laupäev, 4. november 2017

Palju õnne, Endla!!

106 aastat tagasi pühitseti sind sisse "Libahundiga". Mõneti sümboolne, mõneti paradoksaalne, igatahes väga omamoodi.
Õpilased lugesid just "Libahunti" ja üllatusega tõdesid nad, et lugu oli pingeline ja mõnele isegi meeldis. See on 21. sajandi kohta väga suur asi.
Oleks tahtnud näha vana sind. Aga nii vähe, kui II ms üldse su kodulinnale liiga tegi, sinu nad hävitasid selles vanas vormis, aga uues kuues oled sa 50 aastat  olnud, saanud perioodilisi ehituslikke botaxeid ja astunud oma kindla jälje, millest saab peagi sada aastat. Aga sellest siis, kui on õige aeg.
Huvitav on tõdeda, et nimi Endla tuleneb mehenimest Endel ja mis on kohanimi vanaeesti isikunimest, mille kuju ürikutes on Ent, algselt võin-olla Hento/Hendo (smk hento - õrn, habras, sale). Ka oli Endel muistendis jumalatar Juta armsam (laulujumal Vanemuise kaunis tütar). Niiet teatrite nimede tekkelugu on vist loogiline ja ka kronoloogiliselt vist õige  -  Vanemuise seltsist kasvas välja Vanemuise kutseline teater ja Endla seltsist kasvas välja Endla ja loomulikult oli nad seotu Jannseni ja Jakobsoniga. 
Sa oled osa Eestist ja osa kultuuriloost.
Palju õnne sulle, Endla!!! 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...