pole kõik korras"; "6,32 soovitust, kui sul on kõht tühi"; "14 hoiatust, et su aias kasvavad puud ei ole seened" jpms....</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">Eriti on kõik orgasmiteemalised, saledaks saamise nipid, treeningkava organiseerimised etc kuidagi ühte väravasse ja seda aastaid juba.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">Või siis jääb prilli ette mingi "sisutihe" deklamatsioon ennast mitte kunagi enam raseerida või, et loobusin kümneks päevaks piimast ja need on tulemused.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;">Kuhu jääb tõsine ajakirjandus? Kuhu ta kadus? </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-family: times; font-size: x-large;"><span>On inimkonna mentaalne </span><span style="text-align: left;"><span>devalvatsioon</span></span><span> sedavõrd tugev, et nn õigel rajal hoidmiseks tuleb kliki nimel kirjutada lihttekste (tihti need on tõlgitud ja kahjuks halvasti, terminoloogia on ebatäpne, ortograafia on küsitav, aga kuna nüüd on paljud asjad lubatud, siis.. siis tasub lihtsalt vaadata, kuidas voolmõtlemine* on ainuõige mõtlemine)</span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: xx-large;">___________________________</span></p><p style="text-align: justify;"><b><i>*voolmõtlemine</i></b><span style="font-size: x-large;"> - </span>mõtlemisviis, kus üldjoontes keskmisest võimekam inimene seisab kõrval ja vaatab järele lauslolluse massilisele vohamisele ning kohaneb vastavalt vajadusele uute oludega</p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-38560807534947046862022-10-05T17:31:00.003+03:002022-10-06T06:46:45.002+03:00Mina, õpetaja <p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4xmG_tWQU787QuhTzxSlKQzBbtlfhfcQfBiUk8EoEHnDssVfxtjurZV0nkGSOmEj4SU4e9WawQBARYA6e0SFkOJI-SNhXHjeKSvqSK7t4V3phoCjmu1sgRZKDX2OCOIi3JBj6jVALd6MT5b6fP7_o6GQO66A1rceD3Ms2SM1myoPvEV-WMGbKshds/s555/Bloggi.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="418" data-original-width="555" height="482" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4xmG_tWQU787QuhTzxSlKQzBbtlfhfcQfBiUk8EoEHnDssVfxtjurZV0nkGSOmEj4SU4e9WawQBARYA6e0SFkOJI-SNhXHjeKSvqSK7t4V3phoCjmu1sgRZKDX2OCOIi3JBj6jVALd6MT5b6fP7_o6GQO66A1rceD3Ms2SM1myoPvEV-WMGbKshds/w640-h482/Bloggi.JPG" width="640" /></a></div><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Njaa, umbes teises klassis mängisime klassiõdedega kooli: meil oli suur päevik nimekirjade ja hinnetega, tunnikirjeldustega, parandasime vihikuid, rääkisime kujudeldavate õpilastega, aga ma vannun, et toona ma ei mõelnudki, et sellest võiks saada miski, mida ma tegelikkuses realiseerin.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Mina ja õpetaja??!! Aga näed.... looduse, jumala, saatuse ja hariduse tahe ei ole allunud loogikale ning õpetajana ma igapäevast elu elan.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Klassiruum on minu näitelava, õpilased on minu publikuks ja tund minu improvisatsiooniteater :) </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Tõsi küll, päris impro see pole - selleks, et minna ja nö tulistada vasakult puusalt, pimedasse ja sihtimata, on siiski vaja teadmisi, mida kõik mu õppimised (mõõtsin üle kõik konspektid erinevatest õpetest - 100 cm sai neid kõrvuti; rääkimata umbes 300 erinevast slaidiesitlusest, mida koostanud; umbes 150 tuhande megabaidi jagu tunnimaterjale etc, etc, etc) mulle ühel või teisel viisil infot külvanud.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ja nüüd poetan ma päevast päeva seda sama seemet lastele, kellega vahel tundun rääkivat väljasurnud, pronksiaegse harapani keele eriti haruldast dialekti. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Aga samas - õppurid on nii elurõõmsad ja toimekad, energiast pulbitsevad ja noh - lapsed ju :) </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ja tänasesse päeva mahtus aktus ja tunniasendused, vestlused kolleegidega; väga lahe näitus; viktoriin (mille minu meeskond kinni pani); õpetajate tantsuvahetund; teine viktoriin, kus ma enamiku puhe panin; kontsert; vastuvõtt kolleegidega; mustkunsti etendus ja siis hulkapalju magusat lauale...</span></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-38308177408947465722022-10-02T19:16:00.007+03:002022-10-18T16:35:28.724+03:00Siin ma nüüd olen ja teisti ei saa<p style="text-align: justify;"></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEif3m5lo8a8U60vH0lfUrIh4OxYDipjgNcGCC_EIqIecIgq-6dpjxlYAGrlQ1tA_0UhkBwkUI9fbly4tUcLrlJrkI4tnYYoCWpHx2byzmkd_kxjxrTxeBBeE-c37SUyobDjkg1SMYlPo8OnrtuakFXYkvhE1Rg0dLQCB8hJjdmem56YZwWBGU8kmnNj/s601/Capture.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="454" data-original-width="601" height="483" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEif3m5lo8a8U60vH0lfUrIh4OxYDipjgNcGCC_EIqIecIgq-6dpjxlYAGrlQ1tA_0UhkBwkUI9fbly4tUcLrlJrkI4tnYYoCWpHx2byzmkd_kxjxrTxeBBeE-c37SUyobDjkg1SMYlPo8OnrtuakFXYkvhE1Rg0dLQCB8hJjdmem56YZwWBGU8kmnNj/w640-h483/Capture.JPG" width="640" /></a></div><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Olen püüdnud enda jalga kirjandusmaailma vahele suruda nüüdseks 10 aastat ja vahel ajab see nörritama, sest no... ei saa ega saa ma seda osa enda elust kuidagi käima. Olen osalenud võistlustel (tulemusteta), kuid kuus teost on ilmunud ja arvestades nii kesisevõitu honorare kui autoritasusid, siis ikkagi ostetakse ja laenutatakse. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">On olnud spontaanseid kohtumisi lugejatega ning olen saanud positiivset tagasisidet küll ajakirjades ja lugejaportaalides, messengeris ja suusõnaliseltki aga.... mulle tundub ikkagi, et ma ei maga ja ei joo õigete inimestega, sest mu nimi ei näi ütlevat laiemale ringile midagi.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Biograaf olla on muidugi ütlemata lahe tegevus, kõik see uurimine, materjalides tuhnimine, siit ja sealt lõimede üheks toredaks vaibaks kokku noppimine rahuldab mu kirjandusteaduslikku MINA hästi, aga KIRJANIK minus tahab siiski enamat. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">V sõbrad nimetasid mind tabavalt <b>Sulepeaks </b>ja selle võtangi enda uueks <i>alter egoks</i>, sest pagan võtaks - ma pean oma potentsiaali 125%-lt realiseerima, sest muidu...</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">....sest muidu on kõik see pingutus - kasvatada samaaegselt poegi (kes muuseas lõpetasid hiilgavalt gümnaasiumi ja on tulevased arstid); põetada ja matta vanemaid; põdeda depressiooni; omandada haridusi (neid on nüüd kokku viis); töötada PALJU; kirjutada kümne aastaga seitse raamatut (kolm romaani, kaks biograafiat; kaks dokumentaaljutustust - kuus neist siis ilmunud); pidada maja ja aeda; kaotada ja võita; tunda ja armastada; kogeda ja eluneda - olnud tühi töö ja tuule tallamine. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ja tühja tööd ma teha pole elus tahtnud, sest ikkagi lähtun põhimõttest, et iga minut on väärtuslik, iga kõrs vajab oma tegu, iga pisikene samm on suure teekonna alguseks.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ja nüüd sukeldun ma pea ees uuesti, sest.. sest ma ju tahan olla ühiskonnas tarviliku ja tugeva häälega inimeseks. </span></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-51298069273037990012022-06-16T09:24:00.011+03:002022-10-09T11:12:54.766+03:00Elamus? Kogemus? Eksperiment? Osaoskuste arendamine? <p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"></span></p><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><tbody><tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzT65uulgTEigO0c3bHHHZwdXAtRNQ2TXZ9ny7pFLFAzaUYqw2MuLTFDRhU5SVDFfnJ14wdjNAWlftu9EWnE-plZdFHe1yq7cgRR9oks4GSW2g0lxRZ5Ajm2qtqbC8f7ey0hJEFFXWQXYHF9gyRtRxA2pGIJTgvy_YdM6nz7pioT1sE0ID5pR-BXQt/s620/Capture.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><span style="font-size: x-large;"><img border="0" data-original-height="421" data-original-width="620" height="434" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzT65uulgTEigO0c3bHHHZwdXAtRNQ2TXZ9ny7pFLFAzaUYqw2MuLTFDRhU5SVDFfnJ14wdjNAWlftu9EWnE-plZdFHe1yq7cgRR9oks4GSW2g0lxRZ5Ajm2qtqbC8f7ey0hJEFFXWQXYHF9gyRtRxA2pGIJTgvy_YdM6nz7pioT1sE0ID5pR-BXQt/w640-h434/Capture.JPG" width="640" /></span></a></td></tr><tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><span style="font-size: x-large;"><br /></span></td></tr></tbody></table><span style="font-size: x-large;"> .....või lihtsalt brutaalne päev minu eluraamatus, mille maitset enam korrata ei sooviks? </span><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Alustada võiks aga sellest, kuidas ma kahe aasta eest otsustasin teha viimase hariduse (ausalt, see on viimane) ja leidsin, et üks mu paljudest võiks olla Tartust. Otsus tehtud, kuid sisetunne andis korraks märku küll. Argiselt ma seda kuulan, kuid nüüd surusin ta vakka ja talitasin omasoodu.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kõik märgid osutasid, et ma ei peaks seda tegema: SAIS-i avaldust kirjutades kadus ära internet ja ma pidin kogu süsteemile taaskäivituse andma; vestluse eelõhtul anti teada, et ei pea kohale minema, vaid see toimub veebitsi (ja ma olin just maksnud rongipileti eest). Minu sõnad olid: "Kurat, kas te enne ei saanud seda öelda?" </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Kolmas märguanne oli eelsess, kui ma puhtviisiliselt piserdasin magusa limonaadi fontääniga täis enda ja paar kaasüliõpilast - ja nad nägid mind esmakordselt üldse. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span>Samas olid seal Tartus käikudel ka omad võlud - toonase deitimisperioodi ma ühendasin ka kohaliku rahvaga tutvumiseks ja mõni oli sealt isegi paljutõotav tegemine. Ent </span><span>koroona </span><span>lammutas meid osadeks ja ülejäänud õpetajaharidust (k a praktika ja tunnivaatlused) sain ma pelgalt veebitsi kogeda - mis on paradoksaalne, sest õpetaja peaks ikkagi IRL suhtluses parem olema, aga hüva.... </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Well, kursus oli lahe, toetasime igal raskel hetkel, innustasime, tegime rühmatöid (neid ma ei salli absoluutselt ka, aga mis parata), viibisime palju <i>break out</i> ruumides; askeldasime ja tegutsesime, kuni imelikul kombel jäi teha ühel hetkel ainult magistritöö. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">AGA....meile pakuti võimalust teha magistrieksam ja mina, soovides alati saada uusi ja ergastav-kirgastavaid kogemusi, leidsin, et see oleks üks tore mõte. Aiii, kuidas ma olen seda mõttekäiku kahjatsenud!!!! (20 lk-se tegevusuuringu kirjutamine oli märksa raskem ülesanne, kui kadunud kirjaniku loomingu põhjal 120 lk-ne süvauuring valmis saada). </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Sest . . . kaheosalisest magistrieksamist - kirjalik fookusteemadel põhinev valikvastustega test ja juhtumi analüüs + palju pähklikooreraskust toonud tegevusuuring (meie kooli uuendusprojekti kirjeldus; juhendajatega suuskade ristamine etc) - sai kokku minu elu neljas päev, mida ma enam üle elada ei soovi (esimesel kohal on võrdselt vanemate surmapäevad; teisel kohal rasedana mahajäetud saamine). </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Ja neljandana figureerib alates magistrieksamist just seesama päev, kui magistrieksam toimus - selline, kuhu libises juhuse/saatuse/iseloomu tahtel eraldiseisvused, mis panid ütlema WTF????!!!! ja seda korduvalt - alates rongitäiest õpilastest eksamile minnes, hõõruvatest kingadest, sillutise vahele kinni jäämisest, javerijahist Tartus, totaalsest peetimisest kaitsekomisjonis (ooo jaaa - see jääb sama elavalt meelde, kui ema surmajärgsus, kus ühes päevas oli kuus lahknevat sündmust; suvehommik, kui helistati Hiiult ja öeldi, et isa enam pole või lumesajune Vabaduse plats, kus E oma soovid teatavaks tegi); bussipiletitusest ja tõugutaoliste meesisendite mustlasmärkustega päädides.... Sirly lugu.... ikka ja aina ja üha ja jälle.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Tõugutaolised meesisendid said kuulda mõnda asja, mind ära saatma tulnud tuttava põsesuudlusele ja kallistusele oli tunnistajaks kolleeg ja õpilased, kes mulle arusaamatutel põhjustel samal hetkel Tartus viibisid. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Lisaks järgnes üks veidra välimusega eelkooliealine, kes kuni Mäoni minu selja taga istudes konnakullestest, mudakoonlastest, tiigiveest ja kommipaberitest seletas - kõvasti, üle terve bussi. Ema istus rahulikult kõrval ja nutinäpuselt mainis tütre jutu peale ainult ahah või nojah, vaat kui tore siis. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Tallinnasse jõudes oli kerge insident kahe purjakil vene mehega ja valveapteegis polnud järjekorraaparaat töine ning apteegis viibis sellel hetkel silma järgi nii 25 inimest...</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Õnneks oli hilisõhtune taksojuht mõistlik mees, kes küsis, kas mul oli raske päev ja kes kodutänavale keerates ütles: "Vaadake asjale nii - seda päeva on alles veel ainult paar tundi ja homme on ta juba eile." </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Nüüd on nädalajagu möödas, magister tehtud, ülikool seljatatud ja eile sain kätte eksmatrikuleerimisteate: "Tartu Ülikooli senati 28. mai 2021. a määruse nr 3 "Õppekorralduseeskiri" punkti 87.1 alusel eksmatrikuleerin alates 20.06.2022 seoses õppekava täitmisega täies mahus sotsiaalteaduste valdkonna magistriõppe õpetajahariduse (162717) õppekava sessioonõppe üliõpilase Sirly Hiiemäe." </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Suure tõenäosusega saab sellest päevast ühel hetkel episood mõnes järgnevas raamatus, sest . . . sest emotsioonidest laetud, sõna otsese mõttes füüsilisest valust kantud, vaimset pingutust nõudnud ja viimase jõuvaruni kuhtunud minutid on nüüd minu peas ennast kenasti mälestustesahtlisse kuupäevaliselt ära markeerinud ja iga heli, lõhn, tegevus, inimene on mulle meelde jäänud. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;">Küllap mõtiskles vähemalt korraks mõni tartlane imestunult, et miks see kenasti rõivas naine sõidab eskalaatoril paljajalu.... Kontekst on hädavajalik ;) </span></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4558373653789199642.post-86489317071239216542021-12-31T07:00:00.015+02:002022-10-02T18:44:45.822+03:002021 võtab ennast kokku, nii kokku...<p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"></span></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><span style="text-align: left;"><div class="separator" style="clear: both; font-size: xx-large; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEg-R7AuVFrowSzZDNdMTOMaypmUZATqfJQUL1zCtJNh_tTdp9MXnh_5ES-gZjnPc_vwIkV1AFWO6LiaaDiieSS4_YLhsD3VDawIeWO0wY4UROXqpOBiJT4c0cCII_SNQNYonTlWkT5atHMsbiujXTV6JQuP9SCaWEYJpujwXPJ1B4Ayl8Y0BjEv41dd=s4096" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3292" data-original-width="4096" height="257" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/a/AVvXsEg-R7AuVFrowSzZDNdMTOMaypmUZATqfJQUL1zCtJNh_tTdp9MXnh_5ES-gZjnPc_vwIkV1AFWO6LiaaDiieSS4_YLhsD3VDawIeWO0wY4UROXqpOBiJT4c0cCII_SNQNYonTlWkT5atHMsbiujXTV6JQuP9SCaWEYJpujwXPJ1B4Ayl8Y0BjEv41dd=s320" width="320" /></a></div><br /><span style="font-size: x-large;">Nojah, taas üks 365 päeva koondumas ja päädimas. Mis siis juhtus? Märksõnad distants ja koroona - kellel neid poleks, eks ole? </span></span></div><p></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span><b><i><u>*Jaanuar -</u></i></b> Aastavahetuse võtsime kokku V-ga, kohtumised jätkuvad; olen vahelduvalt distantsil, sügissemester Tartus lõppeb; saadan oma suhte-ja deitmisromaani käsikirja romaanivõistlusele, kaasaelajaid ja pöidlahoidjaid on palju, testlugejatele romaan paistab vägagi meeldivat (annan piisakesi erinevatele inimestele lugeda); oma klassiga pean maha hispteriteemalise klassiõhtu; probleemid klassi tulnud uue õpilasega kulmineerivad. Käin Karlaga </span><span>jalutamas ning hakkan tegema joogat. Viin elustiilis sisse mitmeid muudatusi. </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><u style="font-style: italic; font-weight: bold;">*Veebruar - </u> Kohtumised V-ga jätkuvad; veedame koos sõbrapäeva, üllatan teda mitmete kodukohtingutega (serblanna, õpetajanna jms); käin näitusel Fotografiskas; vabariigi aktus toimub taas virtuaalselt. Koolivaheaeg möödub puhates ja lugedes, kirjutada ma hetkel ei suuda - ühe aasta jooksul olen kirjutanud kaks käsikirja, olen ennast vaimult tühjaks tõmmanud. Saan esimese koroonavaktsiini.</span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i><u>*Märts -</u></i></b> Väga keeruline kuu nii kooli tõttu (osad klassid on kontaktõppes, osad distantsil) kui ka eraeluliselt, sest toimub päris tõsine pauk. Vajan oma vana sõpra L ning võtan temaga ühendust; kaotan eraelulise seiga tõttu nädalateks söögiisu ja kehakaalu üle kümne kilo, kohtun põgusalt ühe oma kunagise kolleegiga ja veedan temaga lohutava nädalavahetuse. Saan tuttavaks J-ga, kellega tekkib lühikuramaaž. Emakeelepäeval panen kokku Heljo Männi 95. sünniaastapäevale pühendatud videokese. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span><b><i><u>*Aprill - </u></i></b>eraeluline keeruks jätkub, samas käin mitmetel kohtingutel J-ga, kes nagu oleks ja pole ka - selline lohutussuhe. Kuu keskel võtab minuga ühendust V ning me lepime ära ja oleme uuesti koos. Käime piljardis; koolis jätkub segane kontaktdistantsõpe vms. Värskendan garderoobi; jätkan elustiili muudatuste programmiga. Saan teise koroonavaktsiini. Ilmub </span><span style="text-align: left;"><span>Aimée Beekmani biograafia <b style="font-style: italic;">"Ja kõik läheb mööda". </b>Tõden, et omandatav haridus sisuliselt veebiõppena ei täida mu ootusi, motivatsiooni hoida on raske, kuid meil on kihvt kursus, ja hambad ristis suudan ilmselt neljanda kõrghariduse siiski ära teha. Abituriendid annavad minu ainekursusele tagasisidet ja see on ülipositiivne. </span></span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><u style="font-style: italic; font-weight: bold;">*Mai - </u>deidin V-ga; jumaldan maikuu kaunidust, kuigi ilmad on üpris jahedad, käime jalutamas, vestleme, kokkame; käin Alatskivil ema haual; teen õpilastega õuetunde; veebi kaude viin läbi praktikat; V sünnipäeval tutvun V noorpõlvesõbra ja tema naisega; räägime suveplaanidest; käin oma klassiga Prangli saarel ekskursioonil, ootan puhkust. Peas vormub ühe raamatu idee. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i><u>*Juuni -</u></i></b> algavad imelised ilmad; võtan kokku kooliaasta; käin kolleegi klassiga kahepäevasel ekskursioonil Pärnumaal; meie kool liitub innovaatilise projektiga ning mina olen selle projekti üks eestvedajatest; pakin ära puhumaja asjad; alustan rannahooaega; käime V-ga erinevates kohtades päevitamas; veedame koos jaanipühad. Naudin puhkust ja hakkan kirjutama vanaisade romaani, võtan ühendust isa ohtrate poolõdede - ja vendadega; saan oma teise vanaisa kohta väga põnevat teavet. Saan tervise kohta ehmatava teate. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i><u>*Juuli - </u></i></b>Pean ümmargust sünnipäeva; V tutvub mu sõpradega; algavad närvesöövad torutööd; kirjutan vanaisade raamatut; käin V-ga kohtingutel, võtame ette reisi Peipsi äärde, see on meeldiv kogemus ja huvitav pööre meie suhtluses. Saan kirjastuselt teada, et nad pole mu deitmisromaani nõus avaldama. Veedan ühe nädalavahetuse venna juures; vurritan temaga mett ja saan mesilaselt põsest nõelata; vaatan esimest korda elus jalgpalli EM, millega on meeldivad lisandused - V-ga on mugav ja hubane ning ülimalt põnev nii mänge vaadata kui ka kihlvedusid sõlmida - need ma enamasti kaotan. Peipsi reisil kasseerib V kõik kaotused sisse :P. Käin uuringutel. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><b><i><u>*August - </u></i></b>Vanaisade romaan saab valmis, torutööd lõppevad, pojad saavad 18-aastaseks; tööalase projektiga seotud koolitus Oxforellis ja sissekolimispaanika põhimajas. Olen oma uue klassiruumiga üpris rahul. Koolimaja on üldse mõnus. Terviseuuringud on siiski head. </span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span><span><b><i><u>*September - </u></i></b> esimesel septembril tabab mind emotsionaalne purse - mu abiturientidest pojad kõnnivad esimese klassi juntsud käekõrval kooliaasta avamisele - alles olid nad ju ise sellised!!; toimub </span><span style="text-align: left;">Aimée Beekmani biograafia </span><span style="text-align: left;"><b style="font-style: italic;">"Ja kõik läheb mööda" </b>esitlus Kirjandustänaval; kohtumised V-ga, käime metsas seenel. Mul on sellel õppeaastal erakordselt suur koormus - kolmkümmend tundi 4.-9. klassideni. Käin doonoriks. Poegade isa annab advokaadi kaudu teada, et lõpetab nende toetamise. </span></span><span style="text-align: left;">Kooli projektis osalemine muudab minu tunnid oluliselt huvitavamaks, teen järjekindlalt liikumispause ja tagasisidestamist, käin uuesti doonoriks. </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span><span style="font-size: x-large; text-align: left;"><b><i><u>*Oktoober -</u></i></b> Traditsioonilisel õpetajatepäeval saan suure tunnustuse osaliseks - olen parim suunamudija ja koolimaine kujundaja; tähistame V-ga oma kohtumise kuupäeva; kooli sünnipäeva nädal käivitub täistuuridel, mina ja kolleeg vastutame ajalootoa eest ja see on juubeliõhtul väga intensiivne kogemus. Satun ka tööalase konflikti keskele, sügisvaheaja olen ma sisuliselt tervenisti koolimajas. Ootamatult käin ka kohtingul - enda meelest lähen eelmisest aastast tuttava lasketiirukaaslasega kohvi jooma ja tema esseedele tagasisidet andma, kuid.... Sisse hiilib vaikne depressioon - neli aastat on viimasest tagasilangusest möödas, märkan, et olengi depressiooni küüsis olnud nelja-aastaste vahedega (2009; 2013; 2017 ja nüüd). V on äärmiselt toetav ja analüütiline, annab head nõu, mida järgin. Saan koroona tõhustusdoosi. Käin Karlaga pügamas; veedan ühe õhtu Nõmme ujulas lõõgastumas. Käin õpilastega teatris. </span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span><span style="text-align: left;"><b><i><u>*November - </u></i></b>Taas tikub koroona oma tobedustega ligi - oleme distantsil, testime ennast iga E, K ja R; annan veebitunde. V haigestub, muretsen ta pärast kohutavalt. Jaak Urmet kirjutab Beekmani biograafiale Keeles ja Kirjanduses mõõdukalt positiivse kriitika. Ilmselt olen ennast kirjandusteadlasena leidnud. Käin klassidega teatris, saadan V korralikult ära ja oleme kaugsuhtes. </span></span><span style="text-align: left;">Teen Kulkale taotluse "Kõrkjaarmu" kirjastamiseks; leian vahva kujundaja, kellelt saan kätte nii sisukujunduse kui kaaned ja need meeldivad mulle...</span></span></p><p style="text-align: justify;"><span style="font-size: x-large;"><span><span><span style="text-align: left;"><u style="font-style: italic; font-weight: bold;">*Detsember - </u> Käin klassiga uisutamas, on tihe koostööpäev, jõulud, jõulud, jõulud - ilulugemine, põhikoolijõulupidu, kirikukontsert, jõulupakid koolis. Ise ma olen otsustanud enam mitte jõule pidada, nimetan seda aega talviseks pööriajaks - nii nagu muiste, kui puhati välitöödest, oldi tubased, söödi ja puhati. V tuleb kodumaile. Saan kätte kirjastusse jäänud teosed "Bucket list"; Kulka ütleb mu taotluse ära, kuid pojad panevad õla alla, et "Kõrkjaarm" ikkagi ilmuks. Olen ennast joogaga vormi ajanud, naudin liikumist rohkem kui kunagi varem. </span></span><span style="text-align: left;">Eeleelviimasel päeval sõidan peatusevahe selliselt, et unustan maski ette panna, Koidu peatuses sisenevad bussi politseinikud (mul on siis juba mask ees) ning toimub mõnes mõttes minulik situatsioon - ma keeldun teatud asjadest ning mind arreteeritakse. </span></span><span style="text-align: left;"><span>Detsembris tuiskab viimastel nädalatel korralikult, lumerohkus ja lumevaikus on selle aasta lõppedes peamisteks märksõnadeks. </span></span></span></p><p></p>Sirly Sulepea Hiiemäehttp://www.blogger.com/profile/18245802702102396852noreply@blogger.com0