Kirjanik ühiskonna hääletoruna võib osutuda ohtlikumaks, kui viimse veretilgani võitlema õpetatud sõdur, valvur, samurai, ninja vms. Mis sulgeks ühe kirjaniku suu?
No tõenäoliselt on üheks surm, aga teiseks vähemalt osaliseltki vangistus.
Hmm, kes on vangistatud kirjanikud, kellest ma kuulnud olen (ma pean silmas reaalselt neid kirjanikke, kes on kirjutanud ENNE, kui nad vangi sattusid, mitte neid, kes vanglas olles kirjanikuks otsustasid hakata): eestlastest Boriss Kabur, Raimond Kaugver, Heiti Talvik, leedukas Balys Sruoga; venelased Aleksander Solženitsõn ja Fjodor Dostojevski; iirlane Oscar Wilde ja inglane Daniel Defoe; prantslane Francois Villon, ameeriklased Jack London ja William Burroughs.
Kaugveri "Kirjad laagrist" ning "Postuumselt rehabiliteeritud" on need raamatud, mida kindlasti tasuks lugeda - need toetuvad kogetule ning on huvitav lugemispala.
Kuubalane Reinaldo Arenas, kes oma ajal Fidel Castroga oli alul sõber, aga siis hakkas tema valitsust ja valitsemist kõvasti kritiseerima, olles samal ajal homoseksuaal (toona polnud asjad veel nii avalikud), arreteeriti ning saadeti Morro kindlusesse, kus viibis vangistuses ning oli esiti vägagi kehvas seisus, kuid jäi elama seetõttu, et kirjutas kaasvangide eest armastuskirju vangide abikaasadele ja tüdruksõpradele.
Ning kujutan ette, millise teravusega tunnetasid vangistatud ja nutikad kirjanikud oma olekut ja ebapopulaarsust.
Täna on ekstra selline päev, mis on pühendatud vangistuses viibinud kirjanikele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar