Minu blogide loend

kolmapäev, 15. märts 2017

Ninatsi nutis

Tegelt see on õudne. Sõidan bussis. Inimesi palju. Naised ja mehed, neiud ja  noormehed; tüdrukud ja poisid; vanad ja noored, hästi rõivastatud ja mitte hästi rõivastatud.
Ning 85% bussis viibivatest isikutest on ninutsi nutiseadmes (jah, isegi vana inimene loeb luubiga lehte)
Olen tunnis, neli õpilast teevad käega laua all kahtlasi liigutusi. Rikutud mõtlemisega isik laseks fantaasia kohe jumal teab kuhu lennata, aga mina tean - pole ju midagi paremt, kui hiilida keelatud seadme juurde ja seda veidi näppida, sest jumala eest - äkki jääb mõni postitus sotsiaalmeediast lugemata.
Teeks nad siis midagi asjalikku, aga ei... loeks nad
midagi, kuulaks mõnda head muusikat (sest see peldikuketikolina ja isase märtsikassi kräunumisena kostev lärm enamike muusikaarmastajate kõrvaklappidest on ÕUDNE)
Perekond restoranis söömas ning viis inimest - kõik siblivad nutiekraanil. Vahetundides lösutavad õpilased maas ning näppude vahel helendab ekraanike. 
Aga.. ükspäev nägin vahvat erandit ka - vanalinnast tulles istusid kaks teismelist neidu trammis ning võtsid välja raamatud, päris ehtsa raamatud, kaantega ja paberkandjal ja puha.
Istusid ja hakaksid lugema. Kiikasin kaasi. Tundus, et polnud tegemist kohustusliku kirjandusega, vaid täitsa tavalise ja vabatahtliku lugemisvaraga.
Ja samas tulid kohe trammi noored armastajad, kes istmele potsatades oma nutinäppe arendama hakkasid.
Ma ei teagi miks ma hakkasin ümisena ammunustatud lauluviisi "Tunnete keel" (Mahavok ja Läniku esitluses). Mäletan, et seda laulu kuulsin esimest korda mingisuguse Lillepaviljonis lindistatud saate ülekande ajal ning mulle jäid need sõnad kohe kuklasse tuksuma.
Oleks tahtnud öelda, et: 
ma ometi näen sinu silmimis keeles, 
mis keeles mu sõnad su huulile
ah millal see oli, ah millal, 
mis keeles me teineteist viimati kuulsime...

Vahel olen ma oma nutidest surmani tüdinenud. Kirjutades ja loenguid ette valmistades olen ma alalõpmata mingisuguse seadme küljes ja tegudevalmilt asjatamas ning... tegelikult see tüütab. Vahel on lahe lihtsalt paberitega möllutada.
Hiljutiseks emakeelepäevaks ei trükkinud ma mitte ühtegi asja välja, vaid kirjutasin käsitsi osavõtjate nimekirjad, etteütluse, kommentaarid asjasse etc, etc, etc.
Nina nutist välja.
________________________________________
Pildid veebist


Kommentaare ei ole: