teisipäev, 12. september 2017

"Arbati lapsed"

Suure tõenäosusega kuulsin seda pealiskirja hoovis, kellegi juhuslikus märkuses, lihtsalt mäletan kedagi mainivat midagi Arbati kohta. Teadlikult mõistsin keelatud raamatute olemust võrdlemisi hilja ning nüüd siis otsustasin pikkade aastate järel läbi lugeda Anatoli Rõbakovi semiautobiograafilise ja kunagi Venemaal samizdatis  ilmunud "Arbati lapsed".
Periood 1920.-1930. Asukoht Venemaa. Seda ajastut on käsitlenud Bulgakov, Kaverin, Matvejev, Ilf ja Petrov - kõik omas võtmes, kuid ajastut kahtlemata tundes ja mõistes. 
Kui mälu ei peta, siis Meister elas Arbatil, Kaverini  "Kahes kaptenis" käib Saša kuskil koolitarvete poes Arbatil. Vene kirjanduses on Marinina "See, kes teab" triloogias vanem proua Bella, kes räägib oma naabritüdrukule Arbati ajalugu ja ühesõnaga on see asum Moskvas ilmselt sama oluline, kui meie vanalinn tallinlastele, Supilinn tartlastele ja Vana-Pärnu pärnakatele.
Iseenesest on tegemist üllatava raamatuga - ühtepidi aus ja avameelne vaade lihtsate ja väga eripalgeliste, erinevate inimeste elust, aga teisalt kogu selle asjastu kirjeldus kõlab kuidagi skemaatilisena. 
Kohutavalt näpuga näitamine, narruseni küündiv printsipiaalsus, veidrad tegelased, veidrad arusaamad, veidrad süžeeliinid. Kirjeldused on siiski kujutluspilte tekitavad, sest olles lugenud "Gulagi arhipelaagi", tulid nii mõnedki asjad tuttavlikud  (läbiotsimised, vangla, ülekuulamised) ja on ka  on arusaadav, et  ajastu on olnud murranguline mitmes mõttes. Kuid kas teos on aus peegeldus või pigem nostalgiahõnguline igatsus noorusaegade järele - Rõbakovi elulugu sarnaneb Saša Pankratovi omale, seetõttu jääb küsimus lihtsalt õhku. 
Mis  tõsiselt häiris - kirjutamisstiil. Selle koha pealt olen tõeliselt nõudlik lugeja - igasugune pisut maitsevastane joon ning kogu teosest jääb maha kuidagi poolik jälg - nagu oleks olnud hea lugemine, aga tekst ei ela enam edasi. Hea teose puhul lõppeb küll kirjaniku tegevus raamatu käiku laskmisega, kuid teos hakkab autorsit sõltumatult tegutsema. "Arbati laste" puhul ma kahjuks seda eraldiseisvust ei tunneta. Vahest on asi selles, et minu teadmised NL-ajastust on vaid pelk lapsepõlvemeenutus; inimesed, kes reaalselt pidid toonaseid päevi kogema teadliku täiskasvanuna (ja mitte ainult seda perioodi, vaid kogu nõukaaega silmas pidades), vaatavad ilmselt muu pilguga kogu teosele ja aduvad kirjanduslikku ruumi ning aega palju osavamalt. Kuigi inimlik tuum (see, mida ma oma MA tööski visalt uurisin) jääb aegadest sõltumata ühesuguseks - seda tuleb tõdeda.
Vaatasin ära ka sarja. See oli sama skemaatiline nagu teos isegi. Üllatavalt täpselt oli temaatikaid järgitud ning üldmulje oli kõigest kokku midagi sellist, mis ei pane uuesti haarama nende ridade järele. Muidugi oli kaameratöö, näitlejatevalik, ajastu tõetruudus vaieldamatult meisterlikud - vene inimesed oskavad OMA lugu jutustada veatult.
Mõned teosed/autorid tulevad  jälle ja jälle tagasi - Heljo Männi "Väikesed võililled"; Harri Jõgisalu "Maaleib"; siingi korduvalt tsiteeritud Teet Kallase "Niguliste"; Mihkel Muti "Keerukuju. Kallid generatsioonid"; välismaalastest vennad Vainerid; Margaret Mitchell; Camus; Kerouac; Kafka.
Aga kahtlen, kas "Arbati lapsed" sellesse nimistusse mahub ....

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...