Viimased päevad on olnud iseseltsi. Pühapäeval hukkunud noormees oli mu õpilane ning olgugi, et olen üpris karastunud natuur, lõi see surm mind kuidagi põlvedesse nii, et uuesti sirgu saamiseks tuleb rohkem pingutada.
Sõnadesse ma enda tundeid panna ei osanud, sestap ka üsnagi piktograafilised need viimased sissekanded on olnud.
Mõnes mõttes tahaks nüüd selle kaotusterohke dekaadi selja taha jätta, aga mitte ei saa üle ega ümber.
Tõlviklehik õitseb mul ainult siis, kui kellegi lõppematusse astumise teade tulekul - kastes piilun kahtlustavalt küünituvaid lehti - kas mõni neist tahab õiesarnaseks kaarduda?
Liigvara pidi see inimlaps lahkuma, liigvara...
Tunnistan ausalt, et mu süda tõmbus krampi, kui uudist esmalt nägin. Ja hommikul, kui sain teada, kes täpsemalt....
Mul on kahju, nii kahju ühest elust, mis ei saanud veel õieti hoogugi sisse.
Mul on kahju, nii kahju ühest elust, mis ei saanud veel õieti hoogugi sisse.
Sütiste "Rüblik" võiks ollagi lahkunule virtuaalne monument mu poolt.
Requiescant in pace
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar