Minu blogide loend

pühapäev, 30. aprill 2017

Arbujateks muutuda...


Uskumatu, aga otsida talvejope uuesti välja ning vaadata, et pungad ei muutugi priskemaks ning ometigi.... olen ma istunud volbriööl Raekoja platsil välikohvikus ja imestanud, et on soe õhtu, olen käinud nurmenukkudest pakataval põllul ning mõelnud, milline ilu.
Nüüd aga vist oma öölendu ei tee....
Igal ajastul on vist olnud oma nõialugu. "Väike nõid" ja "Nöbinina"; "Võluvägised" - need on nagu ainult kerge põige maagia maailma. Siis on igasuguseid võlureid ja sortse igas võimalikus positsioonis.
Aga mulle meeldib agathachristilik lähenemine - ka mina teeksin nõiad väga lihtsaks, nagu igas külas elavaks memmeks, kellega tuleb hästi läbi saada, sest vastaval juhul kuivab su üsk või kängub kaasa erekteerumisvõime, ei kasva su lapsed, saavad koolis halbu hindeid, koduloomad ei paaritu ja vili ei kasva.
"Macbethi" kolm nõida oleks tõepoolest nagu kõige tavalisemad eidekesed. Eidekestes muide on tihti lumma - kust muidu see vananaiste tarkus mõiste. 
Kõrget lendu siis!!

laupäev, 29. aprill 2017

Õrnalt riivates

ERIYVRZG
Õpetamise juures on üheks parimaks osaks see, kui sa küsid juhendatavatelt tagasisidet ning sulle öeldakse umbes nii: "See on keeruline, aga päris huvitav, palju saab teada."
Kooliaasta lõpusirgele lähenedes saab tegeleda teemadega, millega vast igapäevaselt inimesed ei tegutsegi, aga aeg, ruum, aegruum, elu, surm, filosoofiline küsimus - need on just selliseks mõnusaks virgestuseks.
Ning mõnes mõttes asjakohaselt ka - möödub ju täna 66 aastat, kui 20. sajandi suurimaid filosoofe mõtlemise ja hingamise lõpetas: Ludvig Wittgenstein. 
Nojah, eks esmakursuslasena oli epistemioloogilise "Tõsikindluse" tagamaade avamine märksa keerulisem, kui nüüd, mil  inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimine on mulle arusaadavam. Need tema viimastel aastatel kirjutatud märkmed andsid alust diskuteerimiseks teemal, kas mõtlemises on omad voolud umbes nagu hoovused on ookeanites ning keerukohad jõgedes. 
Haa, ja üks kursuseõde (kes tegi mingis etteütluses, kus oli võimalik teha 40 viga, kokku 39) sai endale hüüdnime Tõsikindlus, sest ta läks vaidlema üldfilosoofia eksami järgselt oma hinde üle professor Mart Raukasega ning meid hämmastas tema veendumus, et Raukas on mõistnud Wittgensteini valesti....
Praegugi ajab muigama....
_______________________________________
Pildid veebist

reede, 28. aprill 2017

Inspireeritus

ERIYVRZG
Iga päev üks vaimustav teabekild!! Täna on kamambääri esmakordse valmistaja Marie Harel 265. sünniaastapäev. Et kunagi olla ta mõelnud, et vaat kui vahva, teeme sellist juustu, mida saab pastöriseeritud piimast, mida tuleb kaks nädalat  hallitusseente Penicillium candidum ja Penicillium camemberti abil küpsetada ja seejärel panna pakituna karpi. Teda toodetakse 250 grammiste sõõrikutena ning tegelt on see väga maitsev toode, millel on kaitstud päritolunimetus, sest Marie elas Camemberti-nimelises külas, kus ta siis selle juustu valmistamise ideele tuli. 

Aga... nüüd tuleb see koht, mida guuglis klikkimine mulle juurde andis: Salvador Dali olevat The "Persistence of Memory"maalinud "sulavad kellad" inspireerituna üleküpse kamambääri sulavast rattast. Eks ole?
Muide, 70 aastat tagasi asus üle Vaikse ookeani teele  Thor Heyerdahli poolt juhitav balsaparv Kon–Tiki. 
________________________________________
Pildid veebist

neljapäev, 27. aprill 2017

Kinderstube

Mitmetel asjadel on elus äärmiselt õhukesed piirid. NT: millal on inimene otsekohene ja millal taktitu mats.
Tean isegi, et aeg-ajalt kaant pealt lööv keevaverelisus ja udutamatus paneb kaassuhtlejaid mõtlema - hmm, mis see siis nüüd oli?
Aga on üks asi, mida ma võin kätt südamele pannes öelda, et ma ei kritiseeri konkreetselt ja ainuliselt inimese eraelulisi otsustusi. Kellega ja kus keegi magab või magamata jätab, kellega ja kuidas keegi mis põhjusel koos elab või elamata jätab ja kas tema väärtus seeläbi on kõrge või madal, et kas ta on üksik, lesk, lahutatud, abielus või muidu muus sotsiaalses suhtes.
Aeg-ajalt aga kuulen ma võrdlemisi iseseltsi hüüatusi ning seda siis, kui kaagatuslaadseid kurguhelisid toovad kuuldavale isikud, kel paarisarvulised orhised kubet kaunistamas. Haa, mehed või asjad - söögilauas kuuldavale toodud sõna 'tatt' (tähenduses hrl hlv nolk, tattnina) pani ühe munandimanuseomaja ohkima ja kommenteerima: "Lastetuba jätab soovida."
Jäin mõtlema - kumb on lastetoata, kas mina  (siis ilmselt kasvatamatusest nõrvetav inimene) või isik, kes teeseldud pieteeditundest oli valmis minestama, sest ta kuulis sõna 'tatt' ning automaatselt mõtles midagi muud, kui mina seda tegin?
Mõtlemiskoht.
________________________________________
Pildid veebist

kolmapäev, 26. aprill 2017

Dekaadi jagu tagasi pronksiöhe

Veider, et täna saab kümme aastat sellest, kui tolatsemine pronkssõduri juures massiliseks lõhkumiseks vanalinnas pöördus ning ausaltöelda elasin toona nii mõnegi võrdlemisi äreva öötunni üle, lukustades majauksed, tõmmates alla rulood ning istudes ahjuroop käes poegade voodite juures - et kui vaja, siis kaitsen koda ja poegi.
Tegelikult oli vist toona reaalne oht isegi suurem, kui aimata oskasime. 
Igahates juhtus nii, et pärast läksin ma abipolitseinikuks ning läbisin mingi koolituse - igaks juhtumiks. 
Töötasin siis TTG ja meeleolud olid õpilaskonnas ärevad. Palvele mitte alluda provokatsioonidele järgnes AK uudistes "rõõmus" ära tundmine, et ikkagi ollakse Hirvepargis. 
Küsisin praegustelt õpilastelt, kas nad pronksiööst midagi teavad, siis mõned mäletasid midagi uudistest, kuid üldiselt tõstsin ma teemadelt katet ning nad olid siiralt üllatunud, et midagi taolist oli toimunud.
Mõneks põgusaks sekundiks liitusid eestlased küll korraks kokku. Abipolitseiniku koolitusel ütles üks mees: "Halvad asjad juhtuvad siis, kui ollakse ükskõikne. Mina ei taha olla ükskõikne."
Ka mina ei taha olla ükskõikne.

teisipäev, 25. aprill 2017

21. sajandi identifitseerimisvõimalused

Praeguses võimalikult sooneutraalses ja kõike lubavas ühiskonnas ei teagi kohe kuhu minna ja kuidas olla, sest vaatamata näilisele valikuvõimalusele ja liberaalsele suhtumisele kõigesse, kõike ja kõikidesse, siis kargas minusugusel küünikul kulm juuksepiirile, kui tekkis ühiskondlik debatt teemal, et ükskemad on tegelikult sisuliselt poolikute perekondade emotsionaalset taaka tootvate isikutena allapoole igasugust arvestust. 
Sest me ikkagi ei oska peret hoida ja põhimõtteliselt, kui oleks üksikemade 
des(k)imatsioon (ma ei tea, kas see sõna eesti keeles on olemas - vähemalt sõnastikest ei leidnud) ja võrdlemisi avalikult, siis peaksid kõik osapooled enam-vähem rahulikud olema.
Mis mõttes ei oska peret hoida? Hallo - ma ju hoiangi pere toimivana....
Aga üllatas võrdlemisi negatiivselt, et ikka veel on 21. sajandil ainuvõimalused mees+naine+laps(ed) pere defineerimiseks, muud nüansid lihtsalt ei tule kõne allagi.
Aga kas ikka on tingimata nii?

esmaspäev, 24. aprill 2017

Kas anarhia allub reeglitele?

Tundub oksüümoronilik pääliskiri, aga vaadakem, ehk see siiski nii on. 
Anarhia (kr ἀναρχία 'võimuta olek, valitsemise puudumine') on vabadest isikutest koosnev võimuta ühiskond; ühiskonna selline seisund, mille puhul pole valitsust, pole ühe inimese sunduslikku võimu teise inimese üle, pole riiki, üleüldse kohustuslikku ühiskondlikku organisatsiooni. Täielikult on elimineeritud poliitilised ja õiguslikud institutsioonid, poliitiline ja õiguslik ideoloogia.
Anarhia on olnud reaalselt toimiv ühiskonnakorraldus.
Anarhia (ülekantud tähenduses) on korralagedus, metsik eluviis.
Anarhism on poliitilise filosoofia teooria (õpetus) anarhiast. Ühiskonna seisund, kus puudub ühe inimese sunduslik võim teiste üle.
Nii räägib nt vikipeedia: Anarhia
Aga kas anarhia tekkimiseks ja säilimiseks ei peaks olema ka mingeid reegleid? 
Järelikult on ka näiliselt süsteemitud olukorrad siiski süsteemipärased ja ka neil on teatud sihipärased tegevused: Süsteem
Ilmselgelt mitte kauaks, aga siiski.
Mõttesse tuleb veel keeleanarhia. Miks ikkagi peab rääkima ja kirjutama kõikidele arusaadavalt ning üheselt mõistetavalt? Mis peavad olema keeleliselt mingid normid, mida järgida? Keel
Saab ju ka lihtsalt niisama. Vähemalt osaliselt arvavad tänapäevased inimesed. Et kõigil on õigus kõike ükskõik kuidas ja ükskõik millal kellele ja mistahes asja suunas öelda.

pühapäev, 23. aprill 2017

Karjasevitsa murdmiseks

Mingites allikates on 01.04 karjalaskepäev, aga täna tähistab maarahvas seda, et tuli kari kasvõi korraks üle laudaukse lasta, et nad saaksid värsket õhkugi sõõmata. 
Lisaks palgati siis uueks tööajaks sulaseid ja tüdrukuid. 
Naised olla siis lüpsikuid turrutanud - abielus külanaised kogunesid kas kõrtsi või kuhugi mujale ning jäljendasid  suures puutünnis võitegemist: segati kujuteldavat võid ja loeti võisõnu. 
Ma loen ka oma võisõnad peale. 
Kui need olemas on. Nagu Miili-mamma lugenud igal kevadel ussisõnu, et nood tema karja ja kojaliikmed puutumata hoiaksid. Nii vähemalt räägiti kunagi.

laupäev, 22. aprill 2017

Ma räägin jälle emast

Ei saa üle ega ümber - kaheksas aasta täitub ning kergemaks pole sugugi läinud. 
Vastupidi - nüüd on veelgi keerulisemaks läinud, sest enam pole ka isa ning tädigi liikus kõiksuse teele.
Tahaks küsida, et kes veel?
Aga  ma ei küsi. 
Ma mälestan.
Ma mõtisklen,
Ma heietan peas meenutusi oma ema kätest.
Nende soojusest ja pehmusest, kui mul oli halb olla. 
Kusjuures ma tean, et sa valvad, Sa pead seda tegema. Sa lihtsalt pead seda tegema.

reede, 21. aprill 2017

Suusulgurid

Mõnikord võiks jätta ütlemata selle, mida tahad öelda. Keegi kisub keelest ning lihtsalt tulebki hetk, kus tajud isegi - parem oleks olnud vaikida.
Ühtepidi on see hea, teistpidi halb - väljaöeldud sõna tuleb reeglina sind bumerangina sinu enda tagumiku tonksama ning tabad isegi väljaöeldud tõe puhul altkulmu pilke ning pahaseid hetki.
Kuigi..ma pean pigem õigeks öelda välja ilustamtatul kujul tõde, kui et kaagatada alles siis, kui kaklus ammu möödas.
Olen nutnud öeldu pärast,  on siiralt kahju olnud, kui olen kellelegi pidanud midagi ütlema ja üldse...vahel peab hoidma asjadel peal makaiverit - parem endal, kindlam teistel.
Loodan, et võetakse õppust ega kritiseerita vanemaid tegijaid (kuigi tal võis ju ka õigus olla...) 

neljapäev, 20. aprill 2017

Kõige sagedamini päritav

Teadus ja teadlased - need on armastamisväärsed tegelased ja nähtused oma terviklikkuses ja põnevates avastustes, mis siis kas juhuslikult või pika ja põhjaliku töö tulemusena valmisid.
Lugesin, et britid tegid tuhande inimesega skaneerimisi ja 3D mõõtmisi ning tulemuseks oli see, et kõige sagedamini pärivad järletulijad oma vanematelt need näojooned: piirkonnad vahetult ülal- ja allpool huuli, põsesarnad, ninaotsa kuju ning silma sisenurk. 
See on küll tõsi, et enamik mu tuttvaid, kelle ema või isa ma olen näinud, siis tõepoolest, see sarnasus on alati olemas. Ning aastate edenedes tuleb neid jooni üha rohkem ja rohkem juurde.
Nii enesele kui järeltulijatele.
Põnevad põimumised: autoukseklaasilt kajastuvad tuttavlikud jooned ja mitte ainult - ka hääled ja hoiakud on sarnased.
Huvitav, kas geeniteadlastel õnnestub tõesti ükskord kogu DNA lahti muukida ja enamikele küsimustele vastused leida?
Võimas oleks see küll, kui suudetaks peatada kiilaspäisus, ülekaal, lühike kasv, vähk, diabeet ja alkoholism ning pururumalus?
Aga vahel võib loodus üllatada mujalgi, kui pelgalt inimestes.

kolmapäev, 19. aprill 2017

Akrobaatika

Kui seda osatakse, siis on see ilus - kõike, mida keha suudab....
Kui seda ei osata (pole puistes liikmetes selliseid eeldusi ja iga fitness vist ennast ikkagi akrobaatiks ei nimetaks ka).
Muidu see meenutab üpris naeruväärseid olusid. 
Haa, vennad Kased Maguna külast....

teisipäev, 18. aprill 2017

Saatanaga sõlmitu?

"Faust" igas võimalikus versioonis; "Rehepapp" ja sellele eelnenud liigendused, tõlgendused, mugandused, versioonid ja visioonid.
Keegi on lubanud hinge kuradile selleks, et miski oleks vähemalt näiliseltki pisut aega meelipaitav või keegi on lausa saatana sigitis ise.
Aga... tundub, et vahel on need sõlmimised aset leidnud ka päris inimestega, mitte pelgalt fiktiivsete fantaasiate friteerimises.
Niccolo Paganini. Tema olemuse essentsiaaluse toob üks väga omapärases esituses film välja, mis kannabki pealkirja "The Devil's Violinist" (2013).
Tõepoolest, Paganini oli oma virtuoossuses kahtlemata tipp ja väidetavalt olnud no selline, kes oskab pilliga toimetada sedasi, et naised minestanud ning kuluaarides kõneldud - ta olla saatana enda poeg, mitte pelgalt sõlminud temaga diile. Kuidas need asjad olid, las jääda muusikaajaloolastele, aga...
...aga mulle jäi silma seda mees mänginud David Garrett. 
Paganinina ja muidu ka... Ütleme nii, et oma partituurid võiks tema kätte hoiule ja kasutada anda küll... Ja mitte seetõttu, et ta on meeldiva olemise ja teguviisiga põrgulikult andekas, vaid mulle istub see kirg ja pühendumus, millega ta viiulit käsitleb, käsitseb, käsitab...
Meister mistahes muusikastiilist võluma välja mitte lihtsalt omapärase, vaid  judinaidtekitavalt meela ja oskusliku helideahela. Jaa...
____________________________________
Pildid veebist

esmaspäev, 17. aprill 2017

Segamini oksad

Kes me oleme, kust me tuleme ja miks me just sellised oleme? Alati öeldakse, et keskkond ja geenid. 
See geneetiline pagas on aga eriti paeluv. Eriti kui olla selline isik, keda meeletult huvitavad igasugused pärimused ja lood ja tegemised etc.
Tänapäeval peaks olema asi eriti lihtne - toksid aga arvutisse, uurid virutaalsete ligipääsete kaudu meetrikume ja voilaa...
Aga vahel juhtub nii, et miski ei klapi. Kui teada, et suguvõsa üks vaaridest oli sellenimeline ja märkad sugupuhe tekkinud nimesid, mida mitte kunagi kuulnud pole, siis ilmselt on nii, et kui ikka asi loogiline ei tundu, siis ta seda ka pole ning on tegelikult vale.
Kujutle, et sa pead taastama oks oksa haaval äsja laasitud võraga puud ning oskad on kõik hunnikus ning siis sa pead seda detektiivi meisterlikkusega kokku sobitama, sest igale lõikele istub sobiv eemalduskoht, iga haru on seotud eelmisega ÕIGES järjestuses.
Ja kui ei õnnestu, siis tundub, et peab panema sobituma, aga nii need asjad ei käi.
Nagu mul kunagi üks kolleeg ütles, et nad alustasid mehega kooselu 8-ruuduses toas, ühisköögiga korteris ning neil ei olnud keeruline koos elada, sest asjad lihtsalt jooksid paika. Mingit pikka treeningperioodi ei eelnenud ega järgnenud. Nad tähistasid hiljuti 50. pulma-aastapäeva.
Ilmselt selle sugupuu koostamisega on samuti - harud peavad õigesti põimuma. 
Muidugi see isaisaisa pool on täiesti läbiuurimata ala. Tollel mehel oli kokku neli või viis seaduslikku naist, ühest abielust sündis minu vanaisa, kellele oli kolme abielu  ja hulga suhete peale kokku 9 last (üks siis nendest mu isa) ja oijahh seda ekspartnerite jada, mis kuskile kaardub....


pühapäev, 16. aprill 2017

Auväärsesse C-sse jõudmine

Väga respektaablisse ikka jõudmine. Terve sajand vastu peetud.
Kui isikust, siis reeglina on puudu juus, kõrvakuulmine, silmnägemine, hääl on ära, hambaid pole, nahk on parkunud ja kurruline ning liikumine vaevaline, kuigi on ka teistsuguseid olnud. 
Kui aga riigist, siis ma ei teagi, kas ta on mees või naine, ütleme siis, et tervikorganism.
Ning nüüd lükatakse tänase seisuga käima ametlik juubeliaasta (see on tegelt koht, kus sõna juubel on ennast õigustanud, 0-ja 5 lõppevad sünnipäevad on lihtsalt ümamrgused, v a 50 - see on see esimene ja ainus) ja tervikorganism ühes oma valude, võlude, ilude ja eludega mõtleb kõikidele ühiskondlikele, kollektiivsetele ja individuaalsetele haavadele, mida saatus oma järjepidevuses meile peale on kriipinud.
Ja ometigi on meil olnud ka õnnelikke hetki ja mul on hea meel tõdeda, et vähemalt uue  kollektiivse koosnemise jurues olen ma viibinud, olin küll plikake, aga ma mäletan seda aega. 
Nojah, edu  EV 100 (muide see märk, mis tähistab meie tervikorganismi sünnipäeva on väga lahe: lihtne, originaalne ja vist lugesin välja, et kolmetähenduslik)!!!

laupäev, 15. aprill 2017

Pärale minek

Sai pisut nostalgitsetud ning veebe surfates nägin filmi oma isast ja seejärel klikkisin "Lõpetamata saatele", kus Karl Kalkun oma viimsed sõnad lausus. 
Vaatasin saadet oma kunagise professiooni pilguga ning panin tähele kahte asja (reeglina äkksurmad tulevad hoiatuseta, aga siiski võib hiljem lugeda välja märke, mis viitasid mingitele probleemidele): ta hingab sageli kuidagi liiga sügavalt, nagu ei jätkuks õhku ja kuskil 10. saateminutil muutub ta kõne mitte segaseks, aga aegalsemaks ning ta räägib umbes nii nagu oleks söönud arooniaid või toomingamarju - vanasti nimetati 'paksu suuga'.
Grimmi oli tal vähe ning ka jume polnud just parim, aga see võis olla ka lihtsalt valguse viga.
Igatahes tuletas saade mulle meelde mitmeid neid kordi, kui patsient jalge ette varises ja teda enam elustada ei suudetud...
Mõned võetakse ära vara, mõne puhul unustab loodus, et ta ikka veel siin olemas on..
Mis on õige ja mis vale, seda ma ei teagi. Loodaks, et minek on valutu ja vaevatu ning toimuks ruttu, aga siis, kui tean, et maapealsed asjad said aetud.

reede, 14. aprill 2017

Gregoriuse kalendri 104. (liigaastal 105.) päev


Üpris veider kokkusattumus, et kaks suurt draamat, millest ka tänapäeval inimesed räägivad, leidisid aset mõlemad 14. aprillil. Üllatusega tõdesin, et kui Eestis alustas 1909.  oma tegevust ERM, siis 44 aastat enne seda tulistas Booth  Washington D.C.-s Lincolni ja oli jäänud ainult kolm aastat Titanicu ookeani põhja mürtsatamiseni.
Mõlemad sündmused muutsid ühel või teisel viisil asjade kulgu (no nt kasvõi sellel hetkel sündmusega seotud isikute elu). Mõtlesin, kas mu enda mälus on midagi sellist, mis peaks olema seotud 14. aprilliga. Meenub, et ülikooli esimese kursuse kevadsemestril, kuskil selle aja kandis, ladusime E-ga Raasikul puid tema isa ja emaga ning oli vist mingisugune üliõpilasüritus, kus mäletan E-d minu kursavendadega hästi läbi saamas, aga mis põhjusel me selles korteris Kadriorus olime, seda ma ei teagi. Igatahes mäletan, et see kuskil aprillis oli, sest ma olin kevadmantlis ja mul oli maja ees taksot oodates külm. 
Aasta enne seda tean, et olin vahetanud tööd ning olin ametis ühes juveeliäris. Aasta pärast seda puude laadimist aga lugesin kalendrist, et veel on jäänud 1 kuu ja 2 päeva sünnituseelse puhkuseni.
Kaheksa aastat tagasi... ei, sellest ma ei taha kõnelda.
_____________________________________
Pildid veebist, kolmas on aga siit:
*Eesti Rahva Muuseum 1913, ERM Fk 213:318, Eesti Rahva Muuseum, 

neljapäev, 13. aprill 2017

Nädala neljas

Veendunud ateistina ei saa minna mööda kogu sellest kaubandusse kapanud söödavate ja mittesöödavate munade/jäneste/šokolaadide/küünalde/linade/asjade virr-varrist, mida siis asjalik kapitalist oskab osavlt kasumit teenima panna ning rahvas tarbib. Teadmata samas üldse, millega on tegu. Kui küsida, mis toimub, siis teatakse, et tuleb mune värvida ja neid siis koksida ja siis on kõik jube õnnelikud...
Aga kui vaataks korra lähemalt, siis on nii, et ortodoksi ja roomakatoliku ning mitmes protestantlikus kirikus kuulub suure neljapäeva jumalateenistusse jalgade pesemise talitus. See tuletab meelde, kuidas Jeesus pesi oma jüngrite jalad ja käskis kristlastel saada samuti üksteise teenijaiks.
Haa, see tähendab, et suht tore hügieeniline toiming. Mis mind aga pani mõtlema, et ennemuistsel ajal olnud neljapäev see, kui pere kogunenud vabamalt hingama ja igasugus juttuseid rääkima, sealt siis ka põlvest põlve edasi antud pärimus ja ...tegelt, kui oleks ajamasin, siis liiguks tagasi ning vaataks õige lähedalt, et mis toimus?
Mis aga viib omakorda selleni, et filmilinal on kõik võimalik ning üks väga lahe film on selle kohta olemas:
"The Hunt for the Hidden Relic" (2002).
Värviliste munade hüpetelt selleni, et kas ikka oli ristil ja kas ikka oli olemas - ei tea...
Ühesõnaga, minevikku saab vaadata mitmeti ning ka tööinimestele ühe lisapuhkepäeva andev pikk NV kulub küll marjaks ära. Tuisuga või mitte ;)

kolmapäev, 12. aprill 2017

7 asja, mida....

Iga sait pakub erinevates numbrikombinatsioonides huvitavaid asju, millega inimene võiks ühel või teisel viisil tegeleda, kaalu kaotada, ennast stiilsemaks muuta, paremini koinida etc, etc, etc.
Oletame, et http://sirly-svingpastellides.blogspot.com.ee/ pakub ka mingeid asju, mida ei teata või siiski teatakse, aga need on ununenud:
1. Et hommikul õigeaegselt üles ärgata, tuleb õhtul korralikul ajal magama minna ;).
2. Et lugeda huvitavaid raamatuid, selleks peavad olema eelnevalt tähed selged.
3. Et osata arvutada, tuleb tunda numbereid.
4. Et pilli mängida, peab olema muusikalist kuulmist ja oskama nooti lugeda.
5. Et saada palgapäeval palka, selleks tuleb eelnevalt tööd teha.
6. Et teostada ainevahetust, peab olema elus.
7. Et täita virtuaalmaailma, peab olema ligipääs internetti.

Allikas: uldineelu.com

teisipäev, 11. aprill 2017

Võta tasuta!

Meeletult ahvatlev, eksole? 
Eriti kirjandusteadlasele. See oleks nagu lasta kommimaias astronaut magusale Kuule hüppama ja kompvekke haukama.
Mina siis olen see raamatukuul hüplev kirjanduskosmonaut. Riiulid on  lookas, laudid on kummis. Varsti ei mahu enam keegi siia elama, aga ei - ikka tuleb mõni trükis tuppa tuua, sest ehk pole neid veel  küll....
Täitsa veider värk nende lugemiste ja kirjutamistega... 

esmaspäev, 10. aprill 2017

Krõõdast kliiniliselt

Pole vaja vist eriti nutikat peakest taipamaks, millisest Krõõdast käib jutt. Ikka sellest, kes on "vuart eit, heleda jaalega". 
Kes nukrate silmadega vaatas esimest korda oma uut kodu, oma mehe ees tundis süümepiinu, kui esimesena tütar sündis, siis teine tütar sündis, siis kolmas tütar sündis ja lõpuks neljandat last, poega ilmale kandes  suri. 
Viimati sai "Tõde ja õigust" loetud mu mälu järgi kuskil üheksa aastat tagasi (esimest osa, teisi ma olen vahelduva eduga sirvinud ikka hilisemal ajal ka), kui pojad korraga mingisse viirusesse haigestusid, kõrges palavikus olid (sellepärast ma raamatut lugesingi - mõtlesin kõige selle peale, mida kõrvenurga inimesed tundsid, kui kurgutõbi maad laastas) ja ma siis nende voodi juures valvasin.
Nüüd, kui vaatasin seda klippi filmi valmimisest, siis jäin ma mõtlema, et miks ikkagi Krõõt suri, mis oleks see kliiniline pilt ja häiritud elamistoimingud, mis teda selleni viisid, et kuus aastat ja neli last ning läinud ta oligi. Mu arvutamise põhjal siis kuskil 25-aastane, kui sedagi +/-1 siia või sinna. 
Taastuda tal ju väga nurgavoodis ei lastud. Alles sai emakas tagasi tõmmata ning lohhiad veel käisid, aga tuli ärgata vara,  talitada loomad, olla osaline külvis ja heinateos, rukkilõikamisel ja vilja tuulamisel. Teha söök ja vaadata, et villajagu jätkuks. Lisaks pidevalt rinda pista kurbusega ning olgem ausad - see niiske ja soine Vargamäe ei meelitanud just tervisele.
Vaevalt, et neist keegi toona aimas juurviljade ja puuviljade osatähtsust või et kala ja piima peab nii ja nii palju tarbima. Samas - ümberringi oli värske õhk, keemiast rikkumata loodus ning leib, mis teadupärast sisaldab ohtralt vajalikke mineraale ja vitamiine. Küllap need kompenseerisid muud asjad, kuid ikkagi -  mis temaga siis juhtus?
Tõenäoliselt venitas ta ära emaka, kannatas aneemia käes, ei saanud piisavalt magneesiumi, kalitsiumi ja kaaliumi ning see viis ta südame-veresoonkonna puudulikkuseni. Tõenäoliselt oli tal ka hormonaalne tasakaal paigast ära, kortisool kõrge. 
Mõnes mõttes sarnaneb ta "Tuulest viidud" Melaniele, kes linna piiramisärevuses sünnitas ainsa lapse, osales linnast kilomeetritepikkusel, kõrvetaval põgenemisretkel ning jõudis lõpuks rüüstatud Tarasse, kus polnud süüa ega ravimeid ega midagi, isegi pesta ei saanud korralikult. Rääkimata imiku toitmisest (ka seal imetas last keegi teine, nii nagu Krõõda viimast last Mari)
Melanie suri järgmist last soovides - juba esimene rasedus oli kaunis ohtlik, sest "ta oli ju nii kitsas": seegi joon ühendas naisi - mõlemad olid täiesti sobimatu kondikavaga keerulisemateks oludeks.
Ja mõlema surmaga lahkus neid  ümbritsevate inimeste elust justkui lõplikult mingi rõõmuhelk, mida nad olid andnud ja kandnud. 
Ja kui nii võtta, siis on kummagi teose teised naised sarnased: Melanie usaldab Scarletit oma lapse kasvatamisel, nii nagu Krõõt Marigi; Mari ja Scarlett näivad olevat hoopis teisest puust - nendele pole keeruline lapsi ilmale kanda ja samas tööd vehkida teha (kuigi iseloomudelt olid nad täiesti erinevad), mõlemad naised matavad lapsi, mõlema naise elus on mees, kes takistab neil saamas täielikult õnnelikuks; nad tunenvad perioodiliselt tohutuid süümepiinu ning ärkavad üles hirmuunenägude tõttu. 
Mõnes mõttes olen ma täielikult tänulik, et just meie ajal elada saan.

pühapäev, 9. aprill 2017

Kultuurisärtsu vajadus

Kord oli üks sünnipäev. See toimus kevadisel ajal ja kuskil aias. Inimesed olid reeglina need, kellele meeldis noh... sooja ilmaga istudes üks soru ära teha.
Söödi ja joodi ning naljad olid kahesuunalised: allapoole kehaosad ning see, kuidas üks või teine oli siis ja seal ikka pidu pannud, ära kustunud, kellegagi kakelnud. 
Viisakusest sai ikkagi tunnike istutud, siis sai mõõt täis ja ma vabandasin ning tulin tulema.
Vastukaaluks tellisin ma endale Ants Eskolast dokumentaali ja vaatasin, kuna vajasin mingit kultuurusärtsu. 
Adun tegelikult väga hästi, et kultuurilised hüved on sekundaarsed ning nendega saab tegeleda ainult sellisel juhul, kui  primaarsed vajadused hingamise, sigimise ja ainevahetamise teostamisel on täidetud, aga tõesti - no vajad midagi hingele ka.


laupäev, 8. aprill 2017

Stultitia gradus septimus

Rumalus on kohutav omadus. Ta on lopsakas, lainetav, tihti nakkav ja tal on ka üsna palju sünonüüme. Ei hakka neid siia kopima, sest vähegi atsakam teab, kust ja mida otsida, aga...
On hetki, kus on võimalik kohata absoluutset otskohtlust, suisa tagajärgedele mõtlematut pooliku mutsu tajumist ning torulolle lainetusi.
Ei tuleks iialgi pähe hakata spetsialistile ütlema, et ta teeb midagi sellist valesti, mida ta oskab kinnisilmi, vasaku kõrva tagant pimedasse tuppa tulistades ja ikkagi märki tabada.
Selgunud on, et ma ei oska desmurgilisi võtteid st ma ei oskavat siduda. Ja seda ütles inimene, kes ühel oma läbi viidud koolitusel väitis: 
*"Kapillaaride olemasolu tõestab seda, et inimene on jumalast, mitte ahvist"; 
*"Põrn soojendab meie organsimis vett"; 
*"Kui inimene sööb paremini, siis see seljaaju saab jälle terveks."; 
*"Kui sa vähihaigena naeratad, siis sa saad terveks" 
Vabandust, aga WTF?

reede, 7. aprill 2017

Õilsa sõna apologeedid

Kiire. Mitu asja, hop-hop-hop. Asendused, vihastamised, täiekooseisuline popitamine, "Mardileiva" vaatamine. Pärast vaja jõuda vanalinna, et saada ühe kunstniku käest teise kunstniku tehtud töid vaadata, et neist siis üks kaanekujunduseks valida. 
Pikk jalg, kus oli näha moodsa aja Kaspar Üksit. Joonistamas, molberti ees, suhteliselt andunult. Külmas aprillis. 
Tegelt mulle ikkagi see kunstnike motiiv meeldib. Nendes on kohe midagi erakordset. 

neljapäev, 6. aprill 2017

Põiki ja naas


Tartu. Kirjandusmuuseum. Vajalikud asjad. Kiiresti. Sups sinna, sups tagasi. Rongis oluliselt parem kui bussis. Ja tundub, et rongid on in. 
Igatahes äripäeva hommiku kohta oli inimesi pilgeni - nagu laulupeole minek.
Igatahes sain väärt värki oma raamatule lisaks. Üks juhuslik koperdus avas mulle väga põneva materjali ning lisaks tean, milline oli Lilli käekiri. 
Ning tema käsikirjad (neid oli seal kaks: üks käekirjaline ja üks masintrükiline) olid tõesti puhtad - täpselt nii nagu Ralf kunagi ütles. 
Sõidu ajal sai ilma silmitsetud. Kevad tatsas õuedes, hoovides,  inimestes. Põllumees teeb tööd...

kolmapäev, 5. aprill 2017

Muinasjutu maadlused

Külmatuuleline, aga kaunis päev. Õpilastega õue. Kirjandus: ühe klassiga lavastame improvisatsiooniliselt etüüde tuntud muinasjuttudest; teise klassiga leiame võimalused maagiliste lindude, maagiliste kivide, maagiliste puude või maagiliste võluvitste leidmisest koolimaja lähiümbruses.
Tund on lahe.
Kõigile meeldib. Tuleb tõdeda, et õppuritele meeldivad taolised tegemised. Tuleb tõdeda, et mulle ka. 
Ja nüüd alljärgnev koeraomanikele: elamurajoonide vaheline roheala (missest, et amortiseerunud, kulunud ja mitte heakorrastatud) pole sinu lemmiku WC. Järgmisel korral toon ma oma seemissaapa sinu ukse taha (sest jah - ma otsin su üles, ma leian su üles, see pole väga keeruline, sest sa ei tunne mu jonnijõudu ja visadust) ja SINA puhastad ta ära. Kontsast ninaotsani ning seejärel ostad sa mulle saapavärskendaja ning palud südamest vabandust, et ma just sinu koera koristamata kraamiga pidin tõtt tallama.

teisipäev, 4. aprill 2017

Kreeklase lugu jäi kõrvu (Zorbas)

Käia tööl, panna hindeid, suhelda kolleegidega, kuulata muusikat. 
Ja sealt alustada ning leida mitmete linkide kaude "Zorbas". Mind hakkasid mitmed liigendused huvitama  ning ma avastasin põnevusega järgmist:
* "Zorbase" kirjutas valmis Mikis Theodorakis
*Mikis Theodorakis on väga tuntud kreeka helilooja, kes loos selle muusikapala filmile "Zorba the Greek" (1964) 
* Filmis mängis peaosa Mehhiko-Ameerika päritolu Anthony Quinn (1915-2001), kelle jaoks oli see roll justkui loodud
* Film baseerus kreeka kirjaniku Nikos Kazantzakise romaanil "Alexis Zorbas" (kr. k 1946; e k 1975) 
* Kirjanik on aga loo üles kirjutanud tegelikult eksisteerinud kaevandustöölise, põllumehe, puulõikaja ja lõpuks mungana tegutsenud, kaks korda abielus olnud ning kaheksa lapse isa Giorgis Zorbase (1869–1943)  eluloo põhjal, kellega kirjanik kohtus 1915. aastal ja kellega ta oli lähedane sõber.
* "Zorba the Greek" on juutuubitatud katkendite põhjal väga hea sisuga (kuid väga halvasti mängitud) film, mida tasuks täiesti vaadata.
Sõnaga - ma sain väga palju uut infot. Igati korda läinud päev. 
_______________________________
Kõik materjaalid, sh fotod saadud internetist :)

esmaspäev, 3. aprill 2017

Zoja ja Šura

Haa, need nimed ei ütle ilmselt kellelegi enam suurt midagi. Olgu öeldud, et nad olid kunagi väga olulised tegelased, ning nendest räägiti kunagi kui kangelastest õest ja vennast. Point on selles, et Zoja ja Šura pidasid kunagi mõlemad päevikuid ning kui Zoja kirjutas sügavatest mõtisklustest, siis Zoja vend kirjutas kunagi päevikusse: "Tõusin, sõin, jõin, kaklesin Petkaga." "Sõin, jõin, kaklesin Mitkaga." "Täna ma ei kakelnud kellegagi." Teen ka sellise katsetuse. Ühe nädala jooksul ei kirjuta midagi muud. Nagu eile: tõusin, tegin hommikused asjad, läksin kaubakeskustesse ning töötasin aias.  
PS: mina ei tea, kas ta oli olemas ja kas temast liikunud jutt oli õige või mitte, mina tean, et lugesin seda raamatut ning proovisin mingisugusel hetkel olla sama iseseisev nagu Zojagi.
PPS: tean kolme naist, kes on sündinud aastatel 45.-55. ja saanud tema järgi endale nime.

pühapäev, 2. aprill 2017

Stand-up comedy

Eelmisel aastal sai mitut puhku meie uue aja tegijaid vaadatud: Huumoritunnel; Comedy Gala. Mulle meeldib Kinoteatri seltskond nii teles kui laval, sest oli naljakas, oli huvitav, oli meelelahutuslik, kuid ...kahjuks hakkab ennast ruttu kordama, sest natukene puudub ajatuse maik. Või ma isegi ei tea, mis seal oli, mis mind pisut häirima jäi. Samas pole see kuigi lihtne saalitäis rahvast ainult naljaga tähelepanelikuks tõmmata. 
Kusjuures olen mõned korrad mõelnud, et prooviks  vaba mikrofoni isegi, vaataks, kas on sellist avanemist ja kuidas läheb see täiesti võõra publiku naerutamisega, sest tuttava publikuga saan ma vähemalt korra päevas hakkama.
Aga see selleks. Mina hoopiski surfasin pisut ja võrdlesin Raikinit ja Baskinit. Nende šketse, mis on laiale üldsusele tuntud ning tuleb tõdeda, et kuigi Baskin rääkis eesti keeles ja tegi igati tasemel klippe, siis Raikin oli originaal, millest ei saa üle ega ümber, sest kuitahes hästi keegi teda ei kopeeriks, on tegemist ikkagi koopiaga.
"Avas" ja "Kelle?" on mõlemas keeles naljakad, kuid algupäraselt on ta põnevam.
Baskin hiilgas, seda ma ei eitagi - tema paljud rollid olid ikka väga mitmekülgsed, naljad meie jaoks sobivalt piprased ning tema suurus kahtlemata võimas, kuid lihtsalt teatud asjades oli ta 99% õnnestunud koopia, väga õnnestunud sealjuures.
Aga andekad olid nad kohe kindlasti ja küllap nad jagasid mitmeski mõttes ühesugust saatust nii rahvusjuurte kui muude asjate poolest.
Ning hea, et mõlema pereliikmed naised-lapsed on need, kes rikastavad jätkuvalt ilma ja tegemisi. Anderikkad inimesed kõik.
________________________________________
Pildid veebist ning pole mõeldud ärilistel eesmärkidel kasutamiseks, ainult loo illustreerimiseks.

laupäev, 1. aprill 2017

Uksed kinni, uksed lahti

Vahel on see tõesti tõsi, et ühe asja lõppedes avanevad uued võimalused ning see on tegelikult paganama tore, et mingi asi on peetunud ja nurisünnilikult jäänud toppama mitmeks ajaks. 
Iga asi peab olema millekski väga hea ning eelmise kirjastuse aastapikkuseks veninud vaikus on tekitanud olukorra, kus võin öelda, et küll on hea, et see nii läks!!!!
Pole olemas väljapääsmatust, pole ainult ühte võimalust, pole ebaõnnestumist, mida ei saaks ringi pöörata.
Ning ühte võib küll öelda üsna kindlalt - oma sisetunnet tuleb kuulata. SEE on alati õige.
Vanaema - kus sa iganes ka pole, tänud, et sa mulle õpetasid oma vaistule toetuma.