Minu blogide loend

reede, 23. juuni 2017

Teatud naised

Võrdlemisi väljakutsuva pealkirjaga film. 
Teatud naised - nagu vihje millelegi põgusalt patusele, aga...
Kunagi kajastati mulle eesti filmide sügavust umbes selliselt (ja ma olen vist seda varasemaltki kirjeldanud): "Poolhämar tuba. Selle keskel on diivan. Diivanile istub naine. Diivani ees on madal laud taldrikuga, millel on saiaviil. Diivanile istub mees. Mees võtab saiaviilu ja sööb seda. Paneb saiaviilu taldrikule tagasi. Naine võtab saiaviilu ja sööb seda. Paneb taldrikule tagasi. Saiaviilule lendab kärbes. Aeglaselt välja zuumides eemaldub kaader kärbselt. Filmi lõpp."
Kuskil Ameerika pika talvega väikelinnas põimuvad pealtnäha kolm lugu: üks advokaat, kellel on traumajärgselt pisut hullunud klient ja kellega toimub pantvangidraama (igasuguse aktsiooni, põnevuse ja verevalamiseta, sealjuures) ning kes on ilmselt üksik naine, keda põrutab aeg-ajalt abielumees, kes oma teismelise tütre ja naisega ehitavad maakodu ning kes soovivad ühelt vanemalt härralt osta hunnikut liivakive (hinnatud ehitusmaterjal, mis on autentne). 
Livingstonist nelja tunni sõidukaugusel on pisike asula, kus on ilmselt indiaani päritolu naine talvetööl hobusetallis hooldajana ja kes satub juhuslikult T ja N toimuvatele kooliseadust tutvustavatele kursustele, kus tekib hobuhooldajapoolne lesbiline kiindumus kursust läbiviiva noore naisjuristi suhtes. Ühel päeval naisjurist ei tule tundi andma ning hobuhooldaja sõidab teda Livingstoni otsima, käies andmeid küsimas muuseas ka selles kontoris, kus esimese loo naisadvokaat töötab.
Esimese loo naisadvokaat läheb vanglasse oma klienti vaatama; teise loo perekond peab talgute vahel söögipausi ja kolmanda loo hobuhooldaja teeb latreid puhtaks.
The end.
WTF????
Hüva, kaameratöö suurte plaanidega, tavalised inimesed, tavalistes riietes, väga lihtsas elus, kehva ilmaga ning tavaliste autodega, kuigi tegevus toimus kaasajal.
Lugu, kuhu jäi lugu? Või õigemini - loo jutustamise tehnika.
Mulle sarnanes kogu see film paplite õitsemisega kaasnevate tolmurullide tekkimist veelombiserval - ta on olemas, kuid ei jäta jälgi, mõjub lihtsalt tüütusena.
Ometigi mängisid näitlejad hästi ning kõik oli usutav, aga... ma nimetaks seda isegi uina-muinaks. 

Kommentaare ei ole: