Minu blogide loend

neljapäev, 9. märts 2017

9. märtsi seostumised

Lapsepõlv möödus mul Kadriorus. Mulle meeldis seal. Ühel hoovil elas terve läbilõige eesti ühiskonnast: tehasedirektorist asotsiaalsete joodikuteni välja.
Mõned vanemad mutikesed lobisesid vahel  pesu kuivama pannes ning mõned heietasid ka sõjaajast. 
Näiteks tean ma, et Vesiväravat mööda liikunud raudteelt tõsteti rongidelt kunagise Hirchi sanatooriumi õuele virnade viisi haavtuid; et minu maja keldris lasti maha maja endine omanik; et kunagi oli keset hoovi väike pargitaoline õueala.
Lisaks tean ma ühte naljakat lugu seoses etendusega "Kratt", mis on tihedalt seotud tegelikult tänasest kuupäevast rääkimisega.
Inimkonna mälu peaks mahutama väga palju ning see kõvaketas, mis meil kuklas kollektiivselt olemas on, et tohiks kunagi unustada, mida tundsid need inimesed, kes 9. märtsi kargesse ja selgesse taevasse vaatasid ning lennukeid nägid. Tundub, et mõned kuupäevad lihtsalt on need, mis jäävad. 
Kusagil 90.ndate alguses oli mingi ajaleht, mis oli kopeerinud 11. ja 12. märtsi surmakuulutuste lehekülgi.. Seal kirjutas ka naine oma mälestustest. Sõnasõnaliselt ma seda ei meenuta, aga rääkis üks ema, kes otsustas oma 10-aastase pojaga minna õhtul Nõmmele tuttavate juurde, nad suundusid rongijaama, kui kõrval käis kärgatus, miski varises ja ta tõmbas poja enda vastu ning varjus mingi hoone seina äärde. Ta hoidis poega süles ja temast kinni (ma ei oskagi kirjeldada, aga selline emalik haare), kuni tundis, kuidas käed muutuvad järjest niiskemaks. Ta poeg oli saanud meelekohta hoobi ning ema ootas pommitamise lõppu, järjest jahedamaks muutuv laps tema põse vastas...
Ma vahel mõtlen, et elu ei saa selliseid asju inimesele teha, ei kujutaks ette, kuidas ma suudaks edasi hingata. Aga linn taastus, inimesed elasid edasi ning - me oleme pagana visa rahvas.
_____________________________________
Pildid internetist*

Kommentaare ei ole: