Minu blogide loend

laupäev, 4. märts 2017

Teet, Kallas Teet

Olen korduvalt tsiteerinud öökapikat "Nigulistet". Tunnistan ausalt, et ma isegi ei tea, miks ma sellesse raamatusse nii ülepeakaela kunagi sukeldusin. Ilmselt oli see üks esimesi avastusi nostalgiast, mida ma võisin teada, inimeste kohta, kes võisid olla olemas.
Kasutasin postmodernismi kursusel teost uurimisobjektina ning selle raames ma otsisin üles ka kirjaniku enda. Pärastlõuna tema hädavaevu mööblit ja mind mahutavas töökambris oli aüllatuslikult põnev. Milleks ma oleksingi pidanud siis valmis olema, kui mitte huvitavuseks?
Neli sõpra kirjandusliku ruumina 60. ndate Tallinnas. Muide avastasin selle nelja sõbra motiivi Teet Kallase venna, Olimar Kallase koomiksitest. Kui ma kirjanikult küsisin, miks neli sõpra, ei osanud kirjanik kohe vastata, mõtles pikalt ja ütles, et ju siis nii see lihtsalt oli.
Ühel õhtul ma sõrmitsesin taas "Nigulistet" ja püüdsin mõtestada teose lumma.  Noored ja vihased mehed, vabameelsus, kunst, kultuuriringkond, põnev olmeline askeldus ja muidugi  - armastus. Õigemini hüljatud armastus. 
Läbi vilksatavad tegelased nagu Enn Vetemaa, Teet Kallas ise, näitleja Kose Peep (Jaan Saul?), lastekirjanik Malm (Eno Raud), Ave Alavainu, Eve Kivi ja Ants Antson 
Küsisin  tookord Avo  ema korteri kohta - tuli välja, et see on praeguseni üks selline kommuunikorter, mida kasutavad näite- ja kunstitudengid, kes alles alustavad pealinlikke eluviise.
See oleks nagu põlvkonnaromaan, kerge viide sõjaaegselt sündinud laste kasvamisele kolhooside vaimus, linnakividele sattumisest, nooreks olemisest, ahastamisest, leidmisest, otsimisest, kaotamisest, tunnetest, mõtetest. Ning seda laialilõhutud aja ning jutustamisviisi poolest.
Igatahes ma vahel tunnen füüsiliselt sellest teosest kumavaid lõhnu ja maitseid, hetki ja meeleolusid.
Meeldib, kuidas autor on kirjeldanud augustiorkaani (mitmes teoses läbiv teema); kuidas käsitlenud ja lähenenud vanade talude olemasolule (kah mitmes töös vallandunud motiiv).
Toomas Randmaa on väga põgusaks põikekarakteriks "Eiseni tänavas" (Kunderi tänav ilmselt). 
Nad on filmilikult mõnusad, jutulikult lahedad, siin, minu kõrvaltänavas. Teate küll, eks?

Kommentaare ei ole: