reede, 2. juuni 2017

Sotsiaalsed pädevused Viljandist

Suure osa kooliaegsetest mäletsustest moodustavad mitte ainult tunnid ja kool, vaid ka selle, ida sai kuskil kaaslastega teha kooliürituste raames ja mida mitte.
Minu seitsmendikud on hämmastavad - nad tulevad kaasa enamike asjadega (va avalik esinemine), on nõus tegelema. 
Mõtisklen - mida me klassiga tegime lisaks kooliüritustele: kolm klassiõhtut, kaks teatriskäiku, üks näitusekülastus, liuväli, botaanikaaed, õppekäik Viljandisse.
Viimane kujunes jääkülmale ilmale vaatamata üpris asjalikuks sotsiaalstete pädevuste arendamiseks.
Varahommikune rong ja rõõmsad lapsed, ühiselt Viljandi ordulossini minek ja seejärel said õpilased jaotuda gruppidesse ning sisustada aega kuni kolmeni, mil tuli uuesti kohtuda. 
Seejärgne häng kaubakeskuses. Muuseas - ka minul on spinner. :)
Sõit oli tagasi lahe, õpilased olid lõbusad, kõhud olid tühjad ja jalad käisid risti-rästi all.
Üks reisiga haakuvaid huvitavamaid episoode aga selgus alles Tallinn-Väikse perroonil. 
Meiega väljus peatuses üks mees, kes selja tagant oli nii mu isa moodi - õlakas, mütsiserva alt paistev  tume ja lokkis juuksepahmak, tugev kõnnak, üle õla hooga heidetud kott.
Keegi väga mehelik mees. Talle üsna lähedale jõudes selgus, et see mees on sepp. 
Minu sepp. Ta oli terve päeva veetnud Viljandis. Veetnud on lihtne sõna, ta oli olnud vist akadeemias komisjonis ja hindamas mingeid asju. Aga täiesti müstiline, et taas juhtusime olema ühel ja samal päeval, ühel ja samas kohas, igasuguse kokkuleppeta. Uskumatu, mitmes kord see meil sedasi kohtuda on.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...