esmaspäev, 31. detsember 2018

2018 - hea, halb, keskmine?

Mnjaa.....ilmselt on inimesed varasemaltki tõdenud, et mingid asjad ja nähtused ruttavad mööda kui üks sekundiline vile ning tõsi ta on - ka see, 2018. aasta algas, oli ja lõppes kuidagi sõrmenipsult. Kusjuures veider on tõdeda, et pole ühtegi aastat sedavõrd blogikirjutusvaeselt mööda saatnud - napilt kuus sissekannet. Aga vaataks üle selle 2018. aasta. Ikka kuuti, kuuti:
*Jaanuar - algas EV 100 aasta ning olin värvatud töögruppi, mille ülesandeks oli organiseerida korralikud juubelipidustused. Õpilastega uisutamas ning Hooandjas prometoloogilise teose väljaandmiseks kampaania. "Sündinud Eestiga ühes" (inimesed, loometeosed, asjad, mis saanud alguse 1918) raamatu koostamine. Klass on raske.
*Veebruar - Hooandjaga lõpetamine, EV 100 sündmused koolis ja esimest korda 5 vaheaja süsteemiga töötamine, vaheaeg, väga külmad ilmad. Teetööde algus kodutänavas. Klassiga muutuvad probleemid järjest suuremaks.
*Märts - 8. märtsil naistepäeva tähistamine, emakeelepäevaga seotud üritused, töised tegemised, ülihea filmi  - "Loving Vincent" -  vaatamine, klassiga üha keerulisemaks muutuvad olukorrad. 
*Aprill - saan kirjastusest Eesti Raamat teate, et nad oleksid huvitatud teose välja andmisest, kuid enne taotlevad Kulkast lisatoetust. Klassiga tekib usalduskriis; käin vaatamas "Seltsimees last";
viime ema viimaks Alatskivile rahupaika, käime läbi Mangult. Esimene minu õpetatud 12. klass peab tutipäeva ja teeb riigieksamit (jalgpallurid jms kamp). Toimub järjekordne "Orhidee emale", kus minu õpilased esitavad minu ideena ja lavastuse/kujunduse etc "Muinasaja".  Postkastist avastan aga Saksamaale siirdunud, viimase kolme aasta põgusate hetkede armastaja füsioterapeut A armuavaldused. See ei jää ainsaks,  ta saadab mulle järgmisel nädalal lilled ning annab mõista, et armastab mind jätkuvalt.
*Mai - ootamatult soojad ilmad võtavad ära igasuguse töötamise isu. Õpilastega toimub välitööde tunnid - korrastame kooliümbrust. Emadepäeva tähistamine; A-lt järjekordne kiri ja seekord juba konkreetse sooviga kohtuda. Käime söömas ja jalutamas ning otsustame, et proovime uuesti konkreetset suhet. Veedame väga kihvti päeva Helsingis. Õpilastega kerkivad esile taas probleemid, nendega tuleb tegeleda ja neid lahendada.
*Juuni-  põhikooli eesti keele eksam, mis läheb ootamatult halvasti; õppesuunapõhise praktika organiseerimine - Tallinna Lennujaam; kolmepäevane reis 8. klasside õpilastega Rootsi - üsna huvitavad päevad. Pojad lõpetavad 8. klassi; A-ga areneb suhe, kuid on täis ootamatusi ja veidrusi - ta kaob kolmeks päevaks ära, ei anna enanst näole, ei vasta sõnumitele, siis tuleb lilledega ja kutsub kohtingule, sööma, armastama etc. Käin ühe kolleegiga "Tundmatut sõdurit" vaatamas ja kogen - pole kohtingud mu jaoks. Erakordselt head ilmad, algab puhkus. Ostan uue kirjutuslaua; saan teada, et ilmub minu teine raamat "Bucket list"; restaureerin elutoa mööblit; käin näitustel; päevitan; pean üle hulga aastate jaanipäeva; alustan vanavanematest raamatu kirjutamist; komplekteerin ja koostan albumeid; kohtun A-ga. Pojad on venna juures maal.
*Juuli - pean oma 42. sünnipäeva ning lähen üle hulga aastate tervishoidu tööle, saan suveks käsunduslepinguga kunagisse perearstikeskusesse. Jätkub suhe A-ga, kuid väga kummaliselt, ta teeb pidevalt kadumistrikke. Käin L-L-ga linnas mõnusalt aega veetmas, käin rannas, tutvun uute inimestega, teen uurimistööd perekonnalugudest,  veedan ühe NV venna juures - olen sellel suvel ülimalt Tallinna keskne.
*August - töötan jätkuvalt perearstikeskuses, olen nädala elektrita - õuel üürgab generaator ning lõpetan A-ga  ära - no pole see suhe ning ei jaksa enam tema hädadega tegeleda. Algab uus õppeaasta, tähistame Lelles poegade 15.sünnipäeva.
*September - pojad lähevad 9. klassi; õpetan sellel õppeaastal ühte kuuendat, ühte kaheksandat, kahte 9. klassi ja 10, klassi; saan kätte oma II raamatu; saan teada, et tulemas on film "Bohemian Rhapsody", töhe sisselamise kuu; esmakordselt korraldame ilusa käekirja nädala - seome selle Läti 100 tähistamisega. Sureb Roman Baskin. 
Esitan avalduse Eesti kirjanike Liitu astumiseks, soovitajatena Piret Viires ja Jaak Urmet
*Oktoober - õpetajate päeva tähistamine, kus mind  valivad õpilased "Kõige paremaks tunnikorra kehtestajaks" ning "Kõige valjema häälega õpetajaks" (tegelt ei istu mulle kumbki laureaadistaatus, aga see selleks). Sureb kirjanik Rein Põder. Allkirjastan Eesti Raamatuga lepingu - enne ma muidugi asju ei usu, kuid näib, et Prometi biograafia siiski ilmub - ka kuupäev on
paika pandud, millal teos tuleb. Ilmub Simo Runneli arvustus "Bucket listi" kohta. Käin 10. klassiga vaatamas VAT-s "Leedi Macbethi". Tähistame Läti 100. sünnipäeva ning peame klassiga maha õhtu "Tuntud tegelane filmist"
*November - käin oma nooruspäevadest pärit sõbratariga vaatamas "Bohemian Rhapsody't"; saan teada, et ema täditütar on lahkunud; käin ühe nädala sees kaks korda Tartus - koolitusel Raatuse koolis ja matustel Raadi kalmistul. Käin 6. klassiga NUKU-s  vaatamas "Timm Thalerit e müüdud naeru; vend tähistab 45. sünnipäeva; organiseerin põhikooli ja 12. klassi proovieksamit, lõppeb I trimester (minu poegadel taas kõik neljad ja viied).
*Detsember - käin sõbratariga vaatamas Linnateatri etendust "Põhjas"; käime õppetooliga Löwenruh's koolitusel; vaatan 9. klassidega Draamateatris etendust "Rahauputus" ning 8. klassiga Von Krahlis  esitust "Kummi T". Koolis toimub 9. klasside jõulupidu, inimesi haarab detsembrile omane jõulumarutõbi. Annan Prometi raamatule viimast lihvi; käin kunstihoones näitusel; kirjutan vanaemadest raamatut - planeerin selle saata romaanivõistlusele.
Hüva vana ja edukat uuemat!

laupäev, 25. august 2018

2x15=30

Hei, mu poeg! Hei mu teine poeg! 
Tegelikult ei saa öelda, et esimene või teine, vaid ikka mõlemad. 
Ning jah, te saate täna kahe peale kokku 30-aastaseks. See on suur arv. 
Ja teid on üsna kummaline tajuda - 15 aastat olete mu elu rikastanud.
Suur au on olla te ema.
Tõsiselt, see pole pelk sõnakõlks.
Seni olete mulle toonud miljoneid sekundeid vahvust, hoolimist, hoolitsemist ning teadmist, et minu läheduses hingavad samast verest alguse saanud liinid. 
Kes viivad edasi mu geene, mu kasvatust ja mis seal salata - ka mu nime. 
Kõik need reisid; kõik need kohad, kus käidud, kõik need tegemised - mäletate, kui me esimest korda Saaremaal olime? Kohtla kaevandustes liikusime? Kihnu tuletorni juures kividel hüppasime? Pühajärvel aerutasime? Haapsalus kolasime? Rakvere Tarva juures ronisime? Hiiumaal ümber Kallase muuseumi hulkusime? Viljandis külmetasime? Heureka keskuses möllasime? A-ga Tartus olime ja Loodusloo muuseumis viibisime? Riia loomaaias vihmavalingu kätte jäime, usbeki restoranis sõime ja Milda kuju juures erinevaid kivifiguure loendasime? Stockolmis vahtkonnavahetust nägime? Gotlandil neid tohutuid kirikuid, maitsetaimede aedu ja kivirünkasid vaatlesime? Elistvere loomaaias emisega tõtt vaatasime?
Mäletate, kui ujumist, suusatamist ja jlagrattasõitu õppisite?
Esimese puiteseme tööõpetuses valmistasite?
Ohh.. 
Ma armastasin teid sellest hetkest, kui teadsin, et mu pihta paisutate ja ma tänan, et olemas olete. 


kolmapäev, 13. juuni 2018

"Tundmatust sõdurist" professionaalse pilguga
















 

Soome nüüdisfilminduse ilmselt ühe töökama ja loovama režissööri  Aku Louhimiehe käe alt valminud "Tundmatu sõdur", mis oli siis austusavaldus Soome 100-le, on olemuselt märksa suuurem ja jõulisem ettevõtmine, kui ta tegelikkuses näib. Ei kõneldud pelgalt sõjast ja lahingust ja vabanemisest mistahes sõjalise väevõimu alt, vaid räägiti soomlasest ja soomlusest (analoogia eestlusele?) kui sellisest. Kuidagi etapiliselt teadvusesse tõusvate hetkede kaude aimub lähiugrilaste tunduvalt jonnakam, jõulisem ja vastupidavam natuur. 
Hea kaameratöö, näitlejatöö ja lavastaja, rekvisiitorite, grimmeerijate, asjaajajate, valgustajate ja helitehnikute, monteerijate etc tegemised võivad kõik olla võrdlemisi efektsed, aga kui lugu puudub, siis on linateos nõrk, lisa sinna mistahes ilustusi.
See film aga loo nõrkuse käes ei vaevelnud. Polnud ka imestada miks - Väino
Linna samanimeline romaan, mida nimetatakse soome/Soome rahvuskirjanduse üheks nurgakiviks, tugines autori isiklike läbielamiste vaatevinklil, sõduriks olemise painel (ja olles ütlemata detailirohke ning sarnane  Linna põlvkonnakaaslastest nii Kuusbergi kui Grossi jutustamisvõtetele).
Filmi keskseks tegelaseks kujunenud Antero ”Antti” Rokka mõjus ürgmehelikult - ta oli isa, mees, abikaasa, sõdur, põllumees. Temast koonduv pilt on nii alusteoses kui ka filmis silmnähtavalt arhetüüpne. Rokkas peitub põline ja loodusterve pragmaatika, mis on segatud elukogemusliku osavuse ja ilmselt kõige elementaarsema ellujäämisega. Vaprusega, ainulaadse selgrooga, kadestamisväärse endaks jäämisega.
Loomulikult oli filmis ka muusuguseid karaktereid, sellised, kes keerasid natuke ära, said haavata, said surma, sõnaga muutusid ja teisenesid.
Sõja olemuse filosoofia (kui see üldse olemas on) vastandab inimese loodusele, metsale, kuulile, teisele inimesele. Sõja mõttetuse üle vesteldi mitmel puhul (kusjuures filmi soomekeelsus lisas kogu filmile ainult võlu juurde) ning eriti torkas hinge kui soomlased  Petroskois (karjala, soome Petroskoi; vene Петрозаводск; Teise maailmasõja aegne soomekeelne nimi Äänislinna;  on Karjala Vabariigi pealinn Venemaal Äänisjärve läänekaldal. Halduslikult moodustab Petroskoi linnaringkonna) vene lastele leiba annavad ja vene neidudega vaidlevad, kes kõige enam sõjas kannatab ning jõuavad ühisele järeldusele, et selleks pooleks on enim lapsed (täpselt sama järeldus minu MA töös).
Meeldis sõjahuumor (soomlane kaevikus ja venelane natuke kaugemal üksteise kallal ilkumas); meeldis soomekeelne murdekeel (seda olen ma kuulnud ammustes filmides "Niskavuoren naiset" ja "Pikku Pietarin piha" tegelastel). 
Iseenesest oli filmis neid soos, lumes, metsas, kaevikus, poris sumpamisi palju, isegi liiga palju ning see pani filmi veidi venima. Aku võinuks pilku heita sinelifilmile* ning sealsetest kaadritest vaadata, kuidas tüütut banaalsust tihendada, kuid kui eesmärgiks oli luua võimsa koloriidga ja ülimalt selgesihiline liikumine rindejoonel, siis see õnnestus igatahes suurepäraselt.
Suitsu kimuvad rõketud käed, pesemata kaelad, näljased silmad ja surmahirm - need olid suurtes plaanides mõjusad. Nagu ka vigastused, haavad, surnud. 
Tunded ja hetked - mis sest külmast ja pimedast
metsast, kui seal kusagil on vaenlane ja ta ei aimagi, et hangede vahel lebav sõdur ja laskur ei tulnud sõtta surema, vaid tapma, nagu ta ühele 19-aastasele kaevikusse saabunud sõduribeebile ütleb (kes ka üsna varsti surma saab).
Omaette filmiruumi tekitab aga Soome põlislaas - seal on kaevikud, seal on puud, seal on maastik, mis võimaldab varjuda ja vaenlast tabada, see on lahingväli, põrgutuli, surmakoda ja samas ometigi mõnel hetkel ka lihtsalt puude vahelt särav taevas, liblikate kodu, mardikate toidulaud...
Poegade emana lõikas südamesse sõdur Koskela. Ta on olnud lühikest aega puhkusel ning vaatab kummutil seisvate vendade pilte, millel aumärgid küljes - nad on hukkunud. Ema saadab oma ainukest allesjäänud poega uuesti lahingusse ning üsna filmi viimastes kaadrites vaatab kummutil pilte kolmest pojast...(see motiiv on sees Ellinor Rängeli "Karmides tuultes", kuid seal saabub üks poegadest siiski tagasi ema juurde)
Mood, interjöörid, toit, relvad, tankid, linnaruum, autod ja jõulukuused, suusad ja lahingvarustus, vildid, ehted, kellad, nõud etc, etc, etc - need lõid kokku väga loogilise ja usutava pildi ning kellelgi ei tekkinud kahtlust, et olgugi sõda suur ja kole ning tõepoolest pole sõda ühe mehe lahing, andsid need inimesed toona, üle 70 aasta tagasi endast kõik ja enamgi veel, et saada, jääda ja säilitada vabadus - soomlane teadis, kuidas seda teha.
Ja üks soomlane oskas lugu jutustada ning teine soomlane selle  loo pildikeeleliseks rääkida.
Igatahes soovitan vaadata, sest seal on üksjagu draamat, üksjagu relvi ning üksjagu inimeseks jäämist. 
__________________________________
*"Inimesed sõdurisinelis" on üks parimaid II ms-st rääkivaid filme üldse - lööv, emotsionaalne, huvitav, looline ja selle loo jooksul muutuvate karakteritega, mis on kõik loomuomane heale kirjutamisele või filmi tegemisele.
**Pildid võetud internetist

pühapäev, 22. aprill 2018

Seinast seina

Mereäärse linna elanikuna on olnud aastate pikku suur au, kohustus ja võimalus olnud jälgida vee mitut nägu - tüünelt lainetavat suvemerd; sügistormides räsuvat lainetevahtu; murelike luikedega jäätunud lahte ja järjest rohesinisemaks muutuvat merd kevadel. Merelõhn, merevaikus, merelärm, mererand, meremõtted..
Inimese tegemised sarnanevad tegelikult oma olemuselt mere muutumistele - leidub nii möllutavaid hingekeeriseid, metsikute tuuleiilidena kohisevaid ajaminuteid, laine laine järel rannajoonele pilduvaid töid; igavlevat meelisklemist.
Viimase nädala sisse mahtus absoluutselt kõike, sest:
*kuidas istusin kuus tundi riigieksamil ja mõtlesin oma esimese abituuriumilennu peale -  kas nad saavad meie kolme viimase aasta tegutsemise tulemusel mõtete sõnna seadmisega hakkama
*missuguseid võimalusi pakub keeleõpe 
*kuidas kulgevad kooli suurürituse proovid ja kas nendele on kõik rõivad/rekvisiidid/tarvikud olemas ja kes teeb tordi ja kas on olemas tordiesitleja
*kas kartulikotist, mustast autospreist ja peenikesest ketist saab korraliku viikingikostüümi
*kas kõik minu punased sallid ja vööd leiavad kasutust ja kas saan nad ikka tagasi
*kas saab võtta päikest
*kas postkast  annab pakke nimega 'isiklik' ja mis saab nüüd edasi.
*kas mul on ikka tordilabidas käekotis
*kas koolimaja sai peaojärgselt ikka korda
*kas mu ema, kellel on täna 9. surma-aastapäev, jääb  oma rahupaigaga lõplikult nõussse?

neljapäev, 12. aprill 2018

Karjuva mühakluse nimel

Kadunud Enn Vetemaa "Näkiliste välimääraja" kõrvale võiks tekkida selline huvitav käsitlus nagu "Mühakmatside taksonoomia".
Elus alati pigem tegutseja kui vaatlejana igapäevasusega toime tulev inimene, olen ma alati kehtestanud enda suhtes piire, mida ma ei lase mitte kellelgi ületada.
Aeg-ajalt aga juhtub seda siiski - mõni esmaste sootunnustega isasisend võtab üles üsna häälekad toonid ja teeb näost punetades ning igasuguste sissejuhatusteta selgeks, kuidas asjad ikkagi käivad.
Institutsioonidega ähvardades, teiste isikute suhtes mõnitavalt käitudes; teistele isikutele õpetades, kuidas asju tuleb teha; teistele isikutele lõuates, kuidas on mitte võimalik toime tulla nende ja nende olukordadega...
Vaatleva inimtüübina on kindlasti huvitav jälgida selliseid situatsioone; tegutseva inimtüübina aga on taolised olud lihtsalt väljakannatamatud, eriti kui ollakse enda suhtes kehtestanud teatud piirid ja reeglid, milles ei lubata mitte ühegi erandiga üle astuda....
Muidugi see neetud temperament, mis vere keema ajab ja alati kõige ebasobivamates kohtades ennast välja paiskab, aga.. oma põhiloomuse vastu ma ei saa....

pühapäev, 25. märts 2018

"Loving Vincent"


Abituuriumi viimased nädalad on hõivatud kaasaegse kirjandusega ning eriliselt olen ma rõhku pannud postmodernismi kursusele. Siinkohal P.V - suured tänud Sulle, et mind õpetanud oled - kui ma midagi maailmas perele, poegadele ja lugemisele lisaks tõsiselt jumaldan, siis on see olnud õppeprotsess (ülla-ülla) ning tänan kõike ja kõiki, kes mind õpetasid õppima, kuulama ja  igasuguseid tekste koostama.
Postmodernismi juures on loomulikult tulnud juttu ka kõigest muust, sealhulgas endise kolleegi kõige laiemas võimalikus käsitluses mõistest kirjanduslik katsetus, kus minust, minu klassist ja

minu kolleegidest on räägitud ja mitte just heas võtmes. Võimsatel ja töntsidel jalgadel olen ma üle 40 aasta eluteed kõndinud, küllap kõnnin järgmised 40 veel.
Muuseas - autor, kui sa seda postitust loed, siis edaspidi palun toimeta oma tekste hoolsamini, kellelegi ei meeldi oma pärisnime "ilukirjanduses" kohata. 
Ja kirjastajale - pole tark tegu kirjastus registreerida oma koduaadressile ;)
Aga kogu selle nn lugemispala (võttis aega 45 minutit - täpselt ühe vaba tunni jagu) kõrvalt tekkis taas reaktisoon nagu ikka, kui millegi tõeliselt halvaga oled kokku puutunud - mind on juba pikemat aeg huvitanud maailma ainus käsitsi animeeritud mängufilm "Armastav Vincent" ("Loving Vincent" 2017)
Leidsin ta üles ning vaatasin ära ja... kuidas on võimalik midagi nii huvitavat, originaalset ja kaasahaaravat luua?
Kui üldse mingi filmižanri suhtes sügavat poolehoidu tunnen, siis on selleks biograafia. 
Aastate jooksul on väga paelunud kunstnike ja üldse loomeisikute elulood - nende dogmade ja kreedode keeruline maailm, paradoksaalne tundeküllasus ja näiline kergus, millega anderikas inimene uusi taieseid rajab - nii väga tahaks nendega ühes olla ja kõike sama (eba)selgelt tunnetada.

Ning vaadatud filmis oli kõik olemas - lugu kunstnikust, draama, põnevus ning otse loomulikult vangoghilik tehnika, millega kogu mängufilm valimis sai...
Elavateks maalideks muudetud kaadrid vaheldumas mustvalgete meenutustega. Lugu keskendub Vincenti lahkumisele, mis eelnes nende päevade jooksul ja kas ta ikka tulistas ennast ise...
Omaette huvitavaks osutus ka näha, kuidas asja tehti - üle 100 kunstniku... ohh.See on kõrge ja elitaarne. KUNST. TÕELINE.
Loodan, et lugu jõuab massidesse ja läheb just samalaadse emotsiooniga kellelegi korda ja südamesse.
Klimt, Monet, Van Gogh töödel põhinev installatsiooninäitus Helioses igatahes oli vägagi sügav ja muljet avaldav. 
Ühesõnaga - kellel vähegi mahti, otsigu ta üles ning vaadaku, mõelgu ja tunnetagu - esteetiline emotsioon on garanteeritud.

esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Tere, 2018!

Kui eelmine aasta sai lubatud, et iga päev on sissekanne, siis sellel aastal on sissekanded pelgalt suvalistel päevadel. 
Seega, hüvasti blog.tr.ee TOP 100 püsivalt esimese 40 loetud blogi seas olemine (kolmel korral langesin ka sinna alla 50), kõige kõrgemalt olin 14 kohal. Tore aasta oli mul ja lugejatel!
Uus aga saabus poegadepoolse möllu ja põmmuga - jõulukingituseks saadud raketid vilisesid, paukusid ja raksusid ikka mitu aega. 
30 päeva pärast kaeb, mis kuust saanud on.
Ja muuseas - nii ägedat vana-aasta programmi ma ei mäleta mitte kunagi näinud olevat.
Ma armastan Eestit, ma armastan eestlasi, ma armastan meie riigi entusiasmi ja tegevusi, mis selle 100-ga on seotud. 
Oma tööalaselt olen EV 100-ga põimitud, sest koostan meie kooli kingitust vabariigile (vähemalt osa sellest)

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...