Minu blogide loend

esmaspäev, 3. juuli 2017

Aku Louhimies ja "Käsky" (2008)

Soomlastega pikalt kestnud ühine adumine naabritest ja võõrastest valitsejatest teeb enamike soome filmikunsti toodangust meile vägagi arusaadavaks (ja oleks pidanud kuulama oma sisehäält nii 20 aastat tagasi, kui oli soov minna filmitööstust õppima, kuid millestki jäi puudu. Julgusest? Vist küll). Eriti need vaatepalad, mis puudutavad I ja II ms (olgugi, et seal olid teed ja tulemused erinevad) kannavad eneses sarnast temaatikat, äratundmist (Aapeli "Ülelinna Vinski" oli lapsepõlves ahastamapanevalt Eestiga sarnane, alles hiljem sain teada, et tegevuskohaks oli Soome  ja tõenäoliselt Koupio - kui arvestada loos peituvaid maastikekirjeldusi).
Ja seda parem on tõdeda, et vaadatud "Käsky" režissööril, Aku Louhimiehel on täna 49. sünnipäev. 
Iseenesest oli tegemist ellujäämisfilmiga, tugevate moraalsete dilemmade, otsustuste ja tulemustega.
Peategelased,  I ms-st Soome tulnud ohvitser Aaro Harjula nabib kinni valgekaartlaste rühma erakordselt julma kohtlemise  ohvri, allaandnud naispunaväelastesalga mahalaskmisest pääsenud Miina Malini. Naised piirati ümber, tulistati, nad nägid, et vastupanu oli mõttetu, neid vägistati ja seejärel viidi naised surma. Esiti lubati nad nö jooksu, aga siis anti käsk: "Hoorad jooksus! Tulistada!".

Miinal õnnestub pääseda, kuid Aaro saab ta ikkagi kätte ning viib kohaliku sõjakohtuniku, pisikese mõisa omaniku  Emil Hallenbergi palge ette. Aarole ei istu, kuidas Emil kõiki kohtleb. Nt Miina keeldub oma nime ütlemast, kuid pärast väikest töötlemist ta teeb seda siiski.
Aaro proovib üles leida Miina lähedasi, kuid leiab hoopiski hukkunud kaasvõitleja, Martta, perekonna, mille tulemusena tekib olukord, kus Aaro annab Miinale mõista - kui ta tunnistab ennast Marttaks, saab ta pääsema. Miina keeldub. Lõpuks viiakse ta hukkamisele. Öeldakse, et teda ei tohi tulistada ning üks valgekaartlastest tõmbab mõõga tupest - keegi pole ju öelnud, et raiuda ei tohi..
Aaro aga laseb tolle mõõgavenna maha ning saab sisuliselt kohe kuuli. Miina pääseb.
Aaro on aga vahepeal selgeks teinud, et Miina kaasvõitlejal on sohipoeg, keda kodus väga ei armastata ja kes Aaro külaskäigu järel põgeneb, kuid Aarol õnnestub poiss panna lastekottu.
Naasnud mõisa, viibib seal  Emil Hallenbergi naine (eesti näitlejanna Riina Maidre), keda Aaro korraks rautab. See on üldse kummaline, milline seksuaalne pinge pidevalt üleval seal on, sest esineb nt tegelastevahelist homoerootikat.Pärast Aaro surma ja Miina põgenemist poob Emil ennast üles. Viimaseid päevi lapseootel Miina toob aga lastekodust ära Martta poja ning film lõppeb nö perekonna tekkimisega. Sedasi siis filmist endast.
Karakterid filmis on soomepärased: põhjamaised, külmaverelised, pikatoimelised, veidi enesekesksed, natuke kaeblikud. Kusjuures Emil Hallenbergi prototüübiks oli päriselt eksisteerinud inimene Erik Grotenfelt.
Aaro esindab filmis südametunnistust, see on nii selgelt välja joonistatud: ta on arukas, lahke, viisakas, õiglane, lugenud mees, kes vaatamata kogetud ja nähtud koledustele on inimlikult sümpaatne.
Emil esindab filmis moraalitust: intelligentne ja tõsimeelne kristlane (enne mahalaskmist loeb ta hukatavatele ette hingepalvet), kirjanik, poeet, esteet, uhke kangelane, naiste suhtes ükskõikne, kuid meeste suhtes hakkaja.
Miina aga on kaasaegse naise kehastus: ta valib sõdalaseks olemise, ta kannatab ära seksuaalsed koledused, ta jookseb ja mõtleb kiiresti, ta on osav võrgutaja, ta on aus, ta on julge, ta on tegus ... ta jääb ellu. Lisaks on temas hea ja sooja inimese omadused. Ta on inimene, aga sealjuures erakordselt tugev inimene.
Omaette taustategelase tekitab aga fotograaf, kes külmavereliselt, just äsja hukkamise läbi viinud Emili suunab sirgema seljaga poseerima või kes pildistab klooriga ülevalatud hukatute kehasid või kes filmi lõpus pildistab Emili oksa küljes kõlkuvat keha (see on mõistatuslik, miks Emil ennast tappis - kas Aaro hukkumise pärast või jõudis temani tõdemus, et ükskõik, mil viisil asjad käivad, tema jõud ja võim on kohe lõppemas)
Filmi juures meeldis  asjade lihtsus, lakoonilisus ja mis seal salata - mimeetilisus.
Loo otsijana selle ma ka leidsin.Oli olemas - heade näitlejatöödega, suurepäraselt juhendatud ja lavastatud, usutav, arusaadav, ometigi maitsekas ja põnev, julm ja kurb, kergelt musta huumoriga ning üdini intellektuaalne film.
Õnne režissöörile ning häid filmivaatamist kõikidele, kes asja vastu huvi tundsid. 
______________________________________
*Pildid veebist

Kommentaare ei ole: