Vahel unustan ma klubiraamatu ära öelda ning jõuab minuni mõni päris tervitatav lugemispala.
Sedakorda tõi kuller mulle Mart Laari "Eesti suured armastuslood" kirjastuselt Varrak ning ma ei kahetsenud äraütlemise unustamist mitte hetkegi.
Ühtepidi oli tegemist pisut kroonikamaigulise ülesehitusega, kuid kuna olen väga paljude tegelaste taustalugudega oma hariduste omandamise jooksul ühel või teisel viisil kokku puutunud, siis oli asjal ikkagi teaduspõhine mekk juures.
Teada, et need ajaloolised nimed on siiski samalaaadsed mõistuse ja tunnetega inimesed, kes on vaevelnud armuvaludes ja kogenud õnne, rahu ning kirge ja hoogsust kõiges.
Sain teada, et Jaan Tõnissonil oli oma abikaasaga kurameerimise ajal konkurendiks Anton Hansen.
Sain teada, et Cäthe Hansen nö võttis Antoni endale, sain teada, et Carl Robert Jakobson oli..eee.. imposantne mees, kes tõmbas naisi ligi (tänapäeva tingimustes tegelikult üks päris suur machopõrsas - vabandan!!!)
Leo Talgre, Mari Möldre, Ruut Tarmo, Heiti Talviku ja Betti Alveri lugudega olen ma kursis teiste raamatute kaude, aga põnev oli ikka.
Et Visnapuu andis oma muusadele (mitu muusat üheaegselt ;) ) erilisi ja õrnu hellitusnimesid - see oli ilus.
Panin tähele ka seda, et naised raamatus kirjeldatud suhetes olid tihti võimukad, asjalikud, kirglikud, aga mehed kuidagi vagamad. Vahest oli see ainult kerge tunne.
Ka märkasin juba mitmendat Mart Laari teost lugedes, et ta peaks ka midagi ilukirjanduslikku paberile panema, kui tervis tal seda lubaks - ta oskab kuidagi põsemuigeliselt ja ladusalt asjadest rääkida. Igatahes - mulle see teos meeldis ning tänan kirjanikku huvitavate lugemistundide eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar