Et inimene ennast pidi kõige enam armastama, see on üsna selge ja arusaadav, kuigi kaldun arvama, et emade ja laste puhul see päris nii pole (ja normaalselt mõtlevate isade korral ikka ka).
Enesest tuleb lugu pidada ja austada ning lisaks saab näha minana ka teiste inimeste silme kaude, kuidas minad m e i e n a ühiskonnas eksisteerivad.
Mõistusega olevused aduvad tavaliselt ümbritsevalt adekvaatselt ning oskavad teiste inimestega arvestada: peavad kinni üldistest kokkulepetest nagu kellaaeg ja viisakus- ning eetikanormid; järgivad tööalaseid ja ka perekondlikke traditsioone ja kodukorda; reisil olles austavad kohalikku elu-olu etc, etc, etc
AGA...vähemalt minu piirkondlikus linnaruumis kohtasin ma eilse päeva jooksul mitut, vabandust ebameeldiva sõnakasutuse pärast - mölakat.
Hüva, mõistan, et mõnikord tekitab täiskasvanuks saamine tunde, et meri on põlvini ning nüüd võib segamatult suitsetada ja sinna juurde kuulata bluetooth kõlariga megainetut muusikat nii, et see kostab ka kahe kvartali kaugusele. Kui tähelepanu sai sellele juhitud, siis vastas noor mölakas, et: "Mis see sinu asi on?"
Tehniliselt polegi ja päevasel ajal tõepoolest võib ta nn muusikat just nii kuulata, aga kas inimlikul tasandil peaks mingi sisemine kompass tööle hakkama või ei - see on lihtsalt vale käitumine. Ja muidugi sinna juurde tõsiasi - keegi teine juuresolijatest suud lahti ei teinud, küll aga heitis kõõrdpilke nooruki suunas. Siiski nii palju mu sekkumine aitas, et nooruk enam muusikat kahe kvartali kaugusele kõlada ei lasknud, ühe kvartali kaugusele aga küll.
Ülekäigurada. Tahaksin üle minna, autod kõik seismas tõkkepuutaguses järjekorras ja üks keskealine naismölakas BMW maasturiga seisab kogu laiuses sebral. Räägib mobiiliga. Kapotile koputades kerib naismölakas akna alla ja küsib: "Kas sa ei mahu mööda või?" WTF????
Sõnasin naismölakale, et ta ei ela maailmas üksi ja arvestagu teistega. Naismölakas kibrutas kulmu.
Vahel on töökoha juures nii, et hommikul, autojuhile makstes seisab mõni auto meie taga ja juba nad signaalitavad. Siis küsin sama, mida naismölakaltki. Ühel korral tuututati mulle, kui ma muuseas taas BMW ette astusin, mis tahtis teepeenralt maha keerata ja mulle vastu põlveõnnalt õrnalt puudutas. WTF????
Ühesõnaga - inimesed, kes te olete avalikus ruumis, palun võtke vaevaks mõelda tõiga üle - te ei liikle üksi, te ei kõnni ainukesena tänavatel, te pole ainsatena roolis, teil ainukesena pole õigus kuulata teile sobivat muusikat, teil ainukesena pole vaja kellaajaliselt tööle jõuda - on teisi inimesi ka ning asuge nüüd jälle nendega arvestama.
Tulge oma enesekesksest mullist alla ja vaadake avatud silmadega ümberringi - me kõik soovime rahulikult ja turvaliselt elada, kui sellesse tuleb ka panustada. ISE panustada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar