teisipäev, 5. september 2017

Rahvusvahelisest heategevuspäevast

Kaks heategevuses võrdlemisi tuntud naist läksid 20 aastat tagasi suhteliselt lähestikku kõige kaduva teed - Diana Frances Mountbatten-Windsor  ja Agnes Gonxha Bojaxhiu. Ühte teame printsess Dianana ja teist ema Teresana.
Absoluutselt mitte sallides väljendit maailmas ei ole asendamatuid (neid on kohe kindlasti - ema oma lapsele; laps oma emale; inimesed, kes on olnud niivõrd ainulaadsed - Einstein, Bach, Tesla etc), siis võib nende kahe kohta öelda, et mitte just täitmatute kingade kandjad, kuid kahtlemata raskesti sama rada tallatavate inimestega oli tegu küll.
Omal ajal varjutas Diana ootamatu surm ja matused sisuliselt täielikult ära ema Teresa surma, kuid see ei muuutnud asja - 05.09.2012 kuulutas ÜRO (15 aastat pärast tema surma) selle päeva rahvusvaheliseks heategevuspäevaks ning sedasi mälestatakse toda albaanlannat, kes juba väikese tüdrukuna teadis oma kutsumust, ikka ja alati. 
Eelmisel aastal pühakuks kuulutatud naine pole pelgalt kollektiivsesse mällu kinnitatud, vaid ta on ka poplooris muutunud omamoodi võrdluseks: "Kas ma tundun sulle ema Teresa olevat?"
Aga heategevus on inimlik, soov abistada nõrgemaid, väetimaid, viletsamaid, õnnetumaid - see tuleb kusagilt südamest, hoolimisest, hingest, mis tunneb ja kuuleb rohkem ning mida puudutavad teiste mured ning hädad. Abistada isikuid, kes on mingil põhjusel kehvas seisus (ja mitte segi ajada sellega, et reaalsed kohustused kellegi või millegi suhtes pole halastus, vaid ongi reaalsed kohustused).
Sobimatuna kuidagi õe kingadesse oma loomu poolest, on siiski seesmine soov olnud abistada kedagi (miks satun ma muidu kõige veidramatesse hetkedesse küll narkomaani, küll joodikut päästes!!) ja loodan, et nelja aasta pärast saab hakata täitma suurimat unistust WHO-s töötamisest, aga eks paistab.
Üldiselt on soovitus "Üks heategu päevas" vägagi humanne tegevus.
Harimise mõttes soovitaks osadele isikutele, kes enesekeskses imetluses hästikorraldatud pseudoteaduslikku umpa-lumpa keskel sisuliselt mitte midagi tehes aega veedavad, pöörata pilku mõnele lehele, mis räägib inimlikest väärtustest - lihtsalt selleks, et aduda, kui tühja ja pealiskaudset elu elatakse (ja igal võimalikul sammul sotsmeedias presenteeritakse) ning asuda tegelema tõsiste väärtuste loomisega, pelk hedonism on haritud inimeste juures lihtsalt õudne nähtus.
Kuid - olgem siis üksteise suhtes tähelepanelikud, märgakem hädalisi ja aitame üksteist.
*Pilt laenatud veebist

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...