Minu blogide loend

esmaspäev, 13. veebruar 2017

Vanamoeline?

Millal muutub mõni nähtus/ese/suund/arvamus vanamoeliseks? Nii ajalises perspektiivis?
On selleks ette antud mingi kindel ühik tunde, päevi, kuid, aastaid või käib see kuidagi teiste normide põhjal? Ja millal muutub vanamoeline hubaselt retroks ning ärkab ühel hetkel vaakunud varjusurmast?
Kunagi olid moes armastuskirjad, sõbrakirjad, teatekirjad etc. Kirjad, mida oodati, mida loeti korduvalt, mille puhul nuteti ja anerdi. Olen isegi leidnud ühe raamatu vahelt ilmselt pisaratest märjalaigulise kirja...
Mina mõtlesin ükspäev, et rakendad oma sõbrari õnnitlusel SMS-s telegrammistiili: "Õnne Hüüumärk Tervisi Hüüumärk Soovivad perekond *****Punkt".
Mihkel Muti "Keerukujus" on Erlendi abikaasa Reet sügavalt nördinud, kui tal oli pühade eel diivanilauale kaardikorvi kogunenud ainult 52 pühadekaarti. Reet oli samahästi kui hüljatud....
Mingil hetkel olid paberkandjal kirjad enam kui moest väljas. Emailimine asendas seda. Postkaste tuli kontrollida iga poole tunni tagant. Äkki võis midagi teadmata jääda...
E saatis intiimseid ja isiklikke armastuskirju pikkadest päevadest, mis minuta igavad ja nii tühjad (kergelt nipernaadilik maik oli sellel tekstil muidugist juures)
Siis tulid messengerid, orkutid ja rated ning telefonides sai essemmessitada nii et pöidlad villis.
Siis muutus seegi kuidagi vanamoeliseks.
Sotsiaalmeedia teisenes ja mulle tundub, et kaks inimpõlve on kasvanud nii, et nad pole mitte ühtegi kirjarida kirjutanud paberkandjale (mina olen - mul olid kirjasõbrad Saaremaal ja Võsul ning kui L oli Soomes).
Ja ühtepidi hakkab tagasi tulema emailitamise teel kontakteerumine, eriti põgusalt ee...eee no võiks öelda, et huvitavad suhtlemised. 
Ja tore oleks saada paberkandjal mõni emotsioone kergitav kiri...
Vanamoeline, aga nii retrolt vanamoeline ja jätaks sügavaid mälestusi


Kommentaare ei ole: