Tekst, sõna, pilk, hetk - on mingid momendiga seotud mõtted ja asi jääb kummitama.
Kohe sedasi, et lugu kerkib üha uuesti ja uuesti esile. Raamatutest on selleks Hamsuni "Nälg", muusikast Foster the People "Pumped Up Kicks", elust enesest kindlasti need lood, mis seotud inimestega.
Üks aastatetagune koolikiusujuhtum on mul aeg-ajalt mõtteis, Austria ujula vägistamisjuhtum on mul hinges ja nüüd lisandus sellele Ekspressis kirjutatud lugu õest, kelle väga suure prohmaka tõttu hukkus inimene.
Kõikidest osapooltest on kahju, pereliikme kaotanutest ning ka õest. Kuigi selles loos on mitmed aspektid, mida ma küll kõike fakte teadmata ja mitte järeldusi tehes, aga lihtsalt loetule toetudes püüan vaagida.
Muuseas kõikidele lugejatele teadmiseks - juba 20 aastat on haiglates ÕED, mitte medõed. Meditsiin on arstiteadus, aga arstindus ja õendus on kaks täiesti erinevat professiooni - üks määrab ravi ja teine korraldab ravi.
Artikkel on kirjutatud loomulikult rõhuasetustega, aga olles küll endine õde ja (kahtlemata?) vilunud spetsialist selles vallas, kellel tekkisid küsimused: miks ei viibinud vereülekande juures arsti? Patsient, kes sisuliselt paranenud, viibib intensiivis? Oli ta teadvuseta, et ei öelnud mitte midagi?
Kuidas on võimalik segi ajada mees ja naine?
Vereülekande statuut määrab üsna üheselt mõistetavalt, millistest osadest koosneb kogu protseduur ja kuna tegemist on vastutusrikka ülesandega, siis kontrollitakse selle juures silte, nimesid, isikukoode etc korduvalt.
Tõsiküll, viimase viie aasta jooksul võib olla midagi muutunud, kuid kui vaadata vereülekande seadust, siis ma ei näe mingeid uuendusi, vaid nii need asjad olid ja on.
Püüdsin ette kujutada seda päeva ja seda, kuidas taolised sündmused vallanduda võisid ning pähe tulid võimalused, et põletushaiged on nii ära seotud, et pole võimalik tuvastada pelgalt peale vaatamisel, kellega on tegu. Ilmselt polnud patsientidel kätele avatud veeniteid, vaid neil võisid olla subklaaviad. Ning vahest võis olla nii, et mingil põhjusel vahetati patsientide voodikohti ning varasemalt oli naine mehe voodis ja mees naise voodis.
Aga ta pidi ju olema sisuliselt paranenud (see on muidugi keeleliselt päris korrektne eufeism)...
Niisiis ikkagi - pilt pole terviklik, aga samas olgem ausad - tegelikult ei muutu sellest enam midagi.
Inimene lahkus, perekond peab toime tulema ootamatusega ning õde elama edasi teo tagajärgedega.
Ning kogu sissekanne on pelgalt arvamus, keegi ei pea siit mingit versiooni aretama hakkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar