Aeg-ajalt loen teisi blogijaid ning tuleb tõdeda, et kui mulle on heidetud korduvalt ette isiklike mõtete paljastamist, siis mõne blogi kõrval on minu "Sving pastellides" nagu keskaegse nunn-neitsi palvetes peituvate religioossete heituste õrnad virvendused seisvas tiigivees.
Ühesõnaga: kuidas ja kas raseerida, kuidas jäi bikiinipiirkond ja sääred enne ja pärast protseduuri, kuidas menstruaalkrambid ja suurte tükkidena tulnud voolused olid, kuidas kasvab rasedusaegne kõht. Ärgu nüüd keegi puudutatuna tundku, kindlasti on neist asjust lahe lugeda. Kellelgi. Ja maitsed on erinevad.
Kuid svingivalt pihtimuslikud tekstid lähevad mingil põhjusel kõige enam korda. Kui oma ema ja isa mälestuseks sai kirjutatud või õendusest loobumisest või nüüdki - kui sai hoiatatud emasid, et nad oma lapsi veekogude ääres pigem valvaksid, kui linal pikutaksid.
Kohe on klikke.
Mis seda põhjustab? Uudishimu? Vajadus tajuda ennast inimlikkuse kaude? Ei teagi....
Kirjutada ei saagi ennast teksti sisse poetamata, kuid millal läheb joon intiimse paljastuse ja õhku visatud mõtete vahel? Ja kas seda üldse ongi?
"Kirjaniku elu ja tema loomingu vahel on tihti raske piiri tõmmata, sest pole aru saada, kus üks algab ja teine lõppeb, nad on omavahel niivõrd läbi põimunud."
Ja mitte unustada - ka sinne blogi on üks võimalikest kirjandusvormidest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar