neljapäev, 11. mai 2017

Õigustades õigustamatut

Mis maani on inimesel õigus mõelda ainult endale ja mitte ühelegi muule nähtusele/isikule vms enda kõrval?
Kas inimene tohib endale käe külge panna?
On ta seejuures nõrk isiksus või tugev isiksus?
Perioodiliselt lahvatavad mõtteavaldused, kus olen selgelt vähemäärmuses, sest leian, et inimesel pole kelleltki õigus elu võtta, sealjuures endalt.
Sest see keegi (ka sa ise), on seotud paljude inimestega ning mitte miski pole nii oluline, et selle nimel enda eksisteerimine vabatahtlikult lõpetada. 
Koolides peaks olema võimalus kuulata fakultatiivseid aineid, millest üks sisaldab lühiajalist praktilist tööd morgis ja/või õppuritele näidatakse elusaid inimesi, kes on saanud üledoose ning elustatud ja söödanaerina nüüd kõrvalisest abist sõltuvad.
Või siis "ekstreemsportlasi", kellel on väikene asi valesti läinud ning nüüd ollakse kaelast halvatuna ratastoolis.
Kujutan ette, kuidas praegune sissekanne lugejaid tagajalgadele ajab....

Kommentaare ei ole:

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...