/.../Paar aastat vanem Pärnu poiss, kes nüüd õppis Panso juures lavakunsti, näitas Avole kord heledate lokkide ja õrnroosa pahelise inglinäoga noormeest: Enn Vetemaa.
"Vat see mees teeb Eesti kirjanduse, mida pole vaja häbeneda," ütles lavakas.
Avo uuris tähelepanelikult luuletajat. Oli temagi juba lugenud Vetemaa elegantseid värsse linnast, muusikast, süütuse kaotamisest ning koguni Hrutšovist./.../ (Kallas 1990: 78)
Sedasi kirjutas Vetemaa põlvkonnakaaslane...
Mul on mainitet kirjahärraga olnud mõned kokkupuuted ja ma vabandan, Enn, et selle välja ütlen, aga oma eelmise eriala raames.
Mäletad, ma tõin sulle õhtused asjad kätte ja nimetasin perenimetsi? Sa ütlesid, et kutsuge Ennuks. Mina siis, et ahah, jah, jah, muidugi Enn ja lisasin perenime ja pidin peaaegu pepuli potsatama.
Olin just head ööd pai teinud kuulsale kirjanikule!!
No ja veel mõningaid kokkupuuteid selles vallas.
Igatahes jäi meie maailm (loe: lugeda armastavate inimeste maailm) oluliselt vaesemaks. Kuid tänud kolleegile kirjandusteaduses, kes Ennust monograafia kirjutanud.
Kaastunne perekonnale, lähedastele ja sõpradele. On valus lähedasi kaotada....
Hüvasti, hea kirjamees!
____________________________________
____________________________________
Pilt on veebist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar