reede, 31. märts 2017

Katioonid ja anioonid


Kas vahel ei lange tuju nulli, kui pult kukub maha ja patareid hüppavad välja? Muidu neid sealt kätte ei saa, aga siis on patareid põrandal ja vähe sellest - nad veerevad edasi ega näita peatumise märki, jõudes peatamatult kõige kaugema lauanurga alla või kõige kitsama riiuli vahele või kusagile veel päris eemale.

Õngitsemise tulemusena kätte saadud akuvara aga punnib oma pessa panekul tugevasti vastu ning kerge ärritusega on võimalik tuvastada, kuidas poolused on valed etc.
Et + ei läinud plussiga kokku ning  - miinusega.
Kui aga asjad ümber pöörata, siis on kohe kõik ok ning puldi saab sujuvalt telekale suunatud, et siis sealt mitte midagi vaadata.
Elus peaks ka nii olema, et katioonid sobituvad  katioonidega ja anioonid anioonidega. See näikse õige olevat. Ja vanad patareid lähevad sellisesse käitlusesse, et..? Kuhu nad tegelt lähevad? 
Kas varajasse täiskasvanuikka jõudnud kirjaoskamatu, ülekaaluline ja kurt, vaesunud meesinuiit Alaskalt ja LAV pärit sügavalt keskealine ja lahutatud, rahvusvaheliselt tuntud pime ning jõukas naisgemmoloogiaprofessor võivad teineteisesse armuda? (see on suurimaid erinevusi, mida ma suutsin välja mõelda, kuid tõenäliselt on neid veel). Miks ka mitte. Armastus ja tundeilm on ainus, milles puudub igasugune loogika ja ratsionaalsus. 
________________________________________
Pildid mõistagi internetist

neljapäev, 30. märts 2017

Matriarhaatlus

Ei tea isegi, kas see sõna on ikka sõna, kuid oletagem, et on.
Peaks siis üldjoontes märkima mõne kogukonna naisiliinipidist võimukandjat, kes on nutikas, teotahteline ja kahtlemata suhteliselt ebameeldiva iseloomuga, kuid... võim pole kunagi teostunud meeldiva inimese käes all. Kas pole nii?
Novot. Sai siin sirvitud "The B&B" 30-aastaseks saamisega seotud artikleid ning tulid meelde perekonna peaemanda  igakülgsed katsetused "oma perekonda kaitsta". 
Aegade jooksul on kinolinale lastud suurel hulgal jama ning tihti on nendes jamades üks naine. Oletame, et mitmekordne lesk vms. Mitmeid lapsi. Minevikus kahtlane armulugu isa poolt keelu saanud noormehega. Laps, kes polegi oma mehe laps. Pihutäis kirju, mida harva kuskilt salasahtlist välja võetakse, saladused - suuremad ja väiksemad....
Nendel on palju muresid: et järeltulija valest soost või valest klassist partneriga ei ühinduks, et mehe pärand kusagile ei kaoks, firma tooks raha sisse, et mingi maniakk ei oleks perekonna läheduses.
Reeglina on nad manipleerivad ja tegelt suht õudsad inimesed, kuid kui nende minevikku kaevuda, siis on seal kindlaid viiteid põhjustele, miks naine selliseks muutunud on. 
Nendes on julgust; pealehakkamist; oskust aega, raha, inimesi kasutada ning neil on ka inimlikke murdehetki: tavaliselt seisavad nad  oma kabineti akna all, vaatavad õue või sõrmitsevad noorpõlvepilti endast ja lapsest ning siis libiseb pilk lapselapsele nt. Ja see pilk on tegelikult viivuks, väga viivuks soe, inimlik, täis seda ürgtunnet, ürghoolt ja ürgarmastust. 
Nagu looduseski. Seal on ju matriarhi ülesanne juhtida hõim  tervelt ja vigastamatult ühest kohast teise - selleks, et vereliin jätkuks, liik välja ei sureks ning mälestus jääks. Nii ka inimestel. Aga ikkagi, kes tegelikult hõime juhib?
________________________________________
Pildid veebist

kolmapäev, 29. märts 2017

Botaniseeritud

Vaatamata oma pikaajalisele õppimisele (31 aastat) ei kannata ma ühte õppevormi absoluutselt ka - koolitusi. Need on enam-jaolt igavad, kontaktsed ja oma lühiajalisuses võrdlemisi perspektiivitud.
Kuna eelistan alati süstematiseeritud baasteadmiste loomist mingis kindlas vallas, siis ei näe mingit põnevust kasutada "saadud teadmisi". Ma ei ütle, et nad ei anna mulle midagi. Annavad küll. Mingeid märkssõnu, mille kaude ma saan tavaliselt koolitusel käsitletud teemat huvi korral süvitsi uurida. Ja uurida mulle meeldib. 
Hoopis teise tera on tekitanud aga õppekäigud, mis on seotud küll haridusega, kuid tihtipeale oma mitmekülgsuses mitte minu harudega.

Oli väga vaheldusrikas viibida oma seitsmendikega Tallinna Botaanikaaias tutvumas taimede paaritumisega (tegelikult küll paljunemisega, aga ühe õpilase sõnad on tegelt sellisena  naljakad).
Tuletasin mõndagi huvitavat meelde ning üllatusega tõdesin, et ma siiski mäletan mõisteid, taimedevahelisi seoseid etc.
Meeldis täita töölehti, meeldis kurseerida erinevates majades, meeldis, et sain välja tavaümbrusest. Tegelt on see mõkkimine (vt mingi postitus märtsis) iseenesest päris võimalusterohke ning köitev, kui asjal on kindlalt praktiline väärtus.
Ja soovitan üldse avatud silmaga ringi vaadata. On veider kuulda õpilasi arutlemas nt Türgi randade üle, aga ei teata, kus asub vabaõhumuuseum ja botaanikaaed oma kodulinnas.
Parafraseerides ühe nohikute sarja geeniust, kes oma sama geniaalse korterinaabri ning tolle armastatu, elutarga ja silmapaistvalt ilusa blondiini suhte kohta küsib: "What are you talking about after coitus?", et millega siis inimesed üldse vabal ajal tegelevad?



teisipäev, 28. märts 2017

Hüvasti, Vetemaa!

/.../Paar aastat vanem Pärnu poiss, kes nüüd õppis Panso juures lavakunsti, näitas Avole kord heledate lokkide ja õrnroosa pahelise inglinäoga noormeest: Enn Vetemaa. 
"Vat see mees teeb Eesti kirjanduse, mida pole vaja häbeneda," ütles lavakas.
Avo uuris tähelepanelikult luuletajat. Oli temagi juba lugenud Vetemaa elegantseid värsse linnast, muusikast, süütuse kaotamisest ning koguni Hrutšovist./.../ (Kallas 1990: 78)
Sedasi kirjutas Vetemaa põlvkonnakaaslane...
Mul on mainitet kirjahärraga olnud mõned kokkupuuted ja ma vabandan, Enn, et selle välja ütlen, aga oma eelmise eriala raames.
Mäletad, ma tõin sulle õhtused asjad kätte ja nimetasin perenimetsi? Sa ütlesid, et kutsuge Ennuks. Mina siis, et ahah, jah, jah, muidugi Enn ja lisasin perenime ja pidin peaaegu pepuli potsatama. 
Olin just head ööd pai teinud kuulsale kirjanikule!!
No ja veel mõningaid kokkupuuteid selles vallas.
Igatahes jäi meie maailm (loe: lugeda armastavate inimeste maailm) oluliselt vaesemaks. Kuid tänud kolleegile kirjandusteaduses, kes Ennust monograafia kirjutanud. 
Kaastunne perekonnale, lähedastele ja sõpradele. On valus lähedasi kaotada....
Hüvasti, hea kirjamees! 
____________________________________
Pilt on veebist

esmaspäev, 27. märts 2017

Tujutõstvad apelsinid

Kevad on mu jaoks viimased aastad olnud alati keeruliste mälestuste aeg, aga... on üks viis, kuidas saab kasvõi hetkeks tusatuju eemale lükata. 
Selleks on kahe klipi vaatamine komineerituna meenutustest, mis käsitlevad commedia dell'arte stiilis  nüüdseks juba paljude mälestustes unustuste hõlma vajunud "Armastust kolme apelsini vastu".
Minu jaoks pole ununenud, sest käisin seda kunagi kaks korda vaatamas ning tegin antud näidendi abil selgeks 16. sajandi teatri arengud nii 6. kui 10. klassile. 
Dialoog kivaloopimise, kuulsaks saamise, nõela juustesse panemise ning tuvikeseks muutumise ümber on  tõesti tusapeletava toimega. 
Et muinasjutud on kunagi rahvasuus liikunud lood ning mingil hetkel muutunud suuremaks osaks kultuurist ja kirjandusest - seda vist ikka teatakse. Vahemeremaade muinasjutu parodeeriv töötlus eestlasliku vürtsikusega (!!?) on tegelikult tänaseni üks huvitavamaid teatrikogemusi olnud. 
Lihtsalt põnev. Ilmselt 90. alguse eklektiline ja hüsteeriline uude ajastusse sisse elamine kõige oma rahavahetuste, kordade, seaduste, uuenduste ja kappavate tõusude ning mõõnadega on mõjutanud nostalgilisi niite selliselt, et mäletan tänaseni naerupisaraid, laiali aetud silmameiki ning kooliõdedega korduvalt killutatud vahetunde. Ükskord me jäimegi minu mälu põhjal anatoomia loengutesse minemata, sest istusime sööklas ja naersime etenduse ning muude paroodiate üle.
Igatahes on hea vahel mälestusi lehitseda ja tuju tõsta. Isegi kui selleks on apelsinid. 
Teatrirahvastele tervitusi!!!
_______________________________________
Pildid veebised

pühapäev, 26. märts 2017

Seitse surmapattu

Lugesin mingit katkendit ja tuli juttu jällegi seitsmest surmapatust. Uurisin nende kohta täpsemalt ning sain  teada, et patt on religioosses tähenduses seadusest üleastumine või vastuhakk Jumalale ja et teoloogias uurib pattu eriharu - hamartioloogia. Ma ei hakka siia kopima asju, mida iga inimene saab lugeda, aga mõtlesin sedasi tänapäevaselt, kas asjad on ikka nii:
1. uhkus  - see ajab tõesti upakile ning inimene kujutab asju ette enamat, kui tegelikult peaks olema. Siit lahknevad igasugused suurustlemised, aga samas on ta ometigi vajalik - ma ei lase endaga seda ja seda juhtuda, sest ma olen selle jaoks liiga uhke (aga abipalumine pole muuseas patt).
2. omandihimu, ahnus   - materialism on asja nimi?
3. kiim, iha, lõbu - 20. sajandi seksrevolutsioon on tekitanud olukorra, kus seks müüb, loob, ostab, võitleb, annab, võtab, viib, on äriks, meelelahutuseks, mõõtepuuks etc, etc, etc
4. kadedus - seda tunnen aeg-ajalt ise ka, aga püüan kohaneda.
5. aplus, õgardlikkus - see on vist emotsionaalse tühimiku täitmisega seotud?
6. viha, raev - ohhhhh.. selels olen ma süüdi igas momendis, aga ma lodoan, et see toob pahandusi mulle, mitte teistele (ja ega ma enda raevuhoogude järel õnnelik just pole).
7. laiskus - no tõepoolest....
Põhimõtteliselt olen nõus, aga kas nad just surmapatud on? Kuigi, ilmselgelt on iga patu juures eriharud, uued põlved, suunad ja paistmised.
Ahnus ja raev nt kombineerituna õgardluse ja liiderlikkusega on raudselt üks nähtus omaette kliima ja temperamendiga; suure tõenäosusega uhkus ja kadedus teevad palju pahandust; laisad... need on lihtsalt ebameeldivad.
Samas on elu  võimalusterohkuses ja kõikides võimalikes värvitoonides vahva ja mõõdukalt lõbus ning ei tasu oma šansse maha mängida.
_______________________________________
Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

laupäev, 25. märts 2017

Paastumaarjapäev, aga ka...

Maarjapäeva tunnuseks on olnud punajoomise tava, mille tõttu saadi kogu aastaks õitsev välimus ja puna põsile. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naistepühadel, nii pidid ka maarjapäeval naistepeole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema. 19. sajandil näiteks tõmmati eksikombel naistepühale sattunud mehele tanu pähe ja tõsteti ta üles, mille peale mehel tuli osta õlut ja viina ning naisi kostitada. Vastassugupoole kimbutamine, mängud, tembud, rituaalsed tantsud jm kuuluvad kõigi naistepühade juurde. See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid. Külla minnes tuli puna kaasa võtta.
Aga selle kuupäeva valgusesse asetub üks meenutus minu  hiljuti surnud tädilt:
"Juba jaanuaris oli emale (minu vanaemale - blogija märkus) teada, et kusagil märtsi lõpupoole tuleb kõik hobused, rattad, veoautod, sõidukid sääreväristajad ja muud sõiduvahendid kolhoosikeskusesse viia. Kes ja miks, seda muidugi ema ei teadnud, aga vist siis paar ööd enne 25. märtsi ema ikkagi sai midagi teada. Ta ajas mu üles, pani riidesse ja  vankrisse ning kattis saanitekiga kinni. Ise nõõtas hobuse liikuma ja kuna metsateed veel kandsid, polnud mülgasteks muutunud, sõitis ema terve öö metsatalusid läbi ning hoiatas, et tuleb küüditamine. Meie kandist viidi ära vähesed, enamik sai õigel ajal metsa. Ma täpselt ei mäleta, kuidas see oli, aga vist ikka paar päeva pidid redus olema. Taluperenaised aga tulid pisut varem metsast välja, sest lehmad oli vaja ju lüpsta..."
Umbest samast ajast rääkis ka üks isa külas elanu, ta oli siis nõks suurem ning mäletas hästi raudteejaamas ohtralt vaguneid ja kompsudega kogunevaid inimesi. Mäletas samuti, kuidas käidi vaatamas, kes kus oli ning kuhu mis jäi ja läks ja viidi...
Nüüdislapsed ei kujuta seda ettegi. Nende jaoks on juba ennekuulmatu inimõiguse rikkumine nõuda arvuti sulgemist ning mitte lubada suvisele reisile....
_______________________________________
Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

reede, 24. märts 2017

KÕIK olla peas kinni...

Väidetavalt on inimese füüsiline ja vaimne tervis pelgalt mõtlemises kinni. Et kõik asub meie kahe kõrva vahel. 
See on pea viga ja see on mõtlemises kinni etc.
Jah, laias laastus ma olen sellega nõus, aga läheneks asjale pisut teise nurga alt:
*naine, omades sõiduõigust, on kaine, turvavarustusega, on lapsed mõlemad pannud nõuetekohaselt autos kinni ja täidab liikluses kõiki reegleid, satub kokaiiniku tekitatud autoavariisse ning selle tulemusena jääb jalgadest halvatuks. Liikumisvõime ei taastu. Kas see on tema pea viga ja tema mõtlemises kinni?
*ilma sünnib raske kaasasündinud füüsilise ja vaimse puudega laps. Oletame, et oli mõned hetked üsasiseselt hapnikuvaeguses. Ta vajab terve elu kõrvalist abi söömisel, eritamisel, liikumisel, pikapeale isegi hingmisel  - kas selle lapse vaimne ja füüsiline tervis on seotud sellega, et lapsel on vale mõtlemine?
*nõuetekohaselt vaktsineeritud arst läheb kusagile neljandasse riiki hädalisi aitama ning tänapäevaselt muteerunud kohalik bakter/viirus vms tabab arsti, kellel jäävad pöördumatud kahjustused mõnda organsüsteemi. Füüsiline tervis laastatud. Kas jälle on kõik mõtlemises kinni?
Ma ei eitagi mõtlemise osatähtsust, aga tahan juhtida nii sotsiaalmeedias kui mujal kandjatel edastavat teavet - sõna 'kõik' on väga absoluutne ja kõlalt-sisult lõplik .
Parem on kasutada 'enamik' või 'palju' vms.
Eks? ___________________________________

Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

neljapäev, 23. märts 2017

Ulfsak tuli, nägi, võitis ja ....läks

Teadmata-tundmata isiklikult seda meest, näitlejat, lavastajat, tundub mulle, et kaotasin kellegi üpris lähedase.
Maailmatasemel näitleja, suutis palju, tegi palju, loos palju, saavutas palju, figureeris palju ning mis peamine - mu meelest ei vahetanud ta oma näitlejaks olemist poliitikukuks olemise vastu. Auväärselt autasustatud ja hinnatud... Sajandi parim meesnäitleja...
Tema Rebase-Reinu, Lumekuninganna Rahanõuniku või Jules Verne Paganelina mängitud rollides, mis oma eripalgelisuses kohe silme kargavad, polnud olulised mitte ainult see, et ta laulis ja näitles, vaid need tema nö kaubamärgilikud sääred ja kõik need mustmiljon

rolli "Mandariinidest" kuni "Ukuaruni" filmides; "Õnne 13" kuni "Salmonid" seriaalides; Indrek "Pilvede värvides" (mida ma olen isiklikult teatris näinud) kuni Tiiduni "Eesti matuses" - ohhh.. öeldakse, et asendamatuid pole, aga on vist ikka küll. Tema on. Tema pilk, tema hääl, tema olek, tema käed, tema oskused. Tema lavapartnerid ja ekraanipartnerid nt Kaljustega mängis ta nii tihti filmides, et ma arvasin neid abikaasadeks olevat (see oli enne, kui mu pea hakkas asju õigesti jagama)...
Tunnen südamest kaasa perekonnale, lähedastele, kolleegidele, kaasteelistele, teatrirahvale ning kõikidele estlastele, et on lahkunud üks meie ajastu SUURTEST EESTLASTEST.
PS: veider on see kolme kaupa seadus (ühelt erialalt): Kalju Komissaarov, Tõnu Mikiver ja Lembit Ulfsak (kui mu mälu ei peta, siis on nad kõik käbi käinud "Surma hinda küsi surnutelt"...)
_________________________________________________________________________________
Pildid on veebipõhised

kolmapäev, 22. märts 2017

Kruger

Mulle meeldivad kassid. On alati meeldinud. Lapsest peale. 
Kassid on lahedad. 
Nendel on iseloomu, selgroogu, nad on väga lõbusad, meelelahutuslikud.
Osavad, kavalad, arukad, põnevad.
Pärast viimast kassi, kes meie peres oli 16 aastat (tipphetkel on meil olnud 5 kassi...), mõtlesin ma pikalt, et ei taha enam uuesti südant proovile panna. Aga pärast seda, kui effbees jagati Pesaleidja fotot, siis tundsin kohe ära - see, kes pildil seisis, oli minu kass. MINU.
Kohaleläinud, siis ronis pisike, sale ja must kassipoiss mulle kurgu alla ja sinna ta põhimõtteliselt oma südame, lõhna ja pisut titekarva poetas. 
Esimesel päeval, kui ta oma koju tõime, näitas ta meile kohe oma nutikust, armsust ja perekondlikku kuuluvust.
Mulle meeldis Krugeri südikust esimesest hetkest. Mitte iga kass ei näu ennast ja oma pesakonda välja visatud vendi ja õdesid põõsastest loomakaitsjate kätte (Suurupi kandis kusjuures on selliseid inimesi, kes viskavad napilt kuuvanuseid kassipoegi põõsastesse). Kruger oli see, kes oma õe ja venna päästis.
Mulle meeldis, kuidas ta esimesel meie juures veedetud ööl  minu padjal, minu vana talvemütsi sisse kerra tõmbas ja terve öö magas.
Meeldis, kuidas ta napilt kolmekuusena esimese hiire kinni püüdis, kuidas ta julgelt ja otsustavalt hoovikase otsast alla ei tulnud ja kuidas ta reageerib nii Kruksile kui Pupsikule.
Kuidas ta oma esimese kuramaaži kõvasti vanema naabriprouaga üle elas, esimest lund nägi, kuuse otsa ronis, piparkooke varastas ja kuidas ta vahel hommikul vara mulle sülle ronib õrnust taga ajama.
Kuidas ta oma pesatäie mänguasjadega jahti peab, palle taga ajab, igasugusele mängivale liigutusele teravalt reageerib ja mis kõige enam mulle meeldib - ta on MINU kass.
PS: kurgile ta ei reageeri, tundub, et see on virtuaalmüüt. Krugeri reageering oli täis ükskõiksust ja otsustavust oma kasukas korda teha.



teisipäev, 21. märts 2017

Druiitide horoskoobist

Teadmata põhjust on mulle meelde jäänud faktikene, et 21.03 sündinud inimesed on väga erilised. Miks, seda ma ei mäletanud, aga mõte vaevas mind ikka väga pikalt. Otsustasin asja uurida ja siis meenus, et see oli mingite puudega seotud. Selgus et tegemist on druiididega.  Guugel abistab alati ;) 
Druiidid olid keltide preestrid. Arvatakse, et druiidid pärinesid Lõuna-Britanniast ja levisid siis üle kogu Gallia. Nad olid tihedalt seotud tammepuude areaaliga.
Druiidid olid oma rahva seas suure au sees ja pühendasid suurema osa oma elust teadmiste omandamisele. Nad olid hõimu juures väga tähtsad tegelased, kuna oskasid ennustada. Keltide usk oli müstiline ja looduslähedane.
Druiidide talletatud ja ajaloos tänaseni vastu pidanud inimeste-puude seostamise tarkuse.           
Tamme-inimene on tulvil elu, jõudu ja ilu. Tema liigitused on majesteetlikud ning väärikad. Tamm äratab oma väärika välimusega inimestes austust. Hea tervis on tamme puhul eriti tähtis, sest ta ei talu nõrkust ning haigusi.
Tamm on vapper, see aga ei tulene mitte hingesuurusest, vaid uhkusest. Ta ei taha endast arga muljet jätta ning reageerib rasketes situatsioonides ehk liigagi teravalt. Ta on ettevaatlik ning iseteadlik ega muuda meelt varem tehtud otsuse suhtes ja saavutab oma eesmärgi. Eksisteerib aga ka teine pool: talle tekitavad probleeme paindumatus ning leppimatus. Ta võiks palju saavutada, kui tunneks veidigi diplomaatiat.
Tamm ei talu mingisuguseid piiranguid, tema omavoli aga piirab kaaslasi. Kõigele vaatamata austab ta teiste arvamusi ning sõltumatust. Ta on seltskondlik ning külalislahke, truu küll sõpruses, mitte aga alati armastuses. Ta armub pidevalt ning usub, et on leidnud selle "õige". Ta on ebakindel, võib aga abielus olles aja jooksul kindlamaks muutuda.
Tamm seisab tugevalt paigal ning tegutseb ka sellest lähtudes, ta jääb oma huvide piiresse. Vastumeelselt kohaneb ta ümbruse ning ümbritsevate muutustega. Ta arvestab alati enda ning oma probleemidega, teiste elu teda ei huvita. Ta on konkreetne, mõtleb selgelt ning asjalikult. Ta on tegutseja, kel ei puudu intuitsioon, ta võib mõtlematuid asju korda saata, iseennast siiski alati meeles pidades. Oma lähedaste elu muudab ta eriti mõnusaks. (http://www.mullaseitse.eu/)
________________________________________
Pildid siit ja sealt, autor pole 

esmaspäev, 20. märts 2017

Kevad kõnnib katustele

Värske õhk lööb ninna küll. Vaatad pisut losakil aeda ning tunned, kuid seletamatu kihin lööb sõrmedest tuld - siit ja sealt tahaks juba nokitseda, oksi lõigata, talvise rääma renni rehitseda. 
Tahaks juba püüda näole esimest jumet, tuua pööningult alla kihlamööbel, istuda  ja vaadata haljendama löövat muru. 
Mõtiskleda, töötada uue käsikirja kallal (head mõtted tulevad sugulastega rääkides pähe), nautida vaikseid kevadõhtuid. 
Korraks mõtlesin ma ka nendele kevade kujutamistele, mis on Eesti filmidest meelde jäänud.
Üks on "Ideaalmaastik" (tehtud Karl Helemäe "Kevadkülvivoliniku" järgi), kus riiklikud nõuded ei ühti talupojatarkusega ning kui mu mälu ei peta, siis: "Enne seemet mulda ei saa panna, kui püksata maa peal kannatab istuda." 
Teine film, kus kevadet kujutatud, sähvab pähe "Kõrboja peremehes" (Anna naasmine); kolmas on "Nimed marmortahvlil" (noored sõidavad rongikatusel ja rändlinnud lendavad parves üle). 
Neid on tegelikult veel ja veel, aga kõikidest koorub ikka ja alati üks ja sama vaatenurk - muutused ja ootused uuele. 
Ühes Silvia Truu  jutus kogumikust "Südamel ei ole kortse" kõneleb Johanna oma loo, kuidas tema hooletuse tõttu juhtus õnnetus, mis jättis orvuks kolm last ja vigaseks peremehe ning nooruke naine asus suure pere ees kohuseid täitma. Et aga alati oli kolme kasvatades rakkes, siis ei märganud ta, millal  ühel kevadel sirelid õide olid puhkenud - nii kiire oli alati.
Isegi mõtled ju vahel, et alles sai jõulude ümber askeldatud, aga juba on käes kevadine pööripäev ühes kõige vägeva ja viljakalt lubavaga....
Kena kevadet siis!!
______________________________________
Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

pühapäev, 19. märts 2017

Puhastustuli

Puhastustuli ehk purgatoorium tähendab katoliikluse järgi mööduvaid piinu, mis ootavad mõõdukalt patuseid pärast surma, enne kui nad pääsevad paradiisi.
Puhastustule ehk purgatooriumi mõiste kerkis esile 12. sajandi lõpul ning kinnitus kiriku ametlikuks doktriiniks 13. sajandi keskel. Puhastustuld kujutati sarnasena põrguga, kus inimesed piinlevad tules, kuid neid on seal lohutamas ja päästmas inglid. Puhastustules veedetud aeg sõltus inimese maapealsetest tegudest. Seda sai lühendada heade tegude, annetuste, patukustutuskirjade, palverändude ja palvetega. Maapealsesse ellu jäänud said aidata lahkunud puhastustuld kiiremini läbida, tellides eespalveid ja hingemissasid.
(vikipeedia.ee)
Aga on ka teistsugune puhastustuli, metafoorsem ja samas maisem. Koristamine. Suurpuhastus. Elamise korraldamine, kevadesse minek nii, et pesa saab korda.
Ja veider, et kui puhastad ja pesed, siis saab enda pea ja  mõtlemine selgemaks.
Üldse igasugused paigutamised, sorteerimised, katalogiseerimised - need on minu perioodilised eespalved ja hingemissad. 
_______________________________________
Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

laupäev, 18. märts 2017

Lubadusi andes/ lubadusi murdes

"Homsest alates ei söö ma mitte üks kook." (ning maiustamine jätkub)
"See on mu viimane pitsalõik, siis alustan kohe dieeti." (pitsa uhatakase alla kokakoolaga, 0,5 liitrit)
"Ma ei helista talle enam. Well, selle viimase SMS-i ma ikka saadan talle." (lahkumindud sõbrale saadetakse veel ca 15 sõnumit) 
"Kõik, ma ei armu enam kunagi." (kolmepäevase nutmise järel lausutu ning siis näed, et hmm... laudist vahetav naabrimees on kuidagi.. eeee.. oma lühikestest pükstes ...eee... pandav raam)
"Ma ei sünnita enam mitte ühtegi last" (kaks aastat hiljem lükkab kolleeg suure kõhuga lapsekäru ning hoiab silma peal vaevu tatsuval esiklapsel)
Tuttavad lood, eksole?
Nii, ma lubasin endale, et ma võtan NV aega maha ja ei tegele tööasjadega. Aga.. ma ei saa, sest muidu jääb mul sekunditest puudu ning ma ei saa kõike valmis. 
Sest räägitagu mida tahes - jah, õpetajatel on töökoormus suur - aga vaieldamatult suurim on see eesti keele ja kirjanduse õpetajatel. Ja see pole mingi märterluse pintsak, mille ma ülle tõmban, mingi kiituse norimise lips kaelas või erikirjaliste kividega mansetinööbid triiksärgi varrukatel.
See lihtsalt on nii:
*kohustuslik kirjandus - nimekirjad, autorid, küsimused,  materjalid seminarideks, raportid ja nende lugemine
*tööd - tunnikontrollid, etteütlused, kontrolltööd, proovieksamid, kirjandid. Tõsiküll - loovime vahel vabalt, aga üldjoontes on nii, et igal nädalal on mingil klassil pisut suuremamahulisem töö.
*aktused - jõuludeks konsterdikava; vabariigi oma, kindlasti on midagi veel, aga hetkel ei meenugi
*erinevad jooksvad üritused nagu emakeelepäev, jutuvõistlus, luulekonkurss, etluskonkurss
*olümpiaadid
*juhendamised nii loovtöödel kui uurimistöödel.
Klassijuhataja kohustusest prii pole ning see lisab juurde omad tegevused - klassiga toimetamised, eksursioonid, õppekäigud, teater, klassiõhtud, arenguvestlused, ümarlauad ja mõnetised asjaklaarimised teiste õpetajatega.
Kolleegina tahad olla rahulik ja heatahtlik, aga no jah..eee...eeee see pole alati võimalik.
Lisaks tahaks enesele  ka lugeda. Ma olen rohkem õpetaja kui ema (mis sest, et kaks ühes)
Nii ma siis annan ja murran lubadusi - tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. 
Vahest olen ma lihtsalt kehv ajaplaneerija (siin peaks publik naerma ;) )
_______________________________________

Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

reede, 17. märts 2017

Betoonipühitsus

Imelise interneti vahendusel  sain teada, et 17.03 pole mitte ainult patrikupäev (mida me eile oma õpilastega rohelise päevana tähistasime), vaid umbes sellel ajal pühitsetakse ka betoonipäeva. 
Betoonipäev on tähtpäev, mida tähistatakse Eestis iga aasta märtsi keskpaigas alates aastast 2000.Eesti Betooniühingu initsiatiivil.
Et betoon on oluline ehitusmaterjal, on betoonipäev mõeldud betooni ja betoonehitiste tutvustamiseks arhitektidele, projekteerijatele, ehitajatele, ehitusmaterjalide tootjatele ja ehitiste tellijatele.
Betoonipäeval tutvustatakse ka mõnda olulist välismaa arhitekti ja kuulutatakse välja konkursi aasta betoonehitis võitjad, selle aastal sai auhinna ERM, kui ma õigesti mäletan.
Ühesõnaga lisaks iirlaste tähistatavale patrikupäevale, saab tähistada ka betoonipäeva. Betoon (prantsuse keeles béton, ladina sõnast bitumen 'maapigi') on tehislik kivimaterjal, üks põhilisi ehitusmaterjale.
ERM aga väärib om auhinda, kuigi ta vajab pisut sissetöötamist.
Sõnaga - kiitkem rohkem rohelist ja lootkem, et tulevikus betoon peab vastu!!

neljapäev, 16. märts 2017

Mõkkima, mõkkida, mõkin, mõkkisin, mõkkis, mõkkigu, mõkkiv, mõkkinud, mõkitakse, mõkitud

Ärge nähke vaeva vaste otsimisega - seda pole. Veel.
Aga see on üks ilmselt peagi lisanduv sõna, millel on oma tüpoloogia olemas ja puha. Küllap leitakse varsti, et kas õppima, õppida, õpin, õppisin, õppis, õppigu, õppiv, õppinud, õpitakse, õpitud või kirjutama, kirjutada, kirjutan, kirjutasin, kirjutas, kirjutagu, kirjutav, kirjutanud, kirjutatakse, kirjutatud
Veidra kokkusattumise tulemusena on mõkkima grammatiliseks aluseks sõnad, millega ta on oma sisult vägagi seotud. Ikka ei tea?
See on minupoolne tegusõna, mis märgib kaasaegset koolisuunda e MÕK-i. Lühendi sisu tuleb sõnadest muutunud õpikäsitlus ja kannab eneses kõiki neid moodsaid võtteid, suundumusi, sättumusi, kus aineid tuleb lõimida, põimida, sõlmida, siduda, teha koostööd, viia õpilasi tagurpidi klassiruumidesse, õpetaja on mentor, mitte kuri kaardikepiga tädi või onu klassi ees.
Ühesõnaga ma olen viimasel ajal pidevalt mõkkinud ja vahel on see lahe, vahel väsitav, aga.. ma loodan, et...
________________________________________
Laenasin pilte veebist

kolmapäev, 15. märts 2017

Ninatsi nutis

Tegelt see on õudne. Sõidan bussis. Inimesi palju. Naised ja mehed, neiud ja  noormehed; tüdrukud ja poisid; vanad ja noored, hästi rõivastatud ja mitte hästi rõivastatud.
Ning 85% bussis viibivatest isikutest on ninutsi nutiseadmes (jah, isegi vana inimene loeb luubiga lehte)
Olen tunnis, neli õpilast teevad käega laua all kahtlasi liigutusi. Rikutud mõtlemisega isik laseks fantaasia kohe jumal teab kuhu lennata, aga mina tean - pole ju midagi paremt, kui hiilida keelatud seadme juurde ja seda veidi näppida, sest jumala eest - äkki jääb mõni postitus sotsiaalmeediast lugemata.
Teeks nad siis midagi asjalikku, aga ei... loeks nad
midagi, kuulaks mõnda head muusikat (sest see peldikuketikolina ja isase märtsikassi kräunumisena kostev lärm enamike muusikaarmastajate kõrvaklappidest on ÕUDNE)
Perekond restoranis söömas ning viis inimest - kõik siblivad nutiekraanil. Vahetundides lösutavad õpilased maas ning näppude vahel helendab ekraanike. 
Aga.. ükspäev nägin vahvat erandit ka - vanalinnast tulles istusid kaks teismelist neidu trammis ning võtsid välja raamatud, päris ehtsa raamatud, kaantega ja paberkandjal ja puha.
Istusid ja hakaksid lugema. Kiikasin kaasi. Tundus, et polnud tegemist kohustusliku kirjandusega, vaid täitsa tavalise ja vabatahtliku lugemisvaraga.
Ja samas tulid kohe trammi noored armastajad, kes istmele potsatades oma nutinäppe arendama hakkasid.
Ma ei teagi miks ma hakkasin ümisena ammunustatud lauluviisi "Tunnete keel" (Mahavok ja Läniku esitluses). Mäletan, et seda laulu kuulsin esimest korda mingisuguse Lillepaviljonis lindistatud saate ülekande ajal ning mulle jäid need sõnad kohe kuklasse tuksuma.
Oleks tahtnud öelda, et: 
ma ometi näen sinu silmimis keeles, 
mis keeles mu sõnad su huulile
ah millal see oli, ah millal, 
mis keeles me teineteist viimati kuulsime...

Vahel olen ma oma nutidest surmani tüdinenud. Kirjutades ja loenguid ette valmistades olen ma alalõpmata mingisuguse seadme küljes ja tegudevalmilt asjatamas ning... tegelikult see tüütab. Vahel on lahe lihtsalt paberitega möllutada.
Hiljutiseks emakeelepäevaks ei trükkinud ma mitte ühtegi asja välja, vaid kirjutasin käsitsi osavõtjate nimekirjad, etteütluse, kommentaarid asjasse etc, etc, etc.
Nina nutist välja.
________________________________________
Pildid veebist


teisipäev, 14. märts 2017

Kristjan Jaagule*

Sõnan kõlavalt välja, et eesti keele, eesti kirjanduse, maailmakirjanduse ning kõikide humanitaarteaduste ja mõne loodusega seotud teaduste vahelise interdistiplinaarsete sidemete sõlmimine lõppeb siis, kui mina enam ei hinga. 
Et raamatutega tegelemise lõpetan siis, kui toonelamaile laskun. Et pliitasi ja paberiga kirjutamise  lõpetan siis, kui Liiva-Hannus kella lööb. Et kõige keele ja kirjandusliku jätan selja taha, kui üleviijale mündimaksu maksan. Ning ka emakeelepäeva tähistamise lõpetan siis, kui ma enam ööd ega mütsi ei jaga. 
Oleme kolleegidega välja töötanud terve rea traditsioone, mida siis iga-aastaselt pisut täiendame. Nii ka sel aastal, aga ei tea ju veel, kuidas see päev kujuneb. 
Igatahes on asi kindel ning ma armastan lisaks oma perekonnale ka kõike,  mis seotud meie keele ja selle igakülgsete mõjutustega meie kultuuriruumi ja kollektiivsesse ning individuaalsesse mällu. 
Kristjan Jaak, kus sa poleks - me mõtleme su peale. 
________________________________________
*Kristian Jaak Peterson; õieti Christian Jacob Petersohn (14. märts (vkj 2. märts) 1801 Riia – 4. august (vkj 23. juuli) 1822 Riia) oli eesti kirjanik, esimene eesti soost ja eestikeelne luuletaja.
Muudkui kõndis jalgsi.
Luuletus ja pildid internetist

esmaspäev, 13. märts 2017

Eesti suured armastuslood

Vahel unustan ma klubiraamatu ära öelda ning jõuab minuni mõni päris tervitatav lugemispala.
Sedakorda tõi kuller mulle Mart Laari "Eesti suured armastuslood" kirjastuselt Varrak ning ma ei kahetsenud äraütlemise unustamist mitte hetkegi.
Ühtepidi oli tegemist pisut kroonikamaigulise ülesehitusega, kuid kuna olen väga paljude tegelaste taustalugudega oma hariduste omandamise  jooksul ühel või teisel viisil kokku puutunud, siis oli asjal ikkagi teaduspõhine mekk juures.
Teada, et need ajaloolised nimed on siiski samalaaadsed mõistuse ja tunnetega inimesed, kes on vaevelnud armuvaludes ja kogenud õnne, rahu ning kirge ja hoogsust kõiges.
Sain teada, et Jaan Tõnissonil oli oma abikaasaga kurameerimise ajal konkurendiks Anton Hansen.
Sain teada, et Cäthe Hansen nö võttis Antoni endale, sain teada, et Carl Robert Jakobson oli..eee.. imposantne mees, kes tõmbas naisi ligi (tänapäeva tingimustes tegelikult üks päris suur machopõrsas - vabandan!!!)
Leo Talgre, Mari Möldre, Ruut Tarmo, Heiti Talviku ja Betti Alveri  lugudega olen ma kursis teiste raamatute kaude, aga põnev oli ikka. 
Et Visnapuu andis oma muusadele (mitu muusat üheaegselt ;) ) erilisi ja õrnu hellitusnimesid - see oli ilus.
Panin tähele ka seda, et naised raamatus kirjeldatud  suhetes olid tihti võimukad, asjalikud, kirglikud, aga mehed kuidagi vagamad. Vahest oli see ainult kerge tunne.
Ka märkasin juba mitmendat Mart Laari teost lugedes, et ta peaks ka midagi ilukirjanduslikku paberile panema, kui tervis tal seda lubaks - ta oskab  kuidagi põsemuigeliselt ja ladusalt asjadest rääkida. Igatahes - mulle see teos meeldis ning tänan kirjanikku huvitavate lugemistundide eest.

pühapäev, 12. märts 2017

Kosmosemutid

Alar Pikkorainen ja tema surematud Juula ja Marta on tuttavad vast kõikidele, kes on kunagi Eesti Ekspressi sirvinud. Eks?
Kuna mulle meeldib asjade taust, siis uurisin pisut vikit ning sain teada, et Pikkorainen on on Eesti karikaturist, luuletaja, koomiksi- ja reklaamikunstnik. Lõpetanud Tallinna Polütehnikumi raadioside ning Tallinna Pedagoogikaülikooli joonestamise, kunstiõpetuse ja skulptuuri erialal. Tema loodud tuntuim koomiks on 1994. aastal alustatud "Kosmosemutid" ("Suburban Hags") ja tuntuim kaubamärk Rimi "Tudish-Piip". (vikipeedia.ee)
"Kosmosemutid" (inglise "Suburban Hags") on Alar Pikkoraineni koomiks, mis ilmub aastast 1994 Eesti Ekspressis. Koomiksi tegelased on
kaks eakat vanatädi (Marta ja Juula), kelle sõber on vares. Koomiksi sisu kajastab muu hulgas päevakajalisi teemasid. Koomiksi sageli korduvad tegelased on veel siil ja krabipulk. Koomiks on ilmunud ka raamatusarjana. (vikipeedia.ee)
Kuigi need kaks näivad pidevalt üksteisele ära tegevat, siis üks on nende juures küll kindel - neil on mingi naisside, mis on tõenäoliselt kunagisest ajast säilinud.
Mõlgutasin kosmosemuttidest, kui kaubakeskuses olin ning viite laua ümber istuvat vanemat prouat vaatasin ning  nende kõhistavaid naerusid kuulsin. 
Üks neist prouadest oli silmnähtavalt jumalavallatu ning lõbus, üks ilmselt see pidur, kellel alati midagi valutab ning üks selline, kellel on Ansip asjades süüdi, kuid.. nad olid ikkagi kuidagi juulalikult ja martalikult elusad. 
Kas mina ja L või mina ja L-L oleme ka kunagi kosmosemutilikult elusad? 

laupäev, 11. märts 2017

Õtsekohe!!

Tõenäoliselt kardab iga ema isegi täiskasvanud lapse puhul, et temaga võib midagi juhtuda. 
Ema muretseb oma lapse pärast. Loogish. 
Nüüd, taas juhtunud traagiliste sündmuste valguses, meenusid mulle aga oma kadunud vanaema väga tõhusad nipid. Me olime tädilastega suviti vanaema juures, kuid vanaema, kelle olid lehmad ja sibulapõllud, juurviljad, maja ja selle pidamine, heinategu ja küttepuud, tõttas oma nääpsukese kehaga kogu aeg ringi, pidevalt toimetamas, tööd süle ja seljaga. 
Kas tal oli aega seista kõrval ja vaadata, et midagi ei juhtuks? Loomulikult mitte. Ta tegi ülitõhusat selgitustööd. 
1. NT: et me täditütrega kaevuraketel ei kõõluks ja sügavasse ja jääkülma kaevu ei kukuks, rääkis vanaema loo naaberkülas elanud lapses, kes kaevuraketel kõõlus ja kaevu sisse kukkus ning oli "õtsekohe surnud!" (sellega kaasnes dramaatiline käelöök õhus ning sinupoolne võpatus)
2. NT: et me rehe alt vikateid seinal ei näpiks, rääkis vanaema naaberküla lapsest, kes näppis rehe alla vikatit, see olevat tollele kaela kukkunud ning laps olevat "õtsekohe surnud!" (sellega kaasnes dramaatiline käelöök õhus ning sinupoolne võpatus)
Ühesõnaga - vanaema oskas meis äratada ellujäämisinstinkti enneolematu tugevusega ning meil puudus vajadus teha midagi sellist, mis oli keelatud. 
Nojah, see ei aita traagiliste sündmuste juures muul moel, kui kõlab targutusena.
Aga hea nipp oli. 
Oma poegade puhul jäi mulle ema õpetustest meelde üks väga hea lause: "Kui väikese lapsega juhtub õnnetus, siis on süüdi ainult ja ainult lapsevanem, sest tema ei osanud riski niimoodi maandada, et lapsega midagi ei juhtuks."
Mul on neid hetki olnud, kus süda jääb sekundiks seisma, aga need on piirdunud siiski haava peale plaastri panemisega. 
Peagi on saabumas aeg, kus saan ainult loota, et ehk olen neile lapsepõlvevigastuste eest hoides suutnud luua aluse, kus teismeea lollused maanduvad minimaalse kahjuga (sest mingeid asju teevad KÕIK teismelised, pole vaja endale luua illusiooni, et minu lapsega seda ei juhtu)

reede, 10. märts 2017

Raadio vaakum


Hiljuti viitasin TV tühjusele ning sain mitmeid vastuseid. Üldjoontes oldi pigem vastu kui poolt. Minu mõttekäikudele siis. Et vahel tuleb väärtfilme ka.
Aga ma siin mõlgutasin mõtteid ning avastasin, et ka raadio on sama tühi.
Väga üksikud kanalid annavad väga üksikutel hetkedel väga üksikuid häid saateid.
Vahel tuustin ma arhiivides ning näpu alla satub ühte ja teist. Mõned annavad mõtteid, vahel kasutan mõnda asja tunnis, vahel mõneks loomevahendiks.
Aga üldiselt küll, kui juhtungi raadiot kuulama, siis mõtlen - kas selle teksti vahendamiseks on vaja üldse osata rääkida (kusjuures ma tunnistan, et raadiodiktorite- ja saatejuhtide diktsioon on reeglina suurepärane, süntaks hea, kõne korrektne, aga see tekst, tekst, tekst...).
Eriti valusalt riivavad mul kõrva need saated, kus mitte nii hea kõnesokuse ja hääldamisega, koolitamata häälega tavainimesed kas õnne soovivad või arvamust avaldavad.
Raadioga seonduvad mulle vanavanemad, eriti vanaisa, kes "Ameerika häält" laupäeviti kuulas ja vanaema, kes uudiste lõppedes alati kõik "Vaik, vaik!" kamandas, sest ilmateade oli maaainimesele eluliselt oluline.
Muidugi on see ülikriitiline talumatus ilmselt ka lihtsalt stressist tingitud - siis olen ma alati tõrges ja tige ning miski ei meeldi, aga no... proovige eelarvamuste vabalt kuulata mõnda hommikusaadet.
Kuula ja sa kuuled, vaata ja sa märkad. 

neljapäev, 9. märts 2017

9. märtsi seostumised

Lapsepõlv möödus mul Kadriorus. Mulle meeldis seal. Ühel hoovil elas terve läbilõige eesti ühiskonnast: tehasedirektorist asotsiaalsete joodikuteni välja.
Mõned vanemad mutikesed lobisesid vahel  pesu kuivama pannes ning mõned heietasid ka sõjaajast. 
Näiteks tean ma, et Vesiväravat mööda liikunud raudteelt tõsteti rongidelt kunagise Hirchi sanatooriumi õuele virnade viisi haavtuid; et minu maja keldris lasti maha maja endine omanik; et kunagi oli keset hoovi väike pargitaoline õueala.
Lisaks tean ma ühte naljakat lugu seoses etendusega "Kratt", mis on tihedalt seotud tegelikult tänasest kuupäevast rääkimisega.
Inimkonna mälu peaks mahutama väga palju ning see kõvaketas, mis meil kuklas kollektiivselt olemas on, et tohiks kunagi unustada, mida tundsid need inimesed, kes 9. märtsi kargesse ja selgesse taevasse vaatasid ning lennukeid nägid. Tundub, et mõned kuupäevad lihtsalt on need, mis jäävad. 
Kusagil 90.ndate alguses oli mingi ajaleht, mis oli kopeerinud 11. ja 12. märtsi surmakuulutuste lehekülgi.. Seal kirjutas ka naine oma mälestustest. Sõnasõnaliselt ma seda ei meenuta, aga rääkis üks ema, kes otsustas oma 10-aastase pojaga minna õhtul Nõmmele tuttavate juurde, nad suundusid rongijaama, kui kõrval käis kärgatus, miski varises ja ta tõmbas poja enda vastu ning varjus mingi hoone seina äärde. Ta hoidis poega süles ja temast kinni (ma ei oskagi kirjeldada, aga selline emalik haare), kuni tundis, kuidas käed muutuvad järjest niiskemaks. Ta poeg oli saanud meelekohta hoobi ning ema ootas pommitamise lõppu, järjest jahedamaks muutuv laps tema põse vastas...
Ma vahel mõtlen, et elu ei saa selliseid asju inimesele teha, ei kujutaks ette, kuidas ma suudaks edasi hingata. Aga linn taastus, inimesed elasid edasi ning - me oleme pagana visa rahvas.
_____________________________________
Pildid internetist*

kolmapäev, 8. märts 2017

Millest algab allakäik?

Pesematusest, pesematusest algab allakäik. 
Millest saab aga alguse suutmatus/tahtmatus ennast pesta? Laiskusest.
Laiskus viib milleni? 
Pauside tekkimisele järjepidevuses. 
Milleni viib pauside tekkimine järjepidevuses?
See viib lünkadeni.
Mis viib lünkadest edasi?
Rumalus.
Mis järgneb rumalusele?
Pidetus ja vead.
Mis saab vigade ja pidetusega?
Elusuured prohmakad ja muud jamad. Missugused võivad olla elusuured prohmakad ja muud jamad?
Vaatame: varajane suguelu, varajane sigimine, lollusest kaasaminek kuritegevusega, droogid ja joogid, vahelejäämised, koolist puudumised, haridustee katkemine, madalapalgalisele ja mustatööle minek, sest kes tahaks nt algharidusega ja pururumalat, teismelisena knocked  up beibe tööliseks võtta. Sest ta on ju  piiratud ja vägagi ebastabiilne tegelane.
Aga enda meelest hullult lahe tutt. 
Meeldib poistele ja on pop, seda ju näitavad ka loendamatud selfid ning punane pardisuu. Lisaks hüsteerilised emotikonid iga postituse juures, igal ajal, igas sotsiaalmeedia võimaluses (hahahaa)
Ja pesematuse all ei pea ma silmas sugugi füüsilist kasimatust, vaid ka moraalset ja emotsionaalset normide, teeside ja kreedode rästikupulmakera sarnast pundardit, mis on noore inimese hukka ja punesse ajanud.


Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...