Neid maarjapäevi eesti folklooris ja rahvakalendris ikka on. Kuna kõneldud sai paastumaarjapäevast, siis oleks ilmselt arukas vesta ka heinamaarjapäevast, millega on lood siis sedasi:
*Püha on seotud maarjapuna joomise ja teatavate naistetööde keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. Heinamaarjapäev on olnud veel 17.-18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada.
*Keelatud oli niisiis heinategu, kalapüük (kuid vette tuli siiski kalapüügiõnne nimel ohvreid tuua), nõelumistööd (mõjuvat halvasti lammastele)
*Selle päeva taimeks oli maarjahein ehk imehein kuulub nõiataimede hulka, mille väega on võimalik avada kõik uksed, näha varanduste asupaika ja omandada tundmatud keeled. Imerohtu sai niita erilistel päevadel (ühena nimetatakse maarjapäeva). Silmatorkamatu hein ka lõhnas eriliselt ja teda oli võimalik ära tunda voolavasse vette heites – imehein ujus vastuvoolu.
Isiklikult tahaks seda maarjaheina kangesti näha ja kasutada.
____________________________________
____________________________________
Teabeallikaks on berta
*heinamaarjapäev hiinakeelsena
**pildid veebist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar