Minu blogide loend

esmaspäev, 6. märts 2017

"Kaetud lauad" Aino Pervikult

Asjade sorteerimine on üllatavalt filosoofiline tegevus. Esiteks saab juurde ruumi; tulemus on esteetiliste väärtustega ning - sorteerimise käigus kerkib üles huvitavaid mõtteid, mälestusi, asju ja hetki. Suhtevaba inimsena saan ma öelda, et veedan oma sülearvutiga ja sülearvutis palju aega. Nüüdki, unetuna oma faile korrastades avastasin ma ühe aine raames analüüsitud raamatukese ja mõtlesin koolmeisterlikult lugeja silmaringi laiendamisele. 
"Vaadeldav teos,  Aino Perviku "Kaetud lauad" (1979), kõneleb äsja ülikooli lõpetanud Eba Kummelist ja tema tegemistest.  Noore naise psühholoogiline, emotsionaalne ja sotsiaalne areng lõhutud ajaplaaniga jutustuses haarab endaga kaasa kirjutamisaegsse olmeruumi, kus segunevad Eba ja tema muuseumikaaslaste Viivi (jõukate vanemate ainus laps, kes armastab elada vallalise keevalist elu ning kes ei pea suuremat lugu ajast); Inese (küps ja eneseteadlik muuseumidirektor, kes raamatu jooksul kaitseb väitekirja ning saab 50) ja Meeri (muuseumis erinevaid töid tegev, raseduse tõttu abiellu kohustatud, kuid seal üpris kummaliseks muutuv naine, kes lõpuks ilmutab üllatavat ärisoont) elud. Need lõimuvad ja põimuvad ning mõjuvad kuidagi kergelt irratsionaalsetena – Viivi, Eba ja Joeli osalemine armukolmnurgas ning Eba tinglik harjumine Viivi ja Joeli abiellumisega. 
Lukku on sissekirjutatud omamoodi fiktiivse Eesti kultuuritegelase, õpetlase, elu ja ilma näinud Johanna Kenti uurimisobjektiks olemine – Ebe ja tema kaaslased on Kadriorus asuva muusemi töötajad, Ebe teeb Johanna elu kohta avastusi, selgitades tema kaasaegsetega vesteldes välja tegeliku surmaaja ning matmiskoha; Ebe soov kirjutada oma dissertatsioon Johannast ning avastus, et ainest pole piisavalt seda lõplikult valmis kirjutada. Johanna Kent tundub olevat sümbioos Lilli Suburgist, A.H. Tammsaarest, Fridebert Tuglasest ning lisaks võib täheldada teatud sarnaseid jooni Ado Reinvaldi tütre Liisa Perandi eluga. Need mõtted on aga pigem mulje kui tegelikkus.
Eba on igati kaasaegne: haritud, oma koduga (milleks osutub ema ja tolle onutütre Klaara turul äritsemisest saadavate tuludega soetatud kooperatiivkorter – väga kõva sõna tolle aja kohta), ihade, soovide, keeldude ja vastakate tunnete võrgus siplev inimene. Ilmselt võluva välimusega ning väga tegus naine, kellele meeldib käia hästi riides, olla hügieeniliselt korrektne, süüa toekalt ning kes armastab kohvi juua. Ebe karakteris joonistub välja teatud turvatunde vajamine oma isa järele ja sellega seonduvalt tekkivad keeruliselt ruudulised meessuhted – olles joobunud vabamõtlejast ja – jooksjast Haraldist (tema esimene seksuaalkogemus), olles kummastavalt segamini ja armastuseta muusiku Joeli võrgus (näib, et mingil määral hindab Ebe just Joeli musikaalseid omadusi, ei enamat) ning lõpuks alfaisase käitumisega abielus Gunnari armuke, kes naudib Ebe iseseisvust ja võimalust temaga lõõgastuda.
Et kunagine süütegu teda katkestatud rasedusest närib, selgub alles jutustuse viimastel lehekülgedel. Kuid pidevalt sidet, kontakti, hingelise tühimiku täita sooviva Ebe hing näib saavat rahu just tütre sünniga, kus ta mitte just kõige esimeses nooruses olevana selle kõige suurema siduja sünnitab.
Omamoodi paeluvaks on ka ühtepidi tuttav ja samas ometigi muutunud Tallinn kirjandusliku ruumina - selles liiguvad kõik tegelased, kohad ja paigad on tuntavad ning mis üllatuslik - tänaseni alles. 
Kokkuvõtvalt on tegemist napisõnaliselt huvitava olmeromaaniga, mis annab aimu tavaliste inimeste harilikest toimetamistest ladusas keeles ja intrigeerivalt lihtsa loo mitmete kihtide vahel."

Kommentaare ei ole: