Insuldipäev

30-aastane esmassünnitaja; 40.ndates tervislike eluviisidega ajakirjanik; 60-aastane alkohoolik; kõrgetes 80.ndates vanamemm; kuulus näitleja; nõudepesija odavas sööklas; moslem; kurttumm bulgaarlane; HIV-positiivne narkomaan ja illegaal Moskvast; rikas inimene; vaene inimene; skisofreenik  - seinast seina tõdemus issanda loomaaia kirjususest ning ühisnimetajast - neid kõiki oli tabanud insult.

Aastad 2001-2012 olid ses mõttes vaheldusrikkad, et kõrgkooli avalike suhete juhi ja pedagoogi esimeste aastate vaheldudes sai oldud õde neuroloogises taastusravis (ja seal polnud pelgalt insuldikuid) ning haigla oli üks neid kohti, kus tuli elukogemust ja maailmapildi avardumist lademetes. Mõndagi panin ma kirja oma esmateosesse ja kes on lugenud, see on lugenud.

Vahel küsisin eneselt, et miks loodus mõnda inimest selliselt karistab ja ei pidanud üldse silmas pelgalt haigust, vaid just seda,  milliseks muutus insuldihaige oma pereliikmete jaoks.

See selleks, kes ikka tahaks oma elust loobuda ja seda ümber muuta, kuna ema või isa on nüüdsest alates voodihaige (noorematega läks tihti ikkagi paremini ja taastumine oli tõhus), aga just see suhtumine, eks? No mis parata, inimesed on nagu on ja maailm on just selline nagu on.

Kuid täna on ülemaailmne insuldipäev ja tasuks üle korrata, mis see insult siis on ja miks seda enesele külla, koju, tööle ega üldse lähedusse ei tahaks, aga mis siis tegema peaks, kui see ikkagi juhtunud on.