Mereäärse linna elanikuna on olnud aastate pikku suur au, kohustus ja võimalus olnud jälgida vee mitut nägu - tüünelt lainetavat suvemerd; sügistormides räsuvat lainetevahtu; murelike luikedega jäätunud lahte ja järjest rohesinisemaks muutuvat merd kevadel. Merelõhn, merevaikus, merelärm, mererand, meremõtted..
Inimese tegemised sarnanevad tegelikult oma olemuselt mere muutumistele - leidub nii möllutavaid hingekeeriseid, metsikute tuuleiilidena kohisevaid ajaminuteid, laine laine järel rannajoonele pilduvaid töid; igavlevat meelisklemist.
Viimase nädala sisse mahtus absoluutselt kõike, sest:
*kuidas istusin kuus tundi riigieksamil ja mõtlesin oma esimese abituuriumilennu peale - kas nad saavad meie kolme viimase aasta tegutsemise tulemusel mõtete sõnna seadmisega hakkama
*missuguseid võimalusi pakub keeleõpe
*kuidas kulgevad kooli suurürituse proovid ja kas nendele on kõik rõivad/rekvisiidid/tarvikud olemas ja kes teeb tordi ja kas on olemas tordiesitleja
*kas kartulikotist, mustast autospreist ja peenikesest ketist saab korraliku viikingikostüümi
*kas kõik minu punased sallid ja vööd leiavad kasutust ja kas saan nad ikka tagasi
*kas saab võtta päikest
*kas postkast annab pakke nimega 'isiklik' ja mis saab nüüd edasi.
*kas mul on ikka tordilabidas käekotis
*kas koolimaja sai peaojärgselt ikka korda
*kas mu ema, kellel on täna 9. surma-aastapäev, jääb oma rahupaigaga lõplikult nõussse?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar