See oli umbes 20 aastat tagasi, veebruaris, kui maa oli täis tuisanud ja ma läksin oma vanaema vaatama.
Suurelt teelt oli vanaema majani küll mingi ots lahti lükatud, aga toani tuli sumbata paksus lumes.
Mäletan - see oli puhas, silmipimestav ja külm.
Tõin kaevust vett, tõin puid, tegime sauna, sõime ja järgmisel päeval läksin metsa - kõik teed olid ju tunda, teada.
Ja siis ma kuulsingi - mitte ühtegi hingelist ümberringi, süütu ja kohev mült okstelt varisemas.
Nii vaikne oli, et eemalt kostis käbi kukkumist...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar