teisipäev, 27. juuni 2017

Ajas tagasi, aga kuhu?

Wuudiallenilikult  "Südaöösel Pariisis" veeta oleks iseenesest päris huvitav. Peategelane,  kirjanik, kes on vaimustuses 1920.ndatest aastatest, satub öisel jalutuskäigul peole, kus kohtub kõikmõeldavate toonaste kirjanike, kunstnike, lauljate etc, kes tollele ajastule iseloomulikud olid.
Oma ristiretkedel kohtab ta noorukest Ariadnet, kelle unistuseks on jällegi Pariis 19. sajandi lõpul, kui veskirajoonid kandsid teistsugust maitset ja mõtteid.
Peataegelast aga hakkab jälitama eradetektiiv, kes  kaob jäljetult, kuna tema jääb jällegi kinni Marie Antoinette aegadesse...
Ühesõnaga on tegemist ajaliste liikumistega ning jääb selgusetuks, kas need on seotud peategelase võimaliku ajukasvajaga (korra on filmis viide, et tal on varasemalt  olnud ajukasvaja) või on see tegelaste omanäolised soovunelmad.
Igatahes pani film mõtlema ning tahaks teada, kuhu ma läheksin?
Kindlasti vaataks ma korra kõrvalt Kristjan Jaagu teekonda; suhtleksin esimese laulpeo korraldamise komiteega; kiikaksin meie kunstnikke Pariisis; koguneksin vähemalt korra Underi juurde ja käiksin tiiru ennesõjaaegses Tartus ja Narvas.
Võimalik, et vaataks 1930.ndate Arbatile, 1940.ndate Ameerika klubidesse; 1910.ndate Indiasse...
Ning ausalt öelda - tegelt tahaks ühte pesuehtsat koobast ühes oma inimestega ka näha.
Jaa, oleks võimalik....

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...