Minu blogide loend

pühapäev, 30. juuli 2017

Liiga lihtne elu...?

Kuidas võib inimene elu keeruliseks elada?   Iseenesest on selleks mitmeid võimalusi:
*pidada maha raju pidu, ärgata hommikul võõras linnaosas, võõras toas ning seejärel avastada paanikas kaks nädalat hiljem, et lisaks võimalikule rasedusele, on oht veneroloogiliselt ajutiselt või siis eluaegselt endal mingit tõbe ravida.
*avastada pärandust vastu võttes, et pärandaja pilgutab  ülevalt silma, sest postkasti kopsatanud teade kutsub üheselt viivitamatult ühendust võtma juristiga nendes ja nendes pärandaja jäetud võlgadega seotud küsimustes.
*armastada vale inimest.
*teha tööd, mis ei meeldi.
*põdeda tõsist ja elustiili häirivat haigust
*elada vanas majas.
Kuni viimase punktini olid hüpoteetilised võimalused, see viimane punkt aga lajatab oma karmi reaalsusega igapäevaselt ja...
Iseenesest üks huvitavamaid nähtusi on olla osaline protsessis. Kõikides oma mitmepalgelistes suundades, eksole?
Osaline olla ümbertegemise protsessis - see on mõõdukalt vahva, aga teha ümber ümbertehtud asju, mis on eelnevalt harvaesineva põhjalikkusega teostatud, siis... ohhhhhh. 
Aeg, raha, mõtted, ideed, teostused, protsessi käigus avastuvad muutused, uuendused, pidev valmisolek halvimaks, mis olla võib ja tõdeda, et see nii tegelt ongi. 
Lilli Prometile on  kunagi öeldud tema "Meesteta küla" ümber kirjutamise vajaduse kohta (teos osales romaanivõistlusel ja sai esimese koha, aga veto pandi peale, sest toonased võimulolijad leidsid, et kirjanik kujutab tagalaelu liiga negatiivselt) - see sarnanes pintsaku õmblemisele nööbi ümber...
Kõik kõlab kokku kunagisest menufilmist pärit lausena ("Hot shots! II"): nad läksid päästma päästjaid, kes päästsid päästetuid päästjate käest...

Kommentaare ei ole: