Minu blogide loend

neljapäev, 27. aprill 2017

Kinderstube

Mitmetel asjadel on elus äärmiselt õhukesed piirid. NT: millal on inimene otsekohene ja millal taktitu mats.
Tean isegi, et aeg-ajalt kaant pealt lööv keevaverelisus ja udutamatus paneb kaassuhtlejaid mõtlema - hmm, mis see siis nüüd oli?
Aga on üks asi, mida ma võin kätt südamele pannes öelda, et ma ei kritiseeri konkreetselt ja ainuliselt inimese eraelulisi otsustusi. Kellega ja kus keegi magab või magamata jätab, kellega ja kuidas keegi mis põhjusel koos elab või elamata jätab ja kas tema väärtus seeläbi on kõrge või madal, et kas ta on üksik, lesk, lahutatud, abielus või muidu muus sotsiaalses suhtes.
Aeg-ajalt aga kuulen ma võrdlemisi iseseltsi hüüatusi ning seda siis, kui kaagatuslaadseid kurguhelisid toovad kuuldavale isikud, kel paarisarvulised orhised kubet kaunistamas. Haa, mehed või asjad - söögilauas kuuldavale toodud sõna 'tatt' (tähenduses hrl hlv nolk, tattnina) pani ühe munandimanuseomaja ohkima ja kommenteerima: "Lastetuba jätab soovida."
Jäin mõtlema - kumb on lastetoata, kas mina  (siis ilmselt kasvatamatusest nõrvetav inimene) või isik, kes teeseldud pieteeditundest oli valmis minestama, sest ta kuulis sõna 'tatt' ning automaatselt mõtles midagi muud, kui mina seda tegin?
Mõtlemiskoht.
________________________________________
Pildid veebist

Kommentaare ei ole: