Mis on inimestel arus, kui nad korraliku laudpõranda üle värvivad? Ja mitte üks vaid kaks kuni kolm kuni neli korda? Jõleda pruuni värviga?
Miks, miks, miks?
Kas kartus oli nii suur, et võib tekkida korralik laudpõrand? Kas omal ajal ei teatud, et seda saab nt lihvida ja õlitada? Õudne, kui inimestel puudub visionäärlik perspektiiv.
Sama muuseas ka erinevate kirjastuste osas ja sealhulgas kultuurkapitali suhtes.
Igasugust saasta ollakse nõus välja laskma. Sõna tõsises mõttes on palju-palju-palju igasuguste jama kirjastajate riiulitel, aga tõeliselt head käsikirja (pole pelgalt minu arvamus, olen lasknud seda erinevatel inimestel lugeda), kui see on otse nina alla lahkelt kandikul, ära ei tunta. Aga.. ilmselt korralikkus ei müü - liiga vähe seksi, uima, hälvet, nivelleerumist.
Et üks naine 23-aastasest alates ühele mehe pühendas ja sellest võrsus 62 aastat kestnud abielu või et inimene jäägitult kirjutamisele andus, luues nii stsenaariume, näidendeid, romaane, novelle, esseesid, luulekogusid kui ka omanäoliselt dokumentaalseid pöördumisi minevikule - see on ju mõttetu. Oleks tal ohtralt armulugusid olnud, pidevalt püshhoneurootilises haiglas ravil viibinud, joonud, suitsetanud, suitsidaalselt rünnanund ennast ja meest - siis oleks bingo-bongo, aga laiahaardeline kirjanik, ema ja abikaasa - EI, EI, EI.
Hüva, las olla. Kui ei ole ette nähtud, siis pole ette nähtud. Las ta jääb.
Sest Lillit nii sügavuti uurinud, sarnaneb temaga seonduv mu jaoks selle sama põrandaga - võttes ära kõik, mis on aegade jooksul selle inimese hingele ja füüsilisele kehale ja emotsioonidele ladestunud, on seal all ilus, tugev, sirge ja väga vähe töötlust vajav kandepind, mis on oma aegade vastupidavuses lausa hämmastavat poeesiat täis.
Vahest oli Charles Bukowskil õigus, kui ta ütles, et "litsidest on lihtne kirjutada, korralikust naisest kordi raskem ."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar