esmaspäev, 20. märts 2017

Kevad kõnnib katustele

Värske õhk lööb ninna küll. Vaatad pisut losakil aeda ning tunned, kuid seletamatu kihin lööb sõrmedest tuld - siit ja sealt tahaks juba nokitseda, oksi lõigata, talvise rääma renni rehitseda. 
Tahaks juba püüda näole esimest jumet, tuua pööningult alla kihlamööbel, istuda  ja vaadata haljendama löövat muru. 
Mõtiskleda, töötada uue käsikirja kallal (head mõtted tulevad sugulastega rääkides pähe), nautida vaikseid kevadõhtuid. 
Korraks mõtlesin ma ka nendele kevade kujutamistele, mis on Eesti filmidest meelde jäänud.
Üks on "Ideaalmaastik" (tehtud Karl Helemäe "Kevadkülvivoliniku" järgi), kus riiklikud nõuded ei ühti talupojatarkusega ning kui mu mälu ei peta, siis: "Enne seemet mulda ei saa panna, kui püksata maa peal kannatab istuda." 
Teine film, kus kevadet kujutatud, sähvab pähe "Kõrboja peremehes" (Anna naasmine); kolmas on "Nimed marmortahvlil" (noored sõidavad rongikatusel ja rändlinnud lendavad parves üle). 
Neid on tegelikult veel ja veel, aga kõikidest koorub ikka ja alati üks ja sama vaatenurk - muutused ja ootused uuele. 
Ühes Silvia Truu  jutus kogumikust "Südamel ei ole kortse" kõneleb Johanna oma loo, kuidas tema hooletuse tõttu juhtus õnnetus, mis jättis orvuks kolm last ja vigaseks peremehe ning nooruke naine asus suure pere ees kohuseid täitma. Et aga alati oli kolme kasvatades rakkes, siis ei märganud ta, millal  ühel kevadel sirelid õide olid puhkenud - nii kiire oli alati.
Isegi mõtled ju vahel, et alles sai jõulude ümber askeldatud, aga juba on käes kevadine pööripäev ühes kõige vägeva ja viljakalt lubavaga....
Kena kevadet siis!!
______________________________________
Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...