Minu blogide loend

esmaspäev, 17. aprill 2017

Segamini oksad

Kes me oleme, kust me tuleme ja miks me just sellised oleme? Alati öeldakse, et keskkond ja geenid. 
See geneetiline pagas on aga eriti paeluv. Eriti kui olla selline isik, keda meeletult huvitavad igasugused pärimused ja lood ja tegemised etc.
Tänapäeval peaks olema asi eriti lihtne - toksid aga arvutisse, uurid virutaalsete ligipääsete kaudu meetrikume ja voilaa...
Aga vahel juhtub nii, et miski ei klapi. Kui teada, et suguvõsa üks vaaridest oli sellenimeline ja märkad sugupuhe tekkinud nimesid, mida mitte kunagi kuulnud pole, siis ilmselt on nii, et kui ikka asi loogiline ei tundu, siis ta seda ka pole ning on tegelikult vale.
Kujutle, et sa pead taastama oks oksa haaval äsja laasitud võraga puud ning oskad on kõik hunnikus ning siis sa pead seda detektiivi meisterlikkusega kokku sobitama, sest igale lõikele istub sobiv eemalduskoht, iga haru on seotud eelmisega ÕIGES järjestuses.
Ja kui ei õnnestu, siis tundub, et peab panema sobituma, aga nii need asjad ei käi.
Nagu mul kunagi üks kolleeg ütles, et nad alustasid mehega kooselu 8-ruuduses toas, ühisköögiga korteris ning neil ei olnud keeruline koos elada, sest asjad lihtsalt jooksid paika. Mingit pikka treeningperioodi ei eelnenud ega järgnenud. Nad tähistasid hiljuti 50. pulma-aastapäeva.
Ilmselt selle sugupuu koostamisega on samuti - harud peavad õigesti põimuma. 
Muidugi see isaisaisa pool on täiesti läbiuurimata ala. Tollel mehel oli kokku neli või viis seaduslikku naist, ühest abielust sündis minu vanaisa, kellele oli kolme abielu  ja hulga suhete peale kokku 9 last (üks siis nendest mu isa) ja oijahh seda ekspartnerite jada, mis kuskile kaardub....


Kommentaare ei ole: