Minu blogide loend

laupäev, 6. mai 2017

Apokriiva lood

Well, igal kirjandusteadlasel/filoloogil/lugemishuvilisel  on ilmselt alati miskine raamat kaasas.  
No, et aeg mööduks rutem, sest olgem ausad - jõllis silmi oma nutikat vahtida muutub tegelikult üsna kiiresti nüriks. See on pigem juba harjumus - midagi peab sõrmitsema.
Ühel päeval aga sõrmitsedes Oskar Kruusi "Apokriiva lugusid" tuli tõdeda, et enamik kuulsaid ja tähtsaid ja toredaid isikuid on ikkagi samasugused lihast ja luust inimesed, kes on elanud, hinganud, sigitanud, kannatanud, lugenud, kirjutanud, loonud, joonud, söönud - kõik, mis käib elamise alla.
Loed ja imestad - milline hulk elu ja kultuuri kajastub 187-leheküljelises taskumõõtmes ja ohtralt karikatuurseid illustratisoone täis köites.
Nt sain teada, et kirjanik August Alle oli seotud omaaegse iluduskuninganna Nadja Peedi-Hofmaniga; et Tammsaarele olla kunagi pakutud raamatukoguhoidja kohta; et papa Jansenile on kunagi atendaati kavandatud; et Koidula tütrele keelati sünnimaale tulla; et rahvaluulet kogunud Mihkel Veske olla ehmatanud ära ühe Võrumaa talunaise, kui küsinud, kas on ka soe piim; et missugune nägi välja ärkamisaja köögipool etc, etc, etc.
Mõne inimese silmaringi erakordselt suureks arendajaks on reisimine (kuigi paljudele ei jää sealt ikka mitte midagi külge, aga peaasi, et on saanud kõvasti poseerida erinevate objektide ees), mõne jaoks aga mitte geograafiline ränne, vaid kronoloogiline.
Ahh, kuidas tahaks paljude suurte sündmuste ja iniemste ja tegemiste ajal olla kasvõi viivuks tuuleõhk, mis selles ruumis viibib, lauaplaadi molekul, ristpistes lina või kardinasiil...

Kommentaare ei ole: