Tuleb tõdeda, et Frida oli täiesti ebatavaline naine. Temas oli seda põlemist, mida kohtab nende inimeste puhul, kes teevad palju, jõuavad palju ja kahjuks lähevad liiga vara.
Tema perekondlikud juured olid äärmiselt omanäolised - Saksamaalt emigreerunud juudist isa ja mehhiklannast ema segunemisest tekkis intelligentne, temperamentne, vastuoluline naine, kes vilistas üldistele normidele ja muutis oma sünniaastat - selleks, et olla Mehhiko revolutsiooni ja kodumaa jaokas alanud moodsate aegadega samaealine.
Seksuaalsus, sugu, truudus - Frida puhul pigem sõnakõlksud, aga oluline oli lojaalsus
Seksuaalsus, sugu, truudus - Frida puhul pigem sõnakõlksud, aga oluline oli lojaalsus
Tal oli väga vilets tervis, osaliselt seetõttu, et ta põdes lapsena poliomüeliiti ning sattus noorukese tüdrukuna väga raskesse autoõnnetusse. Lisaks ta suitsetas palju ning perioodiliselt ei öelnud ei ka alkoholile.
Pikalt kogukehakipsis voodis lebades soov meditsiini õppida lahtus ning naine pühendas ennast tervenisti kunstile.
Abikaasa Diego Riveraga (kellega nad kutsusid teineteist paloma ja panzon) moodustasid nad huvitava koosluse: Diego õhutas Fridat maalima, Frida analüüsis ausalt ja kriitiliselt mehe töid. Nad jagasid armukesi ning olid teineteise jaoks olemas.
Frida oli üks esimesi naisi, kes oskas ennast kaubamärgiks produtseerida, olemata sealjuures kapitalistlikult materiaalne - ta nimelt jälestas amerikaniseerumist ning oli püsikindel oma kodumaa värvides kleite kandes.
Naise töid võib käsitleda kui sürrealistlikke, kuid samas pani ta loomingusse oma enda elu - seega polnud tegemist uneluste ületähendamiseg, vaid pisut nihkes reaalsusega. Tema tööd olid pigem lakanilikud: seal oli nii imaginaarsust, sümbolismi, realismi.
Frida ei küsinud - miks? Frida tegi mida tahtis, suhtus asjadesse nii, nagu sisemine soov oli ja ei häbenenud ennast avada.
Postuumselt tekkinud kahlomaania kestab mõnes mõttes tema kodumaa kultuuriruumis tänaseni - kostüümipidudel Fridana einedes, ehetes, fotode kopeerimises, mis temast eales tehtud.
Tema detailirohked, tasaplaanilised, värviküllased ja ka üsna psühhodeensed taiesed kannavad endas nii biograafilisi kui ka üldiselt ühiskondlikke märke. Jõulised võõbad tõid enesega ühes tunnete lõõmamist, sissevaadet, heitumist, jõuetust, kurbust, viha, põlgust, kirge, armastust - kõike korraga ja eraldi, ometigi sealsamas kuidagi originaalselt mõjudes.
Ja ilmselt ei kao tema jälg üldisest kunstiilmast nii pea. Sind mäletatakse ka kaugel sinu südamelähedasest sünnimaast.
Frida oli üks esimesi naisi, kes oskas ennast kaubamärgiks produtseerida, olemata sealjuures kapitalistlikult materiaalne - ta nimelt jälestas amerikaniseerumist ning oli püsikindel oma kodumaa värvides kleite kandes.
Frida ei küsinud - miks? Frida tegi mida tahtis, suhtus asjadesse nii, nagu sisemine soov oli ja ei häbenenud ennast avada.
Postuumselt tekkinud kahlomaania kestab mõnes mõttes tema kodumaa kultuuriruumis tänaseni - kostüümipidudel Fridana einedes, ehetes, fotode kopeerimises, mis temast eales tehtud.
Tema detailirohked, tasaplaanilised, värviküllased ja ka üsna psühhodeensed taiesed kannavad endas nii biograafilisi kui ka üldiselt ühiskondlikke märke. Jõulised võõbad tõid enesega ühes tunnete lõõmamist, sissevaadet, heitumist, jõuetust, kurbust, viha, põlgust, kirge, armastust - kõike korraga ja eraldi, ometigi sealsamas kuidagi originaalselt mõjudes.
Ja ilmselt ei kao tema jälg üldisest kunstiilmast nii pea. Sind mäletatakse ka kaugel sinu südamelähedasest sünnimaast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar