Mõne päeva eest oli sünniaastapäev Masingul, keda haritud eestlane teab eelkõige 'õ' tähe leiutajana.
Tegelikult küll Õ kirjamärgi kujundajana.
201 aasta tagutest asjadest rääkis erakordselt huvitavalt aga tänane sünnipäevalaps, keeleteadlane Valve-Liivi Kingisepp:
"Varsti 500-aastaseks saava eestikeelse kirjasõna rajajad olid peamiselt sakslased, kes kasutasid nii vaimulikes tekstides kui ka sõnastikes eesti õ-hääliku ülestähendamiseks oma alfabeedi märke: o-d, ö-d võie-d (nt oppep ’õpib’, öchto ’õhtu’, keik ’kõik’), sest saksa keeles puudub õ-häälik, samuti vastav täht.
Äksi koguduse pastor ja kirjamees Otto Wilhelm Masing (1763–1832) ei leppinud olukorraga, kus „kört mis padas keedan ja kõrt mis wäljalkünnan“ on kirjas ühtviisi ö-ga. 1816. aastal ilmunud raamatus „Ehstnische Originalblätter für Deutsche“ ehk „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ kirjutab ta, et eesti tähestikus on puudu kaks vajalikku märki, mis vastaksid vene tähtedele ь ja ы, s.o puuduvad peenendus- ehk muljeerimismärk ja üks kurguhäälikut (Gurgellaut) märkiv täht, praegune õ. Ta leiab, et oleks vaja isegi kaht õ märki, üht kõrgemat, mis esineb i-diftongilistes sõnades, nagu näiteks tookordsed oigus ’õigus’, moistus ’mõistus’, roigas ’rõigas’, ja teist madalamat, mis esineb näiteks sõnades jölle ’jõle’, sölg ’sõlg’, pöl ’põll’,könne ’kõne’ ja sön ’sõnn’. Ja Masing asub sobivat tähemärki välja mõtlema, seda kujundama, senist kirjaviisi parandama. Millistel eeldustel?
XVIII sajandi Saksamaal hariduse saanud O. W. Masingu eestiharrastuse aluseks oli valgustuslik-ratsionaalne veendumus, et talupojale on vaja jagada tarvilikke seisusekohaseid teadmisi, kusjuures lähtuda tuleb rahva enda mõttemaailmast ja keelest. Varasemaid eesti keele õpetusi arvustades leiab ta, et „mitte grammatika ei tee keelt, vaid keel ise teeb grammatikat“, s.o keele grammatilised seadused tuleb leida keelest enesest, igal rahval on õigus kõnelda ja haridust saada emakeeles. Eestlastel oli tema arvates vaja ühist põhjaeestimurdelist kirjakeelt. Eesti keel on tema meelest ka raske õppida, õige keele omandamine võtab aega. Oma kogemustest kirjutas ta enesekriitiliselt sõber Johann Heinrich Rosenplänterile, ajakirja „Beiträge …“ väljaandjale: „Varsti saab sellest 30 aastat, kui vägagi tähelepanelikult olen püüdnud keelt ära õppida – ja, Jumal! kui tihti leian oma kõige sügavamaks alanduseks, et olen selles ikka veel käpard“/.../
Raamatus „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ avaldatud ettepaneku tegemisel toetus O. W. Masing vene keelele, kus õ-häälik ja märk on olemas. Kuidas jõudis ta aga tänapäevase õ märgini? Tal polnud kohe tabavat mõtet, missugune võiks õ-hääliku märk välja näha. Oma heitlikke seisukohti läkitab ta kirjades Rosenplänterile: „Mis alfabeedimärkidesse puutub, siis arvan nüüd, pärast asja hästi läbimõtlemist, ainult järgmisi vältimatuiks, ja seda peaasjalikult mitte-eestlaste pärast“ (5. II 1817). Pakutud märgid on või või ǒ või ó. Kirja lõpus: „Kõik, mis Te siin saate, on vaid lõpetamata mõtted ja ühekülgsed, osalt hetkearvamused“. 30. XI 1817 saadetud kirjas pakub Masing õ tarvis kaht abimärki: üheks on ja teiseks akuudimärk , mis mõeldud „raskesti hääldatavale õ-le tooni andmiseks. Kui lisada sellele õ-le i – õi –, siis saadakse venelaste ы. Kui nõustutakse tema vastuvõtmisega, siis kaob ö ja o ebakindel, hääldust siiski mitte abistav kasutamine.“(http://kultuur.err.ee/313760/valve-liivi-kingisepp-kuidas-tuli-o-taht-eesti-kirjakeelde)
Õnnesoovid naisele, kelle panus on meie keele uurimise, hoidmise ja säilitamise osas ikka väga suur ja võimas.
________________________________________
*Pildid internetist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar